Omatarkus

Omatarkus võrdub lollus või rumalus ja enese piinamine. :D

Kuna mul on võimalik saada oma õppekoormuse arvestusse veel üks vabaaeine EAP, siis võtsin kahe EAP-lise aeroobika. Alguses mõtlesin, et võtan jõusaali, kuid mul tekkisid mõned küsimused ja ma ei leidnud infot, kellelt küsida, seega võtsin aeroobika. Praegu olen oma valikuga rahul.

Eelmise lõigu mõte oli see, et saan tasuta professionaalset trenni, suveks saledaks ja lisaks ka ühe EAP oma õppekoormuse arvestusse.

Täna siis oli esimene tund. Aeroobikat me ei teinud, aga tegime harjutusi. Supper. Neid saan ma ka kodus teha. Kusjuures, nüüd saan ma neid õigesti teha.

Uskumatu kui loll ma ikka olen. Esmalt mõtlesin, et jooki ma kaasa ei võta, pärast joon. Kui jooksmas käin, siis jooksen (vahelduva eduga, puhkamistega) umbes tundaega, seega peaksin ma hakkama saama. VALE!! Mul pidi pilt taskusse minema, higi lahmas.

Siis mõtlesin, et ma teen kodus 10 kätekõverdust ja mingi aeg tegin 100 kükki ning püüan 40-ni lugedes selles plank-asendis olla (vahel loen hästi kiiresti, sest ma ei jõua). :D Ühesõnaga ma mõtlesin, et ma olen tugev ja kusagil on mul mingid lihased. VALE!!

Algus oli hea. Pidi soojenduseks jooksma TTÜ Spordihoones üks või mitu ringi, natuke soojaks, aga mitte ülepingutama. Jooksin mõnusas tempos ühe ringi. Meeldis. Väga meeldis. Ma kujutasin endale ette, et trennitegevad poisid vaatavad mind. (Tegelt võib-olla ei vaadanud, oli ju ilusamaid kehasid. Või hoopis naersid, sest oli kaugele näha, et ma olen amatör.) Jooksin teise ringi veel. Sobis. Natuke hingeldasin, aga hingasin paar korda sügavalt sisse ja läks üle.

Siis… Pidime tegema harjutusi, olid erinevad punktid ja erinevad harjutused. Ja sealt minu katsumused algasidki. Esmalt oli raske neid harjutusi meelde jätta, harjutuste kohta sai lugeda ka. Ainukesed asjad, millega ma korrektselt hakkama sain oli hüppenööriga hüppamine ja ette astumise harjutus. Kõike muud tegin ma valesti või ei jaksanud pooldki teha.

Kõige nõrgemad on mu käed. Totaalsed makaronid. Ma siiamaani imestan, kuidas ma pastakat jaksan käes hoida. :D Ma ei teinud poolti kätele mõeldud harjutuste mahust, aga mu käed valutavad. Ma tunnen ühte lihast, millest mul polnud aimugi. :D Küünarnukist õlani, n-ö tagumine käe lihas…

Ma ei mõista, mida ma kätekõverduste juures valesti teen? Kuidas õigesti teha? Sooviksin, kaasata kõiki oma lihaseid kätekõverdustesse? Tean, et kõhulihaseid ma ei rakenda. Vaikselt harjutan, kuid ikkagi pole veel see välja tulnud, aga käed. Kui ma oma käsi nende tegemisega ei koorma, mida ma siis koorma? (Muskel, õlast kuni küünarnukini see pealmine pool, see tundus arenevat, aga alt jah käsi lotendas). Peaksin oma käsi teisiti hoidma?

Siis kükid… Ma arvasin, et kükk on kükk ja pole vahet, kuidas seda teha. Ja mida madalamale kükitan, sega tõhusam. Selliseid tegingi ma 100 tükki. Kunagi ammu võib-olla tundsin põlvel koormust, aga enam nagu ei tunne. Ei kurda. Täna sain teada, et kükitada tuleb nii, et põlved ei läheks üle varba. Seega, täna ma harjutasin ja õppisin, kuidas kükiharjutust õigesti teha. Ma pole kindel, kas ma seda nüüd oskan õigesti teha. Aga sellest on mul vähemalt aimu, umbes, milline nee kükiharjutus peaks välja nägema ja mis lihast, milmoel ma koorman.

Aga kõik need kõhulihase harjutused ja kätelihaste harjutused, need väljaasted jne… Tuumafüüsika. Ma ei oska ja mul pole õrna aimugi, kuidas neid teha. Vaatan küll, kui mulle neid ette näidatakse, aga ma ei oska järgi teha.

