27.02.2014
Heviaeroobika. Täna siis oli see kaua oodatud Heviaeroobika. Selgus, et see oligi viimane tund, kui ma poleks täna läinud, siis poleks ma üldse tunda saanud, mis asi see Heviaeroobika on. 
Laias laastus on see tavaline aeroobika Hevi-muusika taustal. Pool tunnist oli meil Hevi-muusika, aga siis hakkas muusikasüsteem streikima ja tegime edasi tavalise aeroobika muusikaga.
Trenn ise oli intensiivne ja raske. Sain end ikka korralikult higiseks. Kuid hea oli see, et treener lasi üsna kaua ühte harjutust teha, seega ma sain peaaegu sammud selgeks. Mõned kiiremad astumised õnnestusid, vaid juhuslikult. Nende puhul ma ei suutnud seda loogikat päris tabada. Just need jala vahetused, tõsted ette astudes.
Positiivne oli ka see, et ma juba paindun. Nüüd ulatun oma varasteni kummarduda, aga jalad peavad olema natuke harkis. Kuid asi seegi.
Võib-olla õnnestus mul see, sest olin väga higine ja soe. Eks ma proovin hiljem uuesti, et kas jätkuvalt saan.
Selle “aeroobika maratoni” (minu jaoks maraton, mõne jaoks igapäevane tavaline värk) poolepeal… Minu muljed siis… Selg valutab, kuid teised lihased veel ei anna tunda. Samas trennis olen tundnud tugevat lihaste pingutust. Seega prognoosin, et kui trennist vahe sisse tuleb, siis oigan lihasvalu käes.
Kaal pole langenud. Pigem see viimasel ajal just tõuseb. Tohutu nälg ja stress ning meeleolukõikumine toimub. Pean selle söögi kuritarvitamise osas midagi ette võtma.
Rahvast oli palju. Kõik matid said otsa ja mõni pidi võtma vana mati. Aga numbriliselt ma ei oska öelda palju meid oli.
Õhtuti käivad hoopis teisugused inimesed. Nt ülakaalulisi on rohkem. Selliseid, kes tulevad trenni lobisema on (hommikul pole neid märganud) ja siis on sellised, kes toovad oma kaardi, alustavad ja kaovad poole trenni pealt ära.
Heviaeroobika mulle meeldis. Mitte küll nii palju, et selle eest maksta ja kusagil teises linnaotsas käia, aga sellise muusika saatel kodus trenni teha oleks päris mõnus. Jõuab nagu rohkem. Muusika on jõuline.
28.02.2014
Täna oli ringtreening nagu esimeselgi korral. Taas oli hea võrdlusmoment. Ma oskasin harjutusi teha. Isegi need etteastumised tulid välja. Ma jõudsin rohkem. Hästi mõnus tunne oli.
Kuna treeneril oli samal ajal teine trenn (meil oligi kirjas iseseisev treening), siis olin ma üks inimene, kellelt võis küsida, kui mõnda harjutust ei osanud. Üks kord küsiti, teised korrad küsiti teise inimese käest.
Meid oli väga vähe, ainult viis inimest. Hästi mõnus ja rahulik oli treenida.
Tänasega saigi siis mu „treeningmaraton” läbi. Kuna esmaspäeval oli püha, siis seetõttu oli trenn neli järjestikku päeva. Lihased veel ei valuta, kael on kange ja selg kohati valutab, aga muidu on ok.
Mul on plaanis veel üks“ treeningmaraton“ teha. Seekord siis viiepäevane, aga selle teen ma kunagi märtsis, vast märtsi keskel.
Silmaarsti juures käisin ka ära. Mõttetu käik, raiskasin 5 eurot ja vähemalt tunda-aega oma hommikust. Haigekassakaudu ei saa laseroperatsiooni, prilliklaaside tugevuse määrab optometrist. Ehk siis tuleb prillipoodi minna ja läätsedega tegelevad ainult nemad.
See silmaarst oli ka… Mulle tundus, et ta ei viitsi oma tööd teha. Tahtis ruttu minust lahti saada, et siis ise… Ma ei tea… Tal oli nii väike ja pime kabinet või ruumike. Ma oletasin, et ta oli FB-s või kusagil… Küsisin, aga ta polnud nagu eriti valmis vastama ja seletama. Mõned asjad jätsin lihtsalt küsimata, sest mulle tundus, et ma häirin teda oma küsimustega. Samas, ma maksin ju 5 eurot, selle eest oleksin ju võinud…
Seega tuleb mul veel prillipoodi investeerida, teenus+klaasid+läätsed ja võib-olla ka prilliramid, kuigi raamid tahaks ma osta turult. Ma kohe üldse pole nõus maksma brändi eest. Aga turult ostes tuleb olla lihtsalt ise targem. Tuleb leida need õiged raamid.
Jah, ja mul on plaanis ka läätsesid proovida. Praegu teen trenni prillid peas, sest ilma ma ei näe, aga need prillid ikka tohutult segavad. Seega olengi vaadanud videosid, kuidas läätsesid paigaldatakse ja ära võetakse. Nüüd mõtlen, et proovin. Trennis oleks kindlasti parem ja samas täitsa huvitav oleks linnas ka. Ma ei mäletagi, mis tunne on olla ilma prillideta nägija.