“Elu on nii raske”

Mul on mingi tohutu motivatsiooni puudus (see pole isegi mitte langus enam). Ei taha õppida, tegelikult ei oska õppida. Sunnin end inglise keelega tegelema, aga ma pole üldse kindel, kas lähenen asjale õigest küljest. Mis tegevus oleks produktiivsem. Võib-olla peaksin hoopis puhkama.

Magan ma väga halvasti. Ma ei saa aru miks. Ma elan ju täielikus runiinis (mulle rutiin meeldib). Ärkas iga päev samal ajal. Magama (voodisse) olen läinud enam-vähem samal ajal. Isegi natuke varem. Teen natuke trenni ka.

Kuna und ei tule, siis hakkan ma mõtlema. Tean, et see on väga vale tegevus enne magama minekut, aga lihtsalt nõme on kaks korda lugeda viiekümneni ja tagurpidi tagasi. Vahel ma suudan numbreid lugeda ja mõelda samal ajal, aga keegi ei garanteeri, et need numbrid õiges järjekorras tulevad. :D

Ma juba eile mõtlesin, et võtan rohtu, aga unustasin. Eriti ei taha võtta, sest siis käin ma ringi laienenud pupillidega ja olen selline aeglane ja uimane.

Unenägusid näen ka, kuid ma ei meenuta neid ja seega ei mäleta hommikul enam tegevustikku.

Pinges olen. Õhtul tunnen, et mu kael on nagu puidust. Sätin küll patja ühtpidi ja teistpidi, aga ei aita. Painutan pead ka ühele poole ja teisele poole. Tavaliselt käib siis kraks ja kaelalihased on pingest vabad, kuid viimasel ajal ei käi seda kraksu.

Vahel on kaelas valud (selle pinge tõttu) nii suured, et ma olen mõelnud, et torkan ise nõelad endale kaela. Sest nõelatorge peaks olema tugevam kui see valu, võtab tähelepanu sellelt valult ära ja pärast torget peaks olema kergenduse tunne ning siis vast lõdvestuvad ka need lihased. Kuid mõistlikum oleks vist osta mõnd valu vaigistavat salvi hoopis. :D

Igatahes… Tegelikult täna vaatasin taas seda arvutiekraani. Õppida ei taha. Nii villand on juba tegemast asja, mille tulemust ma ei näe ja ma pole isegi mitte kindel, et sellel tegevusel üldse mingit kasu on (st sellel õppimise tehnikal, mida ma praegu rakendan). Aga muid ideid mul ei ole. Olen juba nii palju pingutanaud, et mul on õppimisest isu täis. See küllastuspunkt on saavutatud.

Olen üle vaadanud oma e-mailid ja uudised ning muud ei osanud ma selles arvutis ja internetis teha. Siis trükkisin ma Google otsingusse “elu on nii raske” ja sain mõned tulemused. Nende tulemustega võrreldes pole mu elu raske.

Hakkasin mõtlema, et miks mu elu raske on või milles see väljendub. Kohe tuli pähe õppimine ja keerulised loengud ning vähene inglise keele oskus, rumalus. Ja siis mõtlesin, et ma ise ju valisin selle tee. Ise tegin kooli enda jaoks kohustuslikuks. Mina ise tahan saada seda magistrikraadi.

Kuid mul on alati võimalus kool pooleli jätta, otsida endale töö. Jah, töökoht ei sõltu üksnes minust, tuleb arvestada sellega, mida tööturul pakutakse. Võib-olla pean leppima taas teenindaja, kassapidaja ametiga. Kusjuures mulle meeldiks isegi rohkem koristaja amet, palk on sama, aga töö oleks meeldivam.

Seega jõudsin ma järeldusele, et ma ise teen oma elu raskeks, seades enale liiga kõrgeid eesmärke ja pannes endale kohustusi. Mulle jäävad alati need teised variandid ka (pidutsemine, alkohol, sõbrad…).

Oma mõtetega jõudsin ma selleni, et kuidas muuta õppimine enda jaoks meeldivaks tegevuseks. Kuidas kaotada taas (uuesti) see nõme kohustuslikkuse tunne.

See hinnete süsteem on ikka nõme. Tasuta õpe küll, aga pidevalt tuleb lugeda neid EAP-d ja vaadata hindeid ning siis need võrdlused ja pingeread. Tahes-tahtmata jõuan ikka ja jälle selle kohustuseni.

