Jah… Ma võiksin siia kirjutada ideaalse kaaslase leidmisest. Muinasjutulisest kohtumisest ja armastusest jne… Aga ühel hetkel oleksin ma reaalsusest nii kaugel, et mu jutust kaoks loogiline järg… Seega ma jätan fantaseerimise mõne teise rubriigi alla, mitte rubriigi alla “minu tegelik elu”… 
Ei ole meest, ei tegele tema /selle otsimisega ka. Vahel natuke unistan, nii ammu pole kedagi kallistanud ega ka puudutanud….
Aga… Pilve pealt alla tulles. Mu kass lõhkus oma käpa ära selles suures puuris. Täitsa katki on ja ma ei oska seda korda teha. Tunnen end nii abituna. Ma ei tea kuidas leevendada seda probleemi tema jaoks.
Eile tulin koolist koju, siis puur oli verd täis… Ei olnud verelompi, aga vere täpikesi oli palju. Aga samas ta ei lonka, seega vast väga hull ei ole. Kuid see väike lõhe on kole. Loodan, et see paraneb kiiresti ja ta enam nii ei tee.
Leidsin kassi WC-st rohelised harjavarre katte kiled… Ma ei tea, kuidas seda nimetada. Kuidas see sinna sai. Küsisin H käest, et kus tema harjavarred on. Ta ütles, et juba ammu ära visatud. Samas kassiliiva vaatasin ma päev tagasi ja siis neid tükke seal polnud. Tekkisid igasugused mõtted ja küsimused…
Siis eile olid naabrid jälle hullult tülitsenud. Mees oli karjunud, naine oli karjunud ja laps ka. Siis olevat nad uksi paugutanud ja mees oli kodust minema läinud. Minu arust pole senimaani tagasi tulnud, tavaliselt tuli ta umbes tunnipärast tagasi. Kuid mina olin siis koolis ja H rääkis mulle sellest. Kuid H ei ole info koguja, seega ma ei tea, mis oli tülitsemise teema jne… (Mul pole elu, seega elan ma teiste elu.)
Siis eile rääkisin ma oma emaga. Ütlesin, et soovin endale tukka lõigata, aga juuksuri juurde ei tahaks nagu minna, sest viiest juuksurist vaid üks oskas lõigata sellist tukka, mis mulle meeldis. Kuid see üks juuksur on Tartus ja see salong, kus ta töötas on kinni. Mul võib-olla on tema isiklik number, aga ma ei julge sinna helistada, sest käisin tema juures vaid ühe korra ja ma ei tea, kas ta üldse töötab enam juuksurina.
Igatahes. Seletasin oma probleemi emale, et ei taha juuksuri juurde minna, sest see maksab ja väga suure tõenäosusega pole ma ka tulemusega rahul. Näitasin emale pilti, millist tukka ma tahaks ja küsisin, et kuidas ma saaksin seda ise lõigata (mu ema on kunagi juuksuriks õppinud). Ta andis mulle juhtnöörid ja ma siis lõikasin. Ma ise jäin tulemusega rahule.
Ja uus soeng tekitab hea tunde. Rüht muutub kohe nagu sirgemaks ja hoiak enesekindlamaks. Mina tunnen end siis ilusana. Seda tunnet tekitavad ka uued riided. Ma värvisin ka oma ripsmed ära. Mul on kuidagi kergem harjuda muutustega, kui mul on mingigi meik peal. Tegin pilte ka uuest soengust, aga minust ei saa ilusaid pilte, reaalses elus olen kuidagi ilusam. Seega ma pilte siia ei pane.
Paar head juhust on ka olnud. Meil on ühes aines tunnikontrollid. Esimesel korral sain ma lihtsa variandi ja teadsin kõiki õigeid vastuseid. Ja eile oli teine tunnikontroll. Ma isegi ei õppinud, sest … aeg kadus kuidagi ära. Arvasin, et ta ei tee tunnikontrolli. Aga mul vedas, mul polnud õrna aimugi, mis võiks õige vastus olla, aga siis märkisin ära need, mis võiksid olla õiged vastused ja tuli välja, et ma paningi õiged vastused. Teised variandid olid veel hullemad, kui see, mille ma sain. Ei tea, kas õppejõud hoiab mind või mul lihtsalt oli õnne.
H helistas. Ütles, et ta on homme tööl, kuid soovib, et ma teeksin küpsisetorti. Ütles, et Eesti Vabariigi aastapäev on tulemas jne… Ta pidevalt tahab, et ma kooki teeksin, aga mulle ei meeldi kokata. Tema “tee kooki”, “kuna sa kooki teed” on muutunud minu jaoks juba nagu temapoolseks tervituseks.
Hea on see, et talle mu küpisetort maitses (ja õunakook ka). Aga halb on see, et nüüd ta ootabki, et ma teen häid kooke, aga ma võin ju äparduda ja siis oleksin ma teda nagu alt vedanud. Samas, kui talle enam ei maitse, siis ta ei soovi ka. Siis ta ei küsi minult enam kooke.
Öeldakse, et armastus käib kõhu kaudu, aga mulle ei meeldi süüa teha. Minu üks kunagine töökaaslane teeb pidevalt maiustusi ja kokke ning paneb pildid neist FB-sse. Nii isuäratavad, seega pole tal mingit probleemi mees endale leida. Ma ei suudaks. Päevad otsa toidu ja hõrgutiste keskel, see on meeletult raske mulle.
Jah, veel üks kriteerium, minu tulevasele mehele. Ta peab oskama ja tahtma süüa teha. Aga mida see mees minult saab… Noh, ma võin pakkuda Ladina-Ameerika draamasid lives ja mõnitada, solvata, viriseda… Tegelikult võin ma koristada, triikida, nõusid pesta, autot remontida, juhendamisel korterit remontida, toetada oma nõu ja jõuga. Ja ma olen alati olemas ja ma olen truu ning kindel kaaslane. Mul pole aega ega viitsimist kedagi petta. Ja ma olen nii väga vanas kinni, seega ei teki vajadustki mees välja vahetada. Vana ja hea ning turvaline. 