Ohhh… Šokk… Külm dušš… (kaaluteema)

Ma olen terve eilne päev ja täna ka põigelnud õppimisest… Nii tavaline minu poolt. Hea on see, et õppimise materjal on olnud avatud ja natuke olen sellega tegelenud ka. Ja õppimise plaan on ka nina ees, puudub vaid tegutsemine.

Aga… Pealkirja juurde tagasi tulles. Ma ei osanud õigeid sõnu leida. Vahel ma tunnen end hästi näruselt ja koleda ning paksuna. Nagu ma ei saaks, millegagi hakkama jne… Eks iga inimene tunneb end vahel nii. Siis ma otsingi n-ö internetist tuge, kas on veel sarnaseid inimesi ja sarnaseid mõtteid ning kas sellele olukorrale, seisundile on häid lahendusi jne…

Täna sukeldusin taas interneti sügavusse. Nagu ikka tõmbavad mind kaaluteemad ja meessugu blogid ning huvitavad/erilised pealkirjad… Täna sattusin siis ühele kaaluteemalisele blogile. Selle blogiga oli just alustatud.

Ma lugesin neid postitusi ja selline déjà vu (“juba näinud” prantsuse keelne väljend) tunne tekkis. Sama kaal, mis mul selliste mõtete juures. Inimene oli teisel kaalulangetamise etapil nagu minagi selles kaalus olles. Ta oli cm pikem kui mina. Vanust ma välja ei lugenud, aga noorem tundus olevat. Nimetas end ülekaaluliseks. Ma ütlen enda kohta paks, aga mitte ülekaaluline (sest parameetrite järgi olen ma normaalkaalus ehk mitte ülekaaluline, aga paks saab olla ka normkaalus).

Ta kirjutas, et ta on ülekaaluline ja kui ma lugesin, et ta kaalub 54,5 kg, siis sain šoki. See ei ole paks. Kohe kindlasti mitte, aga ma tean, mida ta tunneb. Teine erksaks tegev asi oli see, et ta kirjutas, et hoiab päevase kalorsuse 1000 kcal juures ja siis oli arvutanud, kuidas kaal peaks langema. Siis oli kirjutanud, et soovib nädalas kaotada 2 kg ja teab, et seda ei saa, kuid tundus, et ta oli veendunud, et 1 kg nädalas langeb ta kaal.

Kõik see tundus nii kaugel reaalsusest. Ja samas näen siin ohumärki. Ta kas on juba söömishäire all või üsna visalt sinna liikumas. Siis ma mõtlesin, et kui palju inimesi see puudutab? Kui palju on neid, kelle puhul on see kaal muutunud juba liialt kinnisideeks?

Olles ise selles punktis olnud, kus tema nüüd on, tean, et tema kaal tõuseb veelgi. Varsti on kaal 55 ja 56 peal ning alla ei liigu kuidagi ja siis mõtleb, et oleks mu kaal 54 kg-gi.

Ka oli ta kirjutanud, et ise-endale meeldimiseks, tuleks kaaluda 47 kg. Mina ka mõtlesin nii. Tegelikult on see vale mõte. Endale tuleks meeldida nüüd ja kohe ning sellisena nagu oled.

Tervislik toitumine ja trennitegemine on pluss. Sellised lisad, mis muudavad enesetunde paremaks, aga kaal ja välimus ei peaks olema põhikriteeriumid endale meeldimisel.

Huvitav on see, et täna hommikul ma olin samasugune. Eile sõin ma umbes 1700 kcal. Olin enda üle nii uhke, sest ma eile jalutasin ka omajagu ja õhtul oli kõht tühi, aga ma ei söönud midagi. Lootsin, et kaal langeb vähemalt 1 kg, aga langes vaid 400g. Olin nii pettunud ja vihane, et miks… Ma ju sõin vähem jne… Numbrite järgi, faktide järgi oleks pidanud kaal langema. Aga inimene ei ole number ega fakt. Emotsioonid on kaalu langemise juures väga olulised. näiteks mul on kaal langenud kui olen söönud ka 2000 kcal päevas ja pole olnud ka erilist trenni, aga ma olen olnud rõõmus (mõni kordaminek koolis või ilus kompliment).

Aga lugedes seda blogi, siis mõtlen, et pole vahet, mis see kaal on. Ma pean endale meeldima nüüd ja kohe. (Ehk siis, mu hommikused mõtted on pöördunud. Hoopis teine vaatenurk tekkis pärast selle blogi lugemist.) Kui ma trevislikult elan ja liigun, siis ei saa ma ülekaaluliseks muutuda.