Mul ei ole raha, et maksta puudujäävate EAP-de eest. Mu vanemad eeldavad, et ma õpin headele hinnetele, et sellist olukorda ei saagi tekkida, et ma pean maksma või et mul jääb midagi puudu. Nad ei arvesta sellega, et ka minu puhul eksisteerib mingi tõenäosusega võimalus, et ma ei saa vajalikke punkte kokku.

Kunagi ma püüdsin neile seletada, et vahel ma ei oska jne… Aga eriti mu isa. Ta ei aksepteeri seda… Tema jaoks võrdub hinne 4 sellega, et ma ei pingutanud. Kuid mitte sellega, et ma lihtsalt ei osanud või õpetaja ei teinud end piisavalt arusaadavaks.

Mõnes aines ma tajun, et ma ei saa õppejõust aru. Me mõtleme erinevalt ja lähenema asjadele erinevalt. See, mis minu jaoks on tähtis on tema jaoks tähtsusetu ja vastupidi. Üks selline õppejõud on prof. Jaan Alver. Ma loen ta raamatut, kuid harjutusi ei oska ma lahendada. Loen sõna-sõna haaval uuesti ja püüan aru saada, miks see teine on õige vastus ja mitte see, mis ma arvasin õige olevat. Ja seepärast ma selle raamatu n-ö nurka viskasingi. Mul sai kõrini sellest, et ma kümme korda loen seda ühte lehekülge ja ostin vastuseid n-ö ridade vahel.

Oleks ma siis tulemusest lõpuks aru saanud. Aga ei. Lõpetasin sellega, et ju nii peab see olema. Umbes õppisin fakti pähe, aga ei saanud asjast aru. Ma vihkan sellist õppimist. Ma tean, et täna ma mäletan seda, aga tulevikus see ununeb. Kuid kui ma asjast aru saan ja suudan seda teiste teadmistega siduda, siis on sellest ka tulevikus mulle kasu.

Ma ei tahaks ennast süüdistada selles, et ma ei saa aru. Ma käisin kõigis tema loengutes, õppisin kodus. Aine sai läbi, sain oma hinde kätte, kuid ma võtsin asja uuesti käsile ja püüdsin aru saada. Aga jätkuvalt ei saa aru. Õppejõud ei ole ka kehv ju. Tal on palju kogemusi ja teadmisi. Kirjutab lihtsat teksti ja toob asjalikke näiteid. Kuid me lihtsalt mõtleme erinevalt. Elame väga erinevates süsteemides.

See Jakobsoni kommunikatsiooni mudel. Tema saadab info välja, see jõuab minuni, kuid minu süsteem ei suuda seda infot lahti kodeerida. Minu süsteemis kasutatakse teisi n-ö sümboleid.

Siis see inglise keelene aine, mida ma juba praegu kardan. Olen mõelnud, et miks. Miks see aine üldse vajalik on (see on kohustuslik aine). Miks eeldatakse, et magistrandi teine emakeel on inglise keel.

Jah, paljud kasutavad inglise keelt. Aga see ei ole ju kohustuslik. Mõni on õppinud ju hoopis saksa keelt ja ta saab selles keeles ka väga palju ja kvaliteetset erialast infot kätte. Samas ei ole ju inglise keel tulevikus see kõige olulisem.

Ülikool ju peaks väga tulevikule orienteeritud olema. Prof. Jaan Alver ka tõi välja, et Eestis ei mõelda pikaajaliselt ette, kuid ka TTÜ ei mõtle pikaajaliselt ette. Hommikumaad on ju tulevik, seega tuleks kohustuslikuks teha hoopis hiina või jaapani keel. See on tuleviku turg ja seal on ruumi uutele sisenejatele.

Ma saan aru, et Eestis pole minu eriala haridusega midagi teha, siin polegi nagu seda õiget majandust, kuid ka inglise keelt kõnelevates riikides on selle eriala inimesi palju. Miks siis inglise keel?

Hiinas ei saa inglise keelega hakkama. Jah, nad oskavad, aga nendes ettevõtetes, kes tegutsevad Hiinast väljaspool. Kuid on ka selliseid, kes tegutsevad ainult Hiinas sees, neil pole plaaniski väljapoole liikuda. Seega… Miks minult eeldatakse, et inglise keel on mu emakeel.

