H laps kutsub mind “Tädi Mjäu”. 
Nii armas.
H lapse vanaema juures pidavat ka üks kass olema, aga too paneb käpaga, kui laps pai tahab teha. Minu oma laseb ilusti lapsel pai teha. Vaatab last suurte silmadega ja siis panevad nad ninad kokku.
Hästi huvitav, et kass H last ei karda. Isegi siis, kui mind juures pole. Kui H on koos lapsega, siis ka kass H-d ei karda, aga kui H on üksi, siis kass kardab teda meeletult. Täielik anomaalia. Tuleb hakata uurima, vaatlema ja analüüsima, miks see nii on.
Kui kass kuuleb H häält, siis poeb kohe peitu. Mingi aeg ta jooksis ka ukse piiksu peale, aga enam ei karda seda. Selle hirmu olen ma esialgu välja juurinud. Olen mitu korda väljas käinud ja tagasi tulnud ning nüüd ta on harjunud, et päeval olen see mina, kes tuleb.
Käisin täna kaks korda väljas. Kass läks mu teki alla magama. Tulin tagasi, ta ei tulnud teki alt välja, magas rahulikult. Siis käisin uuesti väljas ja uuesti tagasi tulles ta ikka magas.
Tavaliselt, kui ma tulin, siis minu tekist oli pesa meisterdatud, kuid voodi oli tühi. Kassi leidsin ma voodi alt.
Eks näis, mis siis hakkab saama kui mul kool algab. Siis jõuab H enne mind koju. Tavaliselt tuleb mul siis voodialust koristada, sest kass pissib ja/või roojab sinna. Nii loodan, et ta on sellest refleksist lahti saanud. Olen püüdnud temaga tegeleda kui kodus olen olnud. Nüüd olen ma juba päris pikalt kodus olnud.