Siis ei oska ma vasakut kätt ja paremat jalga üheaegselt liigutada. Noo ei tule välja. Püüdsin alguses aeglaselt teha. Korraks nagu õnnestus, aga siis.. Ma ei tea, ma hakkasin mõtlema, et kas sai õigesti ja hakkasin nagu seda harjutust tükkideks lahkama, et kumb jalg esimene ja kuhu asetada ja mis hetkel liigutada ja kuidas liigutada kätt…

Ma tundsin end seal nii abituna. Mul oleks pidanud olema kaks treenerit kõrval. Kes hästi rahulikult, teosammul aitaksid mul harjutusi teha. Ma ei jõudnud. Ma jätsin harjutusi vahele, tegin pool…

Ma püüdsin küll. Treener nii hästi seletas ära, mis lihasele on harjutus mõeldud ja mis eesmärk on harjutusel, aga … Mulle jäi väheks. Kaks erinevat harjutust oli seljalihasele, ülemisele osale. Ta rääkis erinevatest piirkondadest jne… Ja siis küsis, et kas tunned seda lihast või selles lihases pinget. Aga ma ei tee vahet. Selg on mul üldse nii valus ja kael ka, et ma ei tunnegi, et seal mingid lihased oleksid. Nagu puunukk. :D

Aga hea oli see, et kõhulihaseid ma tundsin. Et kui ma hästi tugevalt pingutasin, siis ma tajusin, kuna ja kuidas ma oma kõhulihast koorman. Aga veel ei taju kõhulihase erinevaid piirkondi. Kuid see oli väike valguskiir minu katsumustes. Mul oli pidepunkt, kust alustada. Edasi oleks vaja hakata tunnetama (n-ö otsima, rakendama) erinevaid kõhulihase piirkondi.

Täna sain ma teada kui võhik ma ikka olen ja kui valesti ma ikka olen siin kodus trenni teinud. Noh jah, see plank-asend tuli mul välja. Selle olin peaaegu õigeks suutnud timmida. Tean, et sellega on jamasid. Olen treeningvideodes näinud, kuidas juhendatakse ja kuidas oleks õige (pidevalt parandatakse treenija aendit). Aga natuke tegin ma ikkagi valesti. Parem puus oli rohkem all kui vasak. Ei tea, kas üks kann on nüüd rohkem treenitud, sest kodus olen ma nii teinud juba pikemat aega. :D

Ma sain teada veel, et ma ei tunne üldse oma keha. See on ka vist üks põhjus, miks ma oma suurust ei taju. Omast arust olen paks, ostan suuri riideid ja siis käin ringi nagu tuulelohe. Kui ma H-le ütlesin, et ma ei saa randa minna ja ta pinnis, et miks ning ma ütlesin, et olen paks ja kole, siis vaatas ta mind nii suurte silmadega ning kahtlevat, et kas ma teen nalja. Ta küsis ka, et kas ma teen nalja. Alguses oli talle nii uskumatu, et ma arvan, et ma olen paks. Kuid nüüd ta tunneb mind juba piisavalt hästi ja enam ei imesta ta millegi üle. Üks õhtu ütlesin, et läheks jooksma (kell oli juba 21:00). Ja küsisin, et kas ta usub, et ma teeksin seda. Ta ütles, et ta ei imestaks kui ma läheksingi jooksma.

Imelik oli see, et pärast trenni tundsin ma end ilusana, peenikesena. Tegelikult olin samasugune n-ö pekihunnik nagu hommikulgi. :D

Spordisaalis on nagu teine hingamine, õhkkond. Mõnus on. Sinna minna on paha ja need sportlikud kehad on hirmutavad või annavad mõista, et olen valesse kohta sattunud. Aga pärast trenni sealt ära tulla on mõnus. Ma tundsin end kangelasena. Ma hakkasin aru saama, miks inimesed regulaarselt trennis käivad ja mulle tundus, et ma tahan ka. Et kui ma oma elu järje peale saan, siis ma paneks ka oma päeva kavva selle.

Ja nüüd kui ma olen targemaks saanud. Siis ma väga soovitan neile, kes alles alustavad trennitegemisega, teha oma esimesed harjutused koos professionaalse treeneriga. See on tõhusam, tervist säästvam ja motiveerivam. Mina olin see rumal, kes arvas, et ta saab ise ka ja oluline on vaid end liigutada. Aga see pole nii… Oluline on end õigesti liigutada, sest valesti liigutamine on sama mõttetu kui üldse mitte liigutamine.

Mind takistas jõusaaliminemast see, et ma olen rumal. Tegelt olen ma ikka veel ja see on tõsiseks takistuseks igasugustele aeroobikatele ja muule sportimisele. Nt ma ei oska neid jõusaali treeningvahendeid kasutada, ma ei tea, mis raskusega üldse alustada. Nii kardan rumalaks jääda, kui midagi totaalselt valesti kasutan.

Mis asjad võtta kaasa treeningsaali? Kas trennis on loomulik higistada? Seadmed saavad ju mu higiga kokku? Kui higistada, kas see näitab, et tuleks puhata? Kui kaua? Pulsist ei tea ma ka midagi? Mul pole pulsikella ja kui oleks, ega ma siis ka ei teaks, mis see pulss peaks olema. Vist tuleks trenni kaasa võtta kaks käterätikut ja üks saali kaasa, higi pühkimiseks.

