Üks suur tohuvapohu

Nüüd kirjutan ma oma emotsioonidest. Selline tunnete värk.

Ma oleksin nagu masenduses. Selline tunne, et ma ei saa millegagi hakkama ja et ma olen nii mõttetu ja tühine inimene. Ma ei suuda muuta õppimist nauditavaks. Korrutan küll endale, et õppimine on üks võimalus, mis on mulle antud ja tulemused pole oluline vaid võimaluse maksimaalne ärakasutamine on oluline.

Aga ei mõju. Viimasel ajal pole nagu ühtegi märki, mis viitaks, et ma teen õiget asja ja õigesti. Tagasiside on null või negatiivne, aga mitte midagi positiivset pole. Aaaa.. üks variant veel, tagasiside on oodatav, selles mõttes täpselt see, mida arvata oli või oodata oli.

Siis H tegi mingit töömaratoni ja ma olin koguaeg üksi. Ma ei pane TV-d käima, ma pole harjunud seda vaatama. Nii ma siis istungi vaiksel oma toas, arvuti taga ja vahin ekraani. Sunni end õppima, aga miski ei jää meelde, kõike on nii palju, et tekib tunne, et ma ei saa nagunii hakkama, ma siis ei alustagi… Ja siis vahel vaatan aknast välja ja mõtlen, kuidas ma jalutaksin päikse käes, milline praegu võiks meri olla. Kujutan end kohta, kus pole aega, kohustusi ega inimesi… Ja nii ma jäängi unistama ja õppimine ei edene, kuid aeg kaob.

Mingi hetk tekkis taas hästi suur suhtlemisvajadus. Läksin taas jutukasse, aga ega ma seal kaua vastu ei pidanud. See pole see. Ma tean, et ma tahan suhelda, kuulda teisi arvamusi, arutada elu ja olu üle jne… Aga ma ei tea täpselt, kuidas see suhtlemine välja näeb või mida ma täpselt tahan.

See ajab mind närvi. See tunne, et ma tahan midagi, hästi väga tahan, kuid ma ei suuda täpselt selgeks teha, mida ma tahan. Miski on nagu puudu, aga mis, ma ei tea.

Vahel ma mõtlen, et neil inimestel, keda rõõmustab raha ja kallid asjad, et neil on lihtsam ja nendega on lihtsam. Nad teavad täpselt, kui nad on kurvad, siis on vaja raha, siis on vaja uusi riideid, mõni läheb siis sõpradega välja pidutsema, mis iganes. Kui sul on n-ö raha peal väljas olev naine, siis kui ta on vihane või kurb, siis sa tead, et kui ostad talle midagi uut ja võimalikult kallist, siis ta lahtub. (Iseasi, kas see raha on olemas ja kas on soov sellist inimest rüümustada, aga ikkagi… On teadmine ja konkreetne siht, eesmärk, vajadus…)

Aga mina ei tea, mis teeks mu tuju paremaks, mis paneks mind õppimist nautima. Üks tuttav rääkis mingist vaheldusest, et see on oluline. Aga millisest vaheldusest piisab? Kas tuleb leida uus tuttav? Kas piisaks bussipiletist ja mere ääres jalutamisest? Kas piisab lihtsalt jalutamisest? Kas piisab jooksmisest? Või äkki tuleks oma tikkimine välja otsida ja mõni huvitav loomake teha? Või tuleks joonistada midagi? Või ehk tuleks lõuend osta ja vanaema juurest värvid tuua ning mõni kunstiteos valmis teha? Või äkki tuleks üldse vanaemale külla minna? Või tuleks vennale Tartusse külla minna? Jalutada Tartus meenutada noid aegu?

Omaette arutades olen mõelnud, et tuleks seada mingi eesmärk, mille ma suudan täita, et see parandaks mu tuju. Aga kui eesmärk on liiga madal, siis see ei toimi, aga pingutust nõudva eesmärgi puhul on oht, et see on liialt kõrge nagu mu õppimise eesmärgidki, plaanidki.