Jah, ma olen teinud palju vigu. Ma pole eriti inimestega suhelnud, pole inglise keelt iseseisvalt juurde õppinud ega võimalusel arendanud. Pole otsinud võimalusi, et see endale selgeks saada. Aga mulle meeldib see eriala, mida ma õpin. Mõnedes ainetes on mu väga head hinded. Mul pole keelte peale annet, aga matemaatika mulle meeldib.

Ma ise tunnen, et mul on potentsiaali, kuid keegi ei näe seda, sest mul on üks puudus, mida enamikul pole ja seega lükatakse minu kanditatuur juba eos tagasi, ega uuritagi edasi, mis minus on.

Öeldakse, et arendage oma tugevaid külgi, kuid mis kasu mul neist on, kui minu üle otsustatakse minu nõrkade külgede järgi. Need testid, kus tulevad mu tugevad küljed esile, nendeni ma ei jõuagi, sest enne seda on valiku kujunemise test, millega hinnatakse seda osa, mis on mul nõrk ehk siis inglise keele oskust.

Kui mina oleksin ettevõtja, siis oleksin nõus võtma ühe suurepärase matemaatiku ja ühe keeleoskaja. Ma paneksin nad meeskonnana tööle ja minu ettevõte oleks kokkuvõttes produktiivsem kui konkurent, kellel on kaks keskpärast keeleoskajat-matemaatikut.

Väikses ettevõttes on vaja, et üks inimene oskaks kõike, kuid samas, see mis sobib kõigeks ei sobi millekski. Pidevalt räägitakse Steven Jobs’dest. Selles võtmes, et andekaid inimesi ei julgeta valida või nad ei osutu valituiks, sest neil on mingis teises valdkonnas suuri puudujääke. Ma tunnen end sellisena. Ma nii väga tahan erialast tööd teha, tahan õppida ja areneda, aga mul pole seda keeleoskust. Ma pean nii kuradima palju pingutama, kas see kõik on seda väärt.

Miks ei võiks olla ühte tarka ja õiget juhti, kes näeb minus potentsiaali ja julgeb ning oskab selle potentsiaali minus välja tuua.

Michael Porter on kirjutanud väga põneva raamatu, õigete inimeste palkamisest õigetele ametikohtadele. Sellest, kuidas juhid oskuslikult oskavad näha, märgata töötajate tugevaid külgi ja neid neis esile tuua. Ma nii väga tahaks ka sellise juhi alluvuses töötada.

Praegu pean ma ise leidma endas need tugevad küljed ja siis tõestama neid tööandjale. Vahel pole tööandja endale selgekski teinud, mis oskused on selleks tööks olulised. On tehtud internetist copy-paste ja pandud need kirja, kuid pole endale üldsegi selgeks tehtud, kas need oskused tegelikult ka nende ettevõttes olulised on ja kasu toovad või mitte.

Väga raske on töötada ettevõttes, kus juht ise pole endale minimaalselt ka selgeks teinud, kes on ta kliendid, kuidas raha temani tuleb, mida klient väärtustab, mida ta pakub jne… Jälgitakse ainult pangakontol olevat raha ja otsitakse võimalusi, kuidas see raha ettevõtte kontolt oma kontole saada, vähimate kuludega. Vahel tuntakse kliente, kuid ei tunta turgu, kus tegutsetakse. Ettevõtte juhil pole õrna aimugi oma konkurentidest ja nende tegevustest, plaanidest ja müügistrateegiatest.

Üks ettevõtja ütles, et kliendid on muutunud nii ülbeks ja mugavaks, ei ole nõus toodete eest kaks nädalat ette maksma, nad saavad ju nii soodsalt. Ma kuulasin ja mõtlesin, et ta teeb nalja. Ta müüb juriidilistele isikutele, seal on raha ja likviidsus väga olulised. Kõik konkurendid pakuvad võimalust arvega maksta. Teised konkurendid on suured ja usaldusväärsed, kuid üks väike tegelane soovib raha ette saada ja kauba saadab kunagi hiljem… Need ajad on juba ammu möödas, kus nii sai äri ajada. Siis kui midagi polnud saada, siis võis nii teha küll, aga nüüd…

Ma ei näinud sellel ettevõttel tulevikku, see äriidee küll kaua ei tööta. Ta kas muudab oma suhtumist ja teeb selgeks, mis turul toimub või… Mina tulin sealt tulema. Kuulsin, et nüüd töötab see mees üksi ja raamatupidaja ei luba tal enne kedagi palgata, kui ta suudab ettevõttele jalad alla saada. Ehk siis kulud ja tulud tasakaalu.

