Tagarääkimine

Ma võib-olla olen selle mõtte juba siia kirjutanud, kuid topelt ei kärise.

Esmalt üks mõttetera:

  • Kui te räägite minust seljataga,
  • tähendab, et ma olen teist ees.
  • Kui arutate mu elu,
  • tähendab, et tunnete huvi.
  • Kui proovite leida minus vigu,
  • tähendab, et olete kadedad!!!
  • SUUREPÄRANE!!!
  • Jätkake samas vaimus. :) :D (armastan!, 2014)

Tänane juhtumus siis… Käisin trennis. Täna oli inimesi ikka meeletult palju. Enne trenni minemist riietusruumis oli üks juhtumine. Nimelt ma olen väga kehva enese hoolitseja. Tunnistan, mu jalad on karvased, mind see ei häiri, sest ma ei vahi oma jalgu. Kuid ma mõistan, et nende “kunst-asjanduste kuritarvitajatest” tibinate jaoks on see katastroof.

Usun, et kui ma enda eest hoolitsema ei hakka, siis ma meest ei saa. Aga pregu ma endale meest ei otsi, seega ma ei meigi ennast, ei lähe juuksurisse (käin väljakasvanud blondide juustega) ja jalakarvu ma ka just väga tihti ei aja.

Aga trennis on mul põlvpüksid ja mu jalakarvad jäid kahele tibinale ette. Läksin WC-sse, aga sinna on kõik hästi kosta. Siis üks ütles teisele üsna kõva häälega: “Ma ajasin täna hommikul oma jalakarvad ära, nüüd on jalad nii siledad. Tegelikult ei tohiks lühikesi pükse üldse kanda, kui jalakarvad on ajamata.” Esialgu ma ei saanud arugi, et see oli mulle suunatud. Sest mind mu jalakarvad ei häiri.

Aga trennisaalis nad vahtisid ja itsitasid. Mul hakkas juba natuke piinlik ja asi hakkas kohale jõudma. Selline nõme tunne tuli. Nagu algklassides. Aga jah…

Mulle meeldib ka klatšida, ma ei salga, et vahel on mul hea meel, kui kellelgi läheb halvemini kui mul. Aga mind eristab nendest tibinatest see, et ma ei ole pahatahtlik ega üleolev.

Kui neil tõesti ei ole mitte millestki muust rääkida kui minu jalakarvadest, siis mul on neist väga kahju. Kahju, et nende elud nii tühised on.

Esimese hooga ma tundsin end väga pahasti, alandatuna. Selline tunne nagu ma oleksin viimane saat, kellel pole sinna beibe-maailma asja. Nende kommentaar ja vahtimine ning itsitamine tegid asja vaid hullemaks. Aga siis hakkas trenn pihta ja ma keskendusin trennile. Lülitasin kõik ümbruse välja. Isegi, kui nad jätkuvalt vahtisid ja hindasid mind ning mu liigutusi, siis ma ei näinud ega kuulnud midagi. Ja trenni lõpuks olin ma juba unustanud kõik.

Nüüd… Siin kodus mõeldes olen jõudnud selleni, et ma tegin ühe asja valesti. Nimelt ma ei vaadanud neile tibinatele otsa. Ma käin jätkuvalt pilk maas, sest ma ei taha kedagi vahtida, ega kelleski ebakindlust tekitada.

Kui ma seekord ei osanud kuidagi sellises negatiivses olukorras käituda, siis nüüd on mul strateegia. Järgmine kord vaatan uhkelt neile silma ja kui otse midagi ütlevad, siis ütlen, et mind need karvad ei häiri ja olgu õnnelikud, et nemad pole mina.

Algklassides käisin ma nina maas ja olin hästi arglik. Keskkooli lõpus oli mul kõigest suva, aga ma hoidsin madalat profiili. Kui keegi üritas mõnitada või mind n-ö proovile panna, nt mu lauajalad koolilaua küljest lahti keeras, siis nad said null-reaktsiooni. Ma keskendusin sellele, kuidas antud tingimustes asja lahendada, laua puhul, kuidas ma sellise laua taga saan õppida. Ma isegi ei uurinud, kes seda tegi. Istusin nii loomulikult, nagu mu laud oleks olnud täiesti korras.

Aga nüüd…. Nüüd ma püüdlen selle poole, et kui keegi üritab mind alavääristada, siis ma ei lase seda. Ma hakkan vastu ja olen enda üle ühke, sellisena nagu mina olen. Pole nende asi, kui salkus mu juuksed on või kui karvased jalad. Kui neid häirib, siis ärgu vaadaku. Ma pole neil palunud end vaadata.

Sellised teisi inimesi vaatavad ja kommenteerivad inimesed on võrdlevad inimesed. Terve elu nad võrdlevad end teistega ja püüavad teistest paremad olla. Nad püüavad üldusele meeldida ja teha asju, mis üldusele meeldib. Aga nad ei saavuta mitte midagi ja neil pole isiksust. Terve elu veedavad nad teiste järgi ja üldiste trendide järgi joostes. Miks peaks mind huvitama selliste inimeste arvamus või kommentaar.

Lõpetuseks: Julge erineda!!!

See on minu tänase päeva moto.

P.S Beibe – ilus intellektita tütarlaps. Intellekt – mõtlemisvõime, mõistus, aru. (Eesti Õigekeelsussõnaraamat 2013). Päris huvitav seletus. Mulle meeldib see seletus, seletab hästi sõna sisu.

armastan!, 2014. Kui te räägite minust seljataga…. [Onlinehttp://armastan.ee/kui-te-raagite-minust-selja-taga/#_ [18.02.2014]

Rubriigid: Juhtumised minu elust, Määratlemata. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>