Äkki tuleks minna linnapeal komplimente ostima. Võib-olla see tõstaks mu tuju. Aga nendega on ikka nii, et kas neid üldse saab ja mis kvaliteediga need on… Kusjuures , ikkagi tuleks eelistada ise-enda komlimente ise-endale. See on nagu kõige tõhusam ja kindlam värk.

Aga iga kord kui ma peegli ette lähen, siis ma vihastun. Ma ei meeldi endale. Sest ma pole suutnud täita endale seatud eesmärke. Olen olnud nõrk. Mulle ei meeldi kui ma olen nõrk.

H on taas hakanud mulle sööki pakkuma. Ütles, et ma olen jäänud kuidagi kondiseks või kõhnaks. See oli laus vale, sest ma olen kaalus juurde võtnud 2-3 kg. Ta võib-olla ütitas mu tuju tõsta… ma ei tea. Aga see ei mõjunud.

Siis ta on öelnud, et mu välimusel pole midagi viga. Üritanud igati mõista anda, et mõtlen üle ja välimuse ning kaaluteema on pseudo-probleem. Aga mulle on see nii sisse jäänud. Kaal on ka selles kriitilises punktis, kus pean väga jälgima mida söön jne…

Mingi aeg sain ma välimusele ja kaalule üldse mitte mõelda. Kõik nagu sujus ja oli hästi. Kusjuures olen märganud, et kaalu langus on kõige tugevamalt korrelatsioonis sellega, mida ma tunnen, mis on mu emotsioonid. Ja sealjuures palju vähem määravad toidukogused ja see, mida söön.

Jah… Ikka ja jälle jõuan ma sinna välja, et ole rõõmus, õnnelik… Aga kuidas? Kui mul on suva, ma ei viitsi, ma ei taha, ei oska. Olen vihane ja pettunud endas. Olen kasvanud endal n-ö ülepea, ma ei saa ise-endaga hakkama. :D

Ma ei oska veel käsi peale rõõmus ja õnnelik olla. Aga seda oleks nii väga vaja.

Kusjuures, ma saan paremini hakkama halbades oludes. Kui kuupäevad lähenevad, kui süüa pole, kui vett pole, külmas jne… Aga kui tingimused on head, pole millegi üle nagu nuriseda. Näitajate järgi on kõik hästi, siis mina hakkama ei saa.

Olen terve elu elanud, mingis kaoses ja probleemide keskel. Ja nüüd, stabiilses ja rahulikus elus ma ei saa hakkama. Kõik muu on korras, nüüd tuleb oma tunnetega tegeleda, aga ma olen terve elu seda vältinud… Ma ei saa hakkama oma tunnetega. Ei mõista neid.

Tegelikult ma kunagi, aasta või kaks tagasi, soovisin oma ellu stabiilsust ja rahu. Kusjuures panin ka selle kirja. Nüüd ma olen selle nagu saanud, aga ei oska sellega midagi peale hakata. Seega tuleb oma soovidega ettevaatlik olla, neil on tendents täide minna. :D

Olen mõelnud ka armastuse üle. Ma ei saa öelda kellelegi, et ma armastan teda, kui ma ei tea, mis see armastus on. Siis olengi mõelnud, et mis see armastus on. Olen otsinud natuke ka internetist. Aga see on selline umbäärane asi, et ega keegi täpselt ei tea, mis see on. Samas üldiselt kasutatakse seda sõna ikka päsri palju…

Ma kunagi kirjutasin, et armastasin oma eksi nii väga. Aga, kas ikka armastasin? Äkki oli see mingi haiglane kiindumus? Kuidas teha vahet kiindumusel, meeldimisel, armastamisel, hoolimisel…? Kuidas ma aru saan, et nüüd ma olen armunud. Et tegu pole lihtsa meeldimisega või kirega või sõprusega või inimesest sõltuvusega. Mis komponendid peavad armastuses olema, mis teeb armastusest armastuse? Kas on ka midagi sellist, mis lubab täpselt ja kindlalt armastust määrata, mitte midagi sellist umbmäärast?

