Eile oli mul siis eksam. Meil oli lubatud arvutit kasutada. Ma veel enne eksamile minekut mõtlesin, et kas pakin selle kaasa või mitte. Väljas ju libe ja kandam raske, pealegi oli kott juba õppematerjali täis.
Mõtlesin, et ma kasutaksin seda, vaid ühe ülesande juures. Siis, kui peab reaaloptsioonide väärtust leidma Black-Scholes’i mudeliga. Seal on palju arvutamist, kuid eksami aeg oli rangelt piiratud, seega ei saanud ma lubada aja kulutamist tehnilistele asjadele (nagu arvutamine).
Ma olin juba otsustanud, et ma ei võta seda kaasa. Kuid igaks juhuks proovisin tavalise kalkulaatoriga reaaloptsiooni väärtust arvutada. Läks meeletult aega ja vigu tuli ka sisse. Seega, viimasel minutil ma pakkisin ikkagi arvuti ka kaasa.
Ja enne eksamit selguski, et eksami tegijaid oli rohkem kui sellele registreerijaid, seega eksami töid ei jagunud (silma järgi umbes 10 inimesele). Muidugi hakkas õppejõud töid jagama tagant poolt ette poole ja mina kohusetundlikuna (ja lühinägelikuna; ma pole ikka veel omale uusi tugevamaid prille muretsenud) istun esimeses reas.
Seega, ma tööd ei saanud, kuigi olin esimese kümne hulgas, kes registreeris end eksamile. Egas midagi, tänasin õnne, et olin arvuti kaasa võtnud, kusjuures laadimisjuhtme ka. Mõtlesin ka selle maha jätta.
Ma sain siis oma eksamitöö Moodle kaudu. Õnneks reaaloptsioonide väärtust arvutama ei pidanud.
Ma ei kujuta ettegi, kui ebamugav oleks olnud eksamit teha, siis kui mul poleks arvutit olnud. Õppejõud oleks pannud eksamitöö ekraanile, aga ma ju ei näe sinna hästi. Et töö ekraanile ära mahuks, siis läheb ju tekst väga väikseks… (Eksamitöö ise oli kolmel A4 leheküljel).
Seega, ma olen väga tänulik oma armsale vennale, kes andis oma vana läpaka mulle (sest minu vana läpakas poleks vastu pidanud). Ja mul on hea meel, et ma tegin mitu õiget otsust järjest. Mulle ikka meeldib õigeid otsuseid teha. Just selliseid, mis tagant järele vaadates ka õiged tunduvad.