Täielik teadmatus on ikka hea asi küll…

Mõned näited siis:

Kui ma ei teadnud ega osanud arvatagi, et mu elukaaslane mind petab, siis olin ma rahulik ja vist isegi õnnelik. Õnnelik, et mul on nii töökas mees, kes rabab tööd teha nii ööd kui päevad, et teenida raha, et ma saaksin õppida ja säästa tuleviku jaoks. (Kibestunud vanatüdruk nagu ma olen  :D  Ei saanud jätta seda teemat kajastamata.)

Teine näide. Lugesin, et meil on selline aine nagu “Rahanduse ja majandusarvestuse alane kommunikatsioon” ja see annab kõigest 3 EAP-d (tavaliselt on 5 EAP-d ja kõige rohkem on olnud 6 EAP-d). Seega üsna lühike aine ja võrdlemisi väikse osakaaluga aine. Sõna “Kommunikatsioon” lugedes mõtlesin, et tuleb selline pehme loeng, kus räägime Jakobsoni kommunikatsioonimudelist. Noh, ebameeldivam osa oleks see arutlemise ja suhtlemise teema, kuid … Eks see suhtlemise harjutamine tuleb mulle kasuks.

Täna hakkasin, siis välja printima ainekaarte ja hindamiskriteeriume ning tulemuseks on paanika. See aine on üks õudsemaid. Seal tuleb kirjutada referaat, siis on veel kodused tööd ja need kõik tuleb veel ette kanda. Mis kõige hullem, mulle tundub, et õppimine toimub inglise keeles. Seega referaat inglise keeles, kontrollitakse õigekirja, lausete ülesehitust… Ma ei oska lugedagi inglise keeles… Ma ei saa rasketest tekstidest aru… Kuidas ma üldse nii kaugele olen jõudnud? Ausalt öeldes, ma ka ei tea.

Seda kõike lugedes mõtlesin, et sellest ainest saab küll takistus. Mul pole plaani. Ainus, milleni ma jõudsin oli see, et mina ei anna alla. Ma ei viska püssi põõsasse. Esmalt lähen ja proovin ära, annan endast maksimumi, võib-olla on mul mingigi võimalus see aine läbida. Kindlasti ei löö ma käega esimesel läbikukkumisel, proovin veel vähemalt korra, kui mitte kaks.

Ma tean, et inglise keele oskus on oluline. Ka on mõistetav, et ülikoolis magistriõppes peaks see olema juba teine emakeel. Aga mis ma enam teen, kui varasemalt suhtlesin üldse inimestega vähe (ei oska suheldagi) ja keeled pole kunagi mu tugevamaks küljeks olnud ning ma pole üldse inglise keelt rakendanud. Ma pole isegi filme ega telekat vaadanud.

Olen mitmel korral alustanud ise inglise keele õppimist, aga kõik on jäänud pooleli. Mainoris võtsin inglise keele järelaitamistunde, aga ikkagi jäi väheks.

Ma ei saa seda keelt ealeski kahe nädalaga selgeks. Mul pole kusagilt võtta inimest, kellega harjutada. Kes õpetaks või aitaks mind.

Aga ma mõtlen midagi välja. Nii ma seda asja ka ei jäta. Ei saa olla, et keeleoskus jääb nüüd takistuseks. Igatahes teen ma nii palju kui ma oskan ja teen need ained, mida ma oskan ja kui tõesti kuidagi teisiti ei saa, siis jätan selle aine viimaseks ning enne seda võtan akadeemilise ja õpin aastakese välismaal.. st töötan ja praktiseerin inglise keelt.

Rubriigid: Määratlemata, Minny hala ja kurtmine. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>