Kunagi lugesin artiklit, milles oli etiketiõpetaja Maaja Kallast öelnud, et «Armastus muutub hoolivuseks ja mureks teise pärast. Tahad näha, kuidas tal läheb, hakkad muretsema, kui ta jääb hiljaks. See on kõik armastus.» (Kallast, 27.03.2014) Sellisel juhul ma armastasin oma eksi. Aga samas, kui me lahku läksime, siis tahtsin ma talle haiget teha, ma vihkasin teda. Aga kas armastatud inimest saab vihata?

Kui mu vanemad jäid hiljapeale, kui ma väike olin, siis ma ka muretsesin. Armastus? Nüüd nagu muretsen vähem. Enam ei armasta?

Ma ise arvasin, et mul on tunded R-i vastu. Ütlesin ka talle seda (rumal mina :D ). Aga ma ei muretsenud, kui ta hiljeks jäi või ei tulnudki. Ega nüüd ka. Kui ma temast ammu pole midagi kuulnud, ma ei muretse. Isegi uhke olen, et olen suutnud nii kaua hoiduda temaga suhtlemast. Samas ma soovisin temaga koos olla, mul oli hea olla temaga koos. Lihtsalt rääkida.

Siis olen unistanud oma ideaalsest mehest, et kuna me üks kord kohtume. (Naljaga või nii.) :D Aga samas, kui me kohtuksimegi, nt täna. Läheme reaalsusest kaugemale. Kohtuksime ja ta armukski minusse kohe esimesest silmapingust ja ta oleks veendunud, et ma olen see ainus ja õige tema jaoks. Siis… Ma ei tea, mis see armastuski on. Ma ei tea, kas ma teda armastaks. Seega soovin ma taas, midagi mida ma ise ka täpselt ei tea. Nagu selle stabiilsusegagi. :D Seega oleks parem kui ma lõpetaksin selle unistamise ja soovimise. :D

Loen oma teksti ma naeran, olen ma ikka naiivne lillelaps. :D

Aga jah… Tegelikult ma ei taha kavaleri, armastatut. Ma tahan lihtsalt sõpra, kellega rääkida, kellega oleks sarnane maailmavaade või ühised huvid, hobid. Midagi, mis teeks suhtlemise mugavaks ja mitte konarlikuks ebameeldivuseks. Vot… Pikk arutelu. Tundub, et tuju nagu natuke tõusis. Püüan siis seda rõõmusädet kasvatada.

Tegelikult on elus ilus. Tuleb lihtsalt leida need silmad või prillid, mis lasevad elu selle nurga alt näha. :D

Kallast, M. 2014. Maaja Kallast: Eesti naised on julmad. [Onlinehttp://naine24.postimees.ee/767218/maaja-kallast-eesti-naised-on-julmad [27.03.2014]

Rubriigid: Määratlemata. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

2 kommentaari postitusele Üks suur tohuvapohu

  1. M. kirjutab:

    Kallis Autor. Olen juba mõnda aega Sinu blogi salaja lugenud ja sageli on mul tunne, et Sa oled minu pähe trelliga augu puurinud ja sealt mõtted välja lasknud oma blogisse. Mis ma oskan öelda – Sa pole üksi. Aga ülemõtlemine (ma ei tea, mida ma tahan, aga ma tean, et ma tahan midagi) on miski, mis käib hooti ja sellega lihtsalt tuleb leppida. Kirjutamine on tegelikult hea, mind see aitas, aga ma kirjutasin kuskile suvalistele paberitele, mis ette sattusid. Alkohol on ka hea, aga sellega peab ettevaatlik olema, sest võib järsult Sinu vastu pöörduda. Igal juhul, pea püsti, ja usu mind, natuke hullumeelse piinatud kangelase elu on igal juhul põnevam kui tühja kesta oma:)

Leave a Reply to minny Cancel reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>