See vist pole just eriti tavapärane, et inimene ärkab nädalavahetusel kell 7:00, kuigi tal pole mingeid kohustusi. Ta võiks vabalt magada kauem. Aga noh… Ma vajan seda rutiini.
Kust ma siis alustan… Täna oli jälle see päev, kus ma tahtsin lihtsalt vestelda, olla inimeste keskel või saada kinnitust, et ikkagi peale minu eksisteerib veel inimesi. 
Mulle on alles jäänud vaid kaks sõpra. Noh, ma ei tea, kuidas neid oleks nüüd õigem nimetada. Tuttavad vist. Ühega ei oska ma millestki rääkida. Meil klappis jutt alguses, kui mõlemad olime sügavas masenduses, depressioonis. Mina olen natuke vähem depressioonis, aga tema on jäänud endisesse faasi ja nüüd on nii raske suhelda. Peale selle ma tajun, et ta üritab mulle väga muljet avaldada, kuid ta ei tunne mind kohe üldse. Need asjad ei avalda mulle muljet. Võib-olla ma kujutan ette, kuid mind häirib juba see tajutud asi. See ei pruugi olla õige, kuid ikkagi sellest juba piisab.
Vahel on tunne, et ta ignoreerib mind… Mina tõlgendan seda mänguna, ma ise kunagi rääkisin, et kui olla natuke ülbe ja mitte kohe vastata ning lasta end oodata jne… et sellega paned teise poole pingutama. Nüüd arvan, et ta kasutab seda tehnikat. Kuid kui õpilane hakkab õpetaja tehnikaga õpetajat mõjutama, siis ei tule sellest midagi välja. Lastemängud. (Mul on elav fantaasia ja meeletult palju erinevaid teooriaid. Ja minu kujutlusvõimest ei tasu rääkidagi.)
Teine tuttav on “kadunud”. Ta ise ei võta minuga kontakti ja mulle oleks ka parem temaga mitte suhelda, kuid mul pole mitte kellegagi rääkida. Temaga on hästi mõnus rääkida. Ma tunnen end hästi vabalt ja ma võin temaga kõigest rääkida. Ma ei pea varjama oma tundeid ja tujusid. Ta talub üllataval kombel kõike väga hästi. Ta ei mõista kunagi mind ega mu tegusid hukka. Ta oskab teha nägu, et teda huvitab, et ta hoolib ja mõistab. Ja ta oskab teha seda nii, et ma usun ka seda. Võib-olla ma lihtsalt tahan uskuda, kuid sellest juba piisab. (Mul pole õrna aimugi, mida ta tegelikult mõelda võib.) Tean, et ta nädalavahetusel käib pidudel ja siis magab kauem. Ning nädala sees püüan ma vältida temaga kohtumisi. (Nädalavahetusel pole me kohtumised tõenäolised ja nädala sees ma hoidun.) (Loogiline, onju…)
Ühesõnaga, kaks tuttavat, kuid enam pole mul kumbagi. Nii… Siis läksin jutukasse “Armastusesaal”. Noh, vaatab mis saama hakkab. Kõik ei saa ju sead olla. Aga ma suutsin ennast ikka nii vihastada, et … Korraks tekkis mõte, et ma sõiman nad lihtsalt läbi. Ütlen, mis ma neist arvan. Et nad on ajukääbikud, kes reaalses elus ei saaks kunagi endale naist ja nüüd üritavad meeleheitlikult prostituuti sealt leida ning veel tasuta ka… Tea, kas võib kasutada sõna “kiimakotid”?