Ja nüüd võtan kokku oma mõtted. Mina ise mõtlen oma elu raskeks, seades endale liialt kõrgeid eesmärke ja võttes kõike kohustusena (asjale võiks ju mänguliselt läheneda). Ja mind ei hinnata, minu potentsiaali ei näha, aga ma ju olen väga andekas. :D (See lause oli pool naljatades öeldud. Ma nii enesekindel pole. Natuke vähem enesekindel.)

Nüüd püüan ma taas selle inglise keelega tegeleda. Püüan mingi teksti inglise keelde tõlkida. Eile suutsin vaid ühe väikse lause tõlkida. Töö jäi pooleli, sest ma mõtlesin, kuidas on “väärismetall” inglise keels ja siis “algfinatseering” ning siis lõin käega. Ma ei oska, ma ei teha, ma olen väga rumal. :D Hakkasin mõtlema ka grammatikale (mis ajavormi kasutada, mis järjekorras sõnad peaksid olema, millist lõppu kasutada, kas tegu on omadussõna või tegusõnaga jne…) Kui pole antud, siis pole antud. Tee, mis tahad… :D

Rubriigid: Määratlemata, Midagi mõtisklemiseks, Minu mõtted. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

7 kommentaari postitusele “Elu on nii raske”

  1. Isildur kirjutab:

    kas sa ei oska inglise kõnekeelt või tuleb erialasest oskusest puudu?
    Kui kõnekeelt, siis loe näiteks ingliskeelseid foorumeid, püüa ise seal inglise keeles suhelda. Keeleoskus tuleb suheldes. Ise alustasin ka kunagi nii (koolis olin õppinud, rääkida ei osanud), et oli lihtsalt tööl vaja, hakkasin meili teel suhtlema ja ka rääkima. Netisõnaraamat oli kogu aeg kõrval lahti.

    • Avatar minny minny kirjutab:

      Ma olen ka mõelnud, et tuleb suhelda, aga jah… Ma tegin konto OkCupid.com, et leida inglise keelt kõnelevaid tuttavaid, kuid see on nagu need jutukad. Ühes artiklis kirjutas ka üks mees, et ei suutnud seal ühte päevagi olla naisena. Põhimõtteliselt sooviti, vaid kohtuda ja seksida. Sellistega pole ju mitte millestki rääkida.
      Foorumid on hea mõte. Aga siis tuleb leida endale sobiv. Hetkel tundub see väga suur katsumus, mida ma kohe üldse ei taha ette võtta.

  2. Roland kirjutab:

    Maili teel suhtlemine või foorumid, ma usun, magistri tasemel ei aita (ajaraisk). Akadeemiline erialane keel on hoopis midagi muud, kui tavaline shit-chat. Näiteks mul pole aimugi, kuidas “kasumilävi” võiks majanduses õige termin olla ja tõlkeprogrammid ilmselt annavad ka täitsa lolle vasteid, aga pika mulliga vast teeks selgeks. Mul polnud aimugi, mis see overhead peaks tähendama, aga kui jälgisin tabeleid, siis jõudis kohale. See oli vist tootmise lisakuludega seoses.

    • Avatar minny minny kirjutab:

      Mul oleks vaja lihtsalt harjutada suhtlemist, et inglise keelt kuuldes ei tekiks krampi. Siis on vaja veel seda sõnade asetust ja sidesõnu jne… Seda saaks lihtsalt chat-des. Erialase sõnavara saan alati juurde õppida, aga mul on paaniline hirm inglise keele ees. Ja tavapärane suhtlus on juba null. Samas kasulikum oleks tõesti harjutada ja õppida juba erialase inglise keele pealt…

  3. Roland kirjutab:

    Kui tahad suhelda, siis kesklinnas leiad kindlasti mõne briti poissmehe :) . Interneti suhtlusest ettekande jaoks kasu pole. Aga tee kõik võimalikult lihtsaks, sest on arengumaadest kindlasti väga kehva inglise keele oskusega inimesi, aga nemad saavad ikkagi hakkama…

Leave a Reply to Isildur Cancel reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>