Ei lähe hästi. Kehvasti läheb.
Kui keegi IRL-s (in real life) minult seda küsiks, siis ütleksin, et kõik on korras saan hakkama, ei kurda. Aga tegelt…
Tegelt ei saa ma ise ka aru, mis minuga toimub. Emotsioonid on totaalselt sassis. Olen korraga kurb, vihane, pettunud, paanikas, kardan… Kusjuures positiivseid tundeid pole. Ja siis vahel on mul ükskõik. Kõigest ükskõik. Selline minna laskmise tunne. Ostaks pudeli kanget ja lahkuks mõneks ajaks reaalsusest.
Njah… Ma vajan hädasti puhkust. Mõtlesin, et näpistaks seda aega. Kooliga ma nagunii hakkama ei saa. Suva, las minna… Lohisen need loengud lõpuni ja teen neid katseid nii palju kui saan… Njah… Aga jah.. see päevane puhkus vanaema juures. Ma mäletan seda rahu ja vaikust seal. Aga kaks aga on, st kaks takistust, esiteks see, et seal hakatakse mind kohe nuumama ja teiseks on see kass ja kohustused siin.
Mingit energia ja õnne süsti on vaja. Kuuldavasti seda kraami jagatakse (muidugi teatava summa eest) siin pargis. Konkreetselt pole kokku puutunud, aga poe juures mehed rääkisid. 
Või külapeal mutid rääkisid.
Ei. Ma ei plaani narkootikume tarvitama hakata, ka pole plaanis jooma hakata. Lihtsalt fantaseerin.
Ülikoolis hakkab semester lõppema. Meie n-ö tuupurite jaoks tähendab semestri lõppema hakkamist see, et semester on täpselt poole peal ja eksamiteni on jäänud 1-2 kuud. Igatahes. Igasuguseid töid hakkab kuhjuma, tekivad tähtajad. Nakatun teiste paanikaga ja lisaks veel oma paanikad ja hirmud ja olengi selles tavapärasest õppimise stressis.
Ma olen nii tuim ja mul on kõigest nii suva, et ma ei huvitu oma kaalust, ma ei säti oma juukseid enne kooliminekut. Ma ei mõtle, mida teised minust mõtevad või arvavad. Meikinud pole ma end juba väga ammust aega. Ma ei hooli.
Mõnes mõttes on see hea. Vähem stressi. Aga halb on see, et kadunud on ka huvi õppimise vastu ja see uudishimu ja katsetamine ka. Loivan sinna loengule, istun oma aja ära. Püüan kaduda laua alla, et ma kellelegi n-ö ette ei jääks, et keegi minuga kontakti ei otsiks… Kujutan ette, et ma olen nähtamatu. Kuid see on õppimise seisukohalt halb.
Lihtsalt mingi meeleolu langus. Tavaliselt läheb see ise üle. Loodame siis, et järgmise postituse sisuks on see, et kõik on supper hästi ja päriselt ka. Loodan seda väga. 