Siis see pesemise võimalus. Kus see on, kuidas kasutada, kas ma pean kõigi (naiste) ees alasti olema (olgugi, et naised, aga ikkagi on piinlik ja ebamugav. Õnneks täna oli vähe inimesi ja mul oli üsna privaatne). Kuhu jätta käterätt. Kas vahetada aluspesu (jah), kas võtta kaasa šhampoon ja seep.

Mul oleks vaja raamatut, algajale jõusaali kasutajale või treenijale või midagi. Sest ma tahaksin õigesti teha ja mitte teisi häirida, aga ma ei tea, kuidas seda teha. Mida tohib ja mida mitte jne…

Pärast ma ei teadnud ka kuidas venitada. Ma kohe ütlesin, treenerile, et ma ei oska ja küsisin, et kuidas millist lihast venitada jne… Tundus, et teistele see ka sobis. Et nemad ei julgenud küsida, aga ma enam ei mõelnud, et ma ei julge. Ma tundsin juba end totaatlse rumala ja amatöörina, et see tuli mul kuidagi nii põdemata. Muidugi oleksin võinud küsida ka, kuidas kaelalihaseid venitada. Eks vast järgmisel korral.

Tegelikult olin ma väga tubli. See, et ma kohale läksin ja kaasa tegin ning püüdsin. Muidugi oleks saanud paremini teha, aga olgem ausad: täna, selle ühe korraga sain ma rohkem tarkust ja trenniideid, kui kogu mu 3-5 aasta omatarkusega kokku.

Kui aega saan, siis võtan pastaka ja hakkan oma keha õppima. Püüan oma lihast pingutada ja siis kui tunnen, mingit lihast, siis märgin pastakaga selle lihase kontuurid oma nahale ja kirjutan peale, mis lihasega tegu on. (Kelle mõtted liikusid seksuaalsetele asjadele, siis tulega tegasi. Mul on väljendamise raskusi, aga selles suunas ma üldse ei mõelnud. Valesti mõistmisi on olnud ennegi ja mõni inimene arvab, et ma olen nii vaimukas, aga tegelikult oli totaalne möödarääkimine.)

Jah.. Aeroobika peaks nagu olema iga naise tavaline pakett (mulle tundub, et see on ühiskonna seisukoht), aga mina tunnistan, et ma ei tea oma lihastest, trennitegemisest, aeroobikast mitte midagi. Iga päevaga ma tajun järjest rohkem, kui eraklikku elu ma olen elanud. Ma avastan üldsuse jaoks nii tavalisi (endast mõistetavaid) asju.

Varsti saan 30, aga klubis olen ma nagu esimest korda. Öösel vaatan linna elu nagu maalt tulnud tädi Maali. Kas nii tehaksegi? Kas nii öeldaksegi? Kas nad ei karda seda ja seda? Kas seda juuaksegi? jne…

Aga kui ma neid avastusretki ei tee ja julgust kokku ei võta, et inimeste sekkas astuda ning rumalaks jääda, siis ei saa ma kunagi kapist välja.

Ma ei saavuta kunagi olukorda, milles ma teen kõike kohe ja õigesti. Seega pean ma leppima, et ma teen vigu ja jään rumalaks. Kusjuures eriti veel alguses, kui mul pole asjast üldse mingit aimugi. Seega… Pean õppima, kuidas jääda rumalas olukorras väärikaks ja armsaks ning rahulikuks. Kindlasti aitab sellele kaasa ise-enda üle naermise oskus. Ma väga püüan ja harjutan seda peegli ees.

Rubriigid: Minny kaaluprojekt. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Üks kommentaar postitusele Omatarkus

  1. Roland kirjutab:

    Loetu põhjal minu arust tegid õige valiku. Jõusaalis on küll treener ja värki, aga isegi temaga seal mingit trenni ei tuleks. 2006 käisin koos kahe klassivennaga TTÜ jõusaalis ja pean ütlema, et isegi kui mingi aimdus on, mida ja kuidas teha, siis trennist kui sellisest välja ei tule. Samuti me kunagi ei teadnud, mitmes seeria läheb. Ja praktiliselt kõiki harjutusi sai valesti tehtud. Jõusaal on (vb oli) seal selline eputamise koht. Mäletan, et üks tüüp proovis mingile neiule muljet avaldada ja kuna ühe harjutuse juures oli minu trenni pekki keeranud (seeria vahel tõstis minu raskused minema), siis läksin meelega pärast teda rinnalihase harjutust tegema, kuigi ma treenisin see päev jalgu ning panin maksimum raskuse peale ehk surusin 2,5 korda suuremat raskust kui tema. Näha oli, et ta oli esimest korda jõusaalis ja muutus päris kaameks. Noor ja loll nagu olin :P

    Pole kunagi aeroobikat teinud, aga teadsin juba toona, et ega see üldse mitte lihtne ole. Kui treener on, siis lusti seda tasuta hüve! Samas, sõudmist jõusaalis teha – see on päris mõnus minu arust, aga muu on enda mõttetu kulutamine, eriti kui ei tea, mida teed.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>