Täna siis oli esimese semestri viimane eksam. Läks halvasti. Heal juhul saan ühe ja halval juhul saan eksamit uuesti teha (loe: pean eksami uuesti tegema). Samas, kas see ongi halb. Äkki saan asja selgeks. Praegu ju sain natuke ja siis see teine natuke, kusjuures, siis on natuke rohkem kui kolm päeva aega õppida.
Ootan siis oma tulemust. Täitsa nõme. Üks asi oli selline, mida ma lugesin ja natuke püüdsin pähe õppida, kuid ei korranud. Ei pidanud oluliseks. Ja teine asi oli selline, mille ma olin ära märkinud, kuid teiste asjadega võrreldes ei pidanud oluliseks. Seega ma lugesin selle läbi, kuid ei mõelnud isegi mitte kaasa.
Arvan, et vähemalt ülesanded lahendasin õigesti. Kui mu arvamine on õige, siis 50% saan ja kui ühe protsendi veel saan. Siis on mu elu esimene hinne üks käes. Jah… Kõike tuleb ju proovida ja läbi elada.
Samas on hea, kui ma saan kehvemaid hindeid ka. Siis ei ole võimalik lõpetada cum laude ja seega ma ei pinguta liialt, vaid võtan vabamalt. Mis on ju hea…
H juba oli väga veendunud, et lolliks ma end õpin. Õpin üle ja pean terve ülejäänud elu elama “pehmes toas”. Aga kui pole lootust sellele cum laude‘le, siis ma vast nii meeletult ei pinguta. Vahel ma siin õppisin hommikul kella 7-st õhtu kella 23 või 24-ni. Vahel ma siin õppisin niimoodi isegi nädal aega järjest.