See tüdruk kirjutas lemmikpükstest, mis talle jalga ei mahu. Mulle ka meenusid need püksid (tema juttu lugedes mõtlesin, et peaksin need püksid minema viskama). Ma ei ole paks… See volt, mis tekib kõhule istudes, see tekiks ka siis, kui ma kaaluksin 47 kg või vähemgi. Sest nahk ju jääb ja ma pole plastiust nukk, vaid inimene.

Jalad tunduvad paksud. Aga need tunduksid seda ka siis kui ma kaaluksin 47 kg. Olen kaalunud, olen näinud. Kunagi jäi mulle silma pilt ühest modellist. See oli tehtud ülevalt vaatest ja modell istus oma päkkadel, st jalad olid tema keha all… Ja ka tema jalad tundusid paksud, samas teise nurga alt oli täitsa ok, ei mitte ok, vaid väga ilus ja isegi liiga peenikesed jalad. Kõik olenes, vaid vaatenurgast. Seda olen ma ka ise katsetanud kunagi. Kaalusin 47 kg ja tegin pilte erinevate nurkade all. Totaalselt erinev tulemus, aga sama keha. Ja vaevalt keegi mind selle nurga alt näeb nagu ma ise end näen. Ta peaks mulle ikka väga lähedal siis olema.

Lihtsalt see nurk, kust ise-ennast vaadatakse on selline. Ja see ise-enda kritiseerimine veel võimendab pilti.

Ma ei ütle, et ma ei tahaks kaaluda 47 kg. Tahan ja väga tahan, aga ma ei taha enam tunda seda nõmedat tunnet (et kaaludes rohkem kui 47 kg olen kole, paks, loll ja mõttetu) ja end piinata. Pigem ma paneks energia sellesse, et endale meeldida sellisena nagu ma paregu olen. Kaalu langetamise asemel keskendun pareguse kaalu hoidmisele. Tervislikule toidule ja tervislikele kogustele.

Ma võiksin ju sellele tüdrukule kirjutada oma mõtteid, aga ma tean, et see ei annaks tulemust. Ka mulle on kirjutatud, aga mind ei huvitanud, mul oli vaid mu kaal, kaal, kaal… Ja kõik, kes ei toetanud olid kadedad ja tahtsid, et mul halvasti läheks. Ka need võõrad, kes üks kord elus minuga kohtusid. (Mõistus on imelik organ ja see söömishäire on haigus). Samas ma ei tea, mis annaks tulemust. Olen mõelnud sellele hetkele, kui ma lubasin endale, et võtan kaalust alla. Just, ma võin täpselt öelda, millal see kaalujama üle pea hakkas asvama.

Jätan siinkohal kuupäeva kirjutamata, aga üks suve päev. Olin lahku läinud ja mu eks oli koos oma “sõbrannaga” ning siis ma kirjutasin, et ma hakkan veel endale meeldima ja esimene samm endale meeldimisel on saada soovitud kaal ja figuur. (Ja siis mõtlesin, et kui ma endale meeldin, siis meeldin eksile ka ja siis ta kahetseb, et mulle nii tegi.) Oleks ma tol hetkel kirjutanud, et esimene asi on leida endale tõelised sõbrad, kellele ma meeldin sellisena nagu ma olen, siis oleks see asi teisiti läinud.

Ma üldiselt ei vaata neid postitusi, mida ma olen oma kaaluteemal kirjutanud. Väldin neid. Ma ei tea miks… Võib-olla oleks nende lugemisest kasu… Aga võib-olla peaksin ma need kustutama, sest võib-olla need postitused toodavadki selliseid kaalule orienteeritud inimesi.

Lugedes esimesi postitusi, siis seal on ju tulemused ja energia ning ihaldatud eesmärgile jõudmine ja selle saavutamine (üheks päevaks). Kuid tegelikult olen ma ju hilisemates postitustes sama inimene. Ma ei kaalu 45 kg ja isegi mitte ligilähedal sellele. Ma ei kaalu ka enam 50 kg, nagu ma kogu protsessi alguses kaalusin, vaid see kaal on muutunud nüüd mu unistuste (soov-)kaalunumbriks.

Ma olengi nagu kahevahel. Selles mõttes, et söömishäire ja normaalsuse vahel. Normaalsusest annab märku see, et ma tajun, et olen liialt oma välimuses ja kaalunumbris kinni. Vahel on tunne, et ma olen kõik kaaluga seotud ajalehe Postimees (seal lehel kuidagi kajastatud, viidatud…) artiklid läbi lugenud.