Jätsin selle tegemata ja lihtsalt eirasin neid. Mõtlesin, et kes need inimesed on? Miks nad nii teevad? Kust nad selle julguse võtavad? Millised nad reaalses elus on? Mitte üksnes välimuse poolest, vaid käitumise poolest? Kas nad on need vaiksed küüru tõmbunud ja häbelikud noormehed seal bussi tagumisel istmel. Või nad on need värdajad, kes ronivad bussis sulle nii külje alla, et ei jää ruumi enda liigutamiseks või bussist välja liikumiseks. Et kui ümber keeraksin, siis oleksid meie suud koos… (See viimane väljend jäi meelde, kellegi väljaütlemisest, kuid ei mäleta täpselt kust.)
Ei, need jutuka-tüübid on ikka huvitavd kujud. Neid tasuks täitsa uurida, nende väikseid ajukesi… Loomaaias võiks ka neil oma väike puur olla, arvutiga ja suure ekraaniga. Siis täiskasvanutele näidatakse pilti erilisest loomast (mille liigikus on kasvamas, nende hulk suurenemas). Inimesed saaksid istuda ja vaadata seda õnnetut loomaksest ja seda teksti, mida ta seal kirjutab.
Ma kujutan ette neid inimesi (kuidas peaks neid nimetama? On nad ikkagi inimesed? Mehed? Kaagid?…). Sellised trussikutes, küürus, kõhnad, peaaegu kiilakad, koledad inimesed. Midagi sarnast nagu filmis “Sõrmuste Isand” The Hobbit. Ega ma kindel pole, kas sai õige nimi. Olen vaid ühte osa näinud, vist esimest ja väga ammu. Pole just selle filmi fänn.
Selline küürus, peenike, peaaegu kiilakas, valge, suurte silmadega, inimest meenutav olend. Esmapilgul tundus kole ja eemale tõukav, kuid hiljem tundus huvitav ning need suured silmad tundusid armsad (sellel filmitegelasel). Isegi kahju hakkas sellest olendist. Kahju on mul ka nendest jutuka-tüüpidest. Kahju, et nad sellised on, sest sedaviisi ei saa keegi teada nende positiivsetest omadustest. Nõmeduse maski taga on ka huvitav elada. Teiste reaktsioon on juba ette teada. Mõnes mõttes nagu turvaline.
Pärast seda emotsionaalset “raputust”. Sain ma aru, et tuleks kasulike asjadega tegelda. Alates tänasest saab taotleda vajaduspõhist toetust. Panin siis andmed teele, kuid vastuseks sain, et ma ei saa toetust. Mulle tundus, et selle pärast, et seal on märgitud koormuse täitmise protsendiks null. Kuna semester lõppeb (uus algab) 3. veebruar, siis ju need vajalikud andmed liiguvad ka sellel ajal. Või isegi hiljem, sest kõik võtab ju aega. Seega, proovin 3. veebruari ajal uuesti, siis peaksin saama ka oma kevadsemestri ained deklareerida.
Ja tulumaksudeklaratsiooni saan ma täita alles 15. veebruar. Miks nad minuga nii teevad? Ma tahan ju kohe. Mul on praegu aega.
Igatahes. Oma kahe ainukese tuttavaga suhelda ei saanud. Jutukast ka abi ei olnud. Asjalikke asju ka teha ei saanud (deklaratsioone, veebruar on deklaratsioonide kuu ). Siis mõtlesin, et seega pean ma inglise keelega tegelema, pole nagu muud valikut. Mõtlesin, et blogi on liiga ajakulutamine. Olen juba väga tihti siin…
Hakkasin otsima huvitavat inglise keelset foorumit. Lõpuks jõudsin Forbes.com lehele ja lugesin ühte artklit. Üsna vähe sain aru. Kuid need paar lauset, millest ma aru sain, olid hästi huvitavad. Ma mõtlesin, et sellest võib veel asja saada. Leidsin ka kohtasid, kuhu saab kirjutada oma kommentaare ja lugeda teiste omi. Ma tundsin, et seal tõesti on asjalikumad mõtted, kui siin eestikeelsetel veebilehtedel. Vähamalt täna (hetkel) ma olen inglise keele osas positiivselt meelestatud.
Nüüd võin sööma minna.