Jooksmine

Eile käisin jooksmas ja täna ka. Jooksin umbes tund aega. Kunagi kirjutasin, et joosta on hoopis kergem, kui seda aeroobikat teha. Tekib see teema, et seal, kus mind pole, on muru rohelisem ja taevas sinisem. Mõlemad on rasked ja pingutust nõudvad, mõlemal on omad plussid ja miinused.

Külmakartliku inimesena ma pakkisin end ikka korralikult sisse. Ja jooksmas käin ma hästi raskete botastega. Noh, et lühikese ajaga ikka rohkem trenni saada. Ja selle varustusega oli üsna piin see jooksmine. Aga ma keskendusin muusikale ja mõtlesin oma mõtteid. Nii suutsin sellest vastikusest lahti saada ja pidasin päris hästi vastu.

Täna hommikul andsid juba lihased tunda. Jalad olid nii kanged ja lihased valutasin. Lisaks sellele pole ma kaks ööd korralikult magada saanud. Ärkan kella 4-ajal ülesse. Muidugi jään kohe uuesti ka magama, aga ikkagi… Unenägusin näen ühe öö jooksul väga mitmeid. Ja kuna ma kell 4 ka ärkan, siis mäletan ka neid unenägusid. Peamiselt näen unes kooli, õppimist, eksameid… Imelik on see, et päeval ma eriti ei stressa kooli ja õppimise pärast. Aga see alateadvus – see on ikka üllatusi täis.

Laupäeva ja pühapäeva hommikul kella 6-7 ajal Mustamäe rahvas magab. Eile sõitis postiljon oma rattaga muretult vastasuunavööndis, sai niiviisi lõigata. Kui ma eile nägin mõnd autotki, siis täna oli täielik tühjus. Mõtlestin, et jookseks, hüppaks, istuks keset magistraali. Tavaliselt on seal nii tihe liiklus et, isegi ülekäigurajal ei saa üle tee minna. Liilus on tihe ja siin Tallinnas autojuhid just ülekäiguradade juures peatumisega silma ei paista.

Mõni asi on ka hästi läinud. Nt eile tegin süüa ja H-le väga maitses. Ta sõi isegi kaks taldikutäit. Ja jätti teise õlu joomata, lihtsalt ei mahtunud. Minu pannkookidega oli sama asi. Ta tahtis ühe pannkoogi mulle ka jätta, aga lõpuks sõi selle õhtul ise ära. Mul oli muidugi väga hea meel, sest pannkook pole just eriti tervislik, aga need tulid tõesti ahvatlevalt maitsvad välja. Ma pole kunagi arvanud, et ma olen mingi hea söögitegija ja seetõttu on minu jaoks hästi positiivne kuulda, et minu tehtud toit on maitsev (söödav).

Täna on veel ilm ilus, aga järgmine nädal pidi jälle külmaks minema ja neljapäeval lubati ka lörtsi. Seega jooksmine jääb ära. Loodan, et vartsi tuleb soe kevad, et saab kergete riietega jooksmas käima hakata. Preagu läheb mul nii palju aega, et see varustus endale selga saada, siis ära võtta ja pesta ning joosta on ka selle koorma all raske.

Mu kõhulihased vajavad treenimist. Vaatan oma punnis kõhtu ja mõtlen, et kas siseelundid on ohtlikult rasvunud. Ei tea, kas seda mõõdetakse ja mis selle sümptomid on. Iseenesest joosta ma jaksan (puhkustega), süda ei hakka puperdama ja pistma ka ei hakka (enam). Seega oletan, et asi ei ole väga hull.

Joostes saaks ka kõhulihaseid treenida. Neid saab pingutada ja joostes võib ka kerepöödreid teha. Aga ma pean veel harjutama. Täna proovisin neid kerepöördeid teha, aga see tõstis liialt pulssi. Ma arvan, et tõstis pulssi, vähemalt hingamine kiirenes ja hapnikust jäi puudu ja tekkis väsimus. Eks ma vaikselt asjata.

Seda 25 kätekõverdust ma ei jõua veel. Pole pikka aega oma 10-t ka teinud. See-eest olen käinud trennis ja nüüd jooksmas. H rääkis, et pargis on mingi treenimise värk, et saab rippuda ja muud asjad. Peaksin üle küsima, millises pargis ja kus. Jalatõsteid teeks ikka. Tartus ma tegin. Seal oli sellise asi kohe minu jooksuraja/-ringi kõrval. Siis oli nii mõnus mõned jalatõsted teha jooksmise vahepeale. Ja kõhulihastele mõjus ka hästi, väga hästi. Siis oli mul kodus ka üks pulk, mille küljes sain rippuda. Iga kord kui kööki läksin, siis tõstin jalgu. Nüüd seda pole ja mingi aeg polnud üldse tenni ja naba paisus.

Huvitav on see, et trenni teen ja kõhulihaseharjutusi ka. Muidugi saaks ka rohkem. Kui kõhu sisse tõmban, siis ma näen kõhulihaseid ja nende arengut, aga vabalt olles on naba ikka punnis. Ja just naba ja selle puhul ei näe ma mingit tulemust. Loodan, et toitumise kordasaamisel asi paraneb ja siis need rippudes jalgade tõsted vast aitavad. Proovin, vaatan, kas saab asja või mitte.

Lugesin ühes artiklis, et on mitu n-ö tühja kõhu taset. Ja seal oli kirjas, et süüa tuleks siis, kui kõht juba koriseb. Kuid H ütleb, et tühjakõhu tunnet ei tohigi tekkida, et seda tuleb ennetada. Mu eks rääkis, et janu ei tohi tekkida, et kui jänu tekib, siis on kehal juba vedelikupuudus. Vedeliku tarbimise osas olen ma janu tekkimist vältinud, kuid toidu osas… Vahel tuleb nii meeletu nälg, sööks ükskõik mida, kasvõi puitpõrandat, aga kõht ei korisegi veel. On olnud ka juhuseid, kus sellise suure näljatunde olen suutnud kuidagi (ilma toiduta) üle elada ja siis saabub see kõhukorisemine, aga siis pole enam soovi süüa. (Selliseid katseid tegin ma selle blogi kirjutamise alguses, enam ei tee.) Aga ikkagi ei tea, mille poole peaks püüdlema, lisaks regulaarsele söömisele ja kogustele. Et kuidas panna paika need kogused ja söögikorrad.

Muidugi võib teha reegli, et see ja see kell ning nii ja nii palju, aga iga inimene on unikaalne ja seedimine on erinevad ja energiakulu on erinev. Mulle üldiselt ei sobi need üldised standardid selles osas. Minu seegimine on üliaeglane ja kui ma sööks standardite järgi, siis mingi aja pärast olen ma nagu täistopitud kana ja väga ebameeldiv tunne on.

Sai taas üks pikk postitus ja söömise teemal. Eile helistas ema ja küsis, et kas ma olen palju paisunud, et kas ta peaks mu jaki suuremaks tegema. See rikkus mu senised edusammud totaalselt. Iga kord kui ta helistab, siis olen ma taas justkui alguses tagasi. Minu pähe tekib kaalunumber, selle jälgimine ja haiglane kehaideaal. Aga… See nätab, et ma olen veel nõrk ja mul tuleb sellega veel vaeva näha. Sest raskused on selleks, et neid ületada. Küll ma kunagi jõuan ka sellele tasemel, kus lähedaste ja teiste inimeste kommentaarid ning kaaluteemad mind ei mõjuta, ei minu enesekindlust ega arvamust endast ega oma kehast.