Ma tahtsin vanaemale külla minna, sest ma pole väga kaua sinna jõudnud, aga otsustasin mitte minna, sest ta pakub süüa. Rasvased toidud ja peale surutud söömine ning see, et ma ei oska “ei” öelda, ega tunne kuna mu kõht on täis. Põhimõtteliselt ei läinud, sest kartsin, et kaal tõuseb. Haiglane värk.

H-ga ma ka räägin liialt palju sellel kaalu-teemal. Ma tajun, et ei tohiks. Nüüd ma püüangi vältida neid teemasid. Alguses ma võtsin hoiaku, et ei räägi üldse, aga mu käitumisest oli aru saada, et kaal on probleem. Ja siis ta küsis ja uuris ning ma ütlesin, et on jah kaaluprobleemid ja pärast seda pole enam seda piinlikust, selle teema ees.

Ta vahel küsib, et kas ma olen kaalus alla võtnud ja sellistel hetkedel on vastik tunne. Ei ole ja vahel olen isegi juurde võtnud ning siis ta ütlebki, et kas on siis mõtet ainult juurikaid süüa, kui tulemust nagunii poleks. (Samas tulemus ei peagi kohe tulema, organismil võtab palju aega ja võib-olla ei tule üldse kaalulangust, aga parem enesetunne ning vähem haigusi vanaduspõlves.)

Ja viimasel ajal ütleb, et “sa nagu-nii ei võta kunagi kaalust alla”, see on nagu väljakutse esitamine mulle. Siis tahaks talle nagu tõestada, et võtan küll ja ma saan küll sellega hakkama. Ja siis liiguvadki mõtted näljutamise suunas ja muud ekstreemsed võimalused… Jääb vaid soov talle näidata, et ma suudan küll.

Kuid see on mõttetu. Esmalt ma rikuksin oma tervise ära. Teiseks, mis ma saaksin sellest kui ma suudaksin talle tõestada, et ma suudan seda. Mitte midagi ei saaks.

Aga jah… Ühesõnaga, pean muutma oma mõtlemist ja hoiakuid. Kui ta taas sellise väljakutsuva/agiteeriva lause ütleb, siis peaksin välja mõtlema omapoolse fraasi. Et ma ei alluks tema agitatsioonile.

Ka need küsimused, “kas kaal on langenud”, “kas tulemust on”… Ka nende puhuks on vaja mingit väljendit. Võib-olla harjutan väljendiga, et ma olen niigi ilus, pole mul vaja kaalu langetada. Kui mitu korda öelda, äkki hakkan ka ise seda uskuma. :D

Jah, aga see on ka probleem, et ma ei oska öelda “ei”. See on probleem külla minnes ja eriti vanaema juures, kuid see on ka poes probleem. Nt ma ei julge minna prillipoodi, et küsida nõu prilliraamide valimisel. Kui klienditeenindaja annab mulle oma teadmisi edasi, siis ma taunnen, et mul on siis kohustus sealt osta. Nõme värk. Aga ma püüan end kokku võtta ja prillipoode külastama hakata. Pean hakkama inimestega suhtema, “ei” ütlema…

Alguses võingi ju raha koju jätta, siis ei saa ma midagi osta. Ja kui ma koju tagasi jõuan, siis on juba ka kadunud see ostmise tung. Kui ma sellega saaksin hakkama, siis võin järgmise taseme juba võtta. Lähen koos rahaga, aga ei osta. Muidugi erinevad prillipoed… Muidu vaatavad, et olen imelik… St saavad aru, et ma olen imelik/veider. :D

Tegelikult “veider” on armas sõna, ma võin küll olla veider. :D

Ma tahan olla enesekindel ja enesega rahul. Ja ma ei taha, et kaal oleks mu kinnisidee ja juhiks mu elu (st mõjutaks mu otsuseid). Ma tahaks elust rõõmu tunda. Olla igal ajal ja igas olukorras rõõmus ning õnnelik…. Äkki kanep. :D

Ei tegelikult, tuleb endaga lihtsalt tööd teha. Kui ma oma silmade (nägemise parandamise) projekti olen saanud liikuma, siis järmisena võtangi ette psühholoogi projekti. Muidugi peamine projekt on õppimine ja enese arendamine, kuid kõrval projetktid, toetavad projektid muutuvad. Üks samm korraga (eesmärgi suunas) ja nii ma kuhugi ikka välja jõuna. :)

Rubriigid: Määratlemata, Minny kaaluprojekt. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>