Täna sadas lörtsi, selline talve tunne tuli. Avastasin, et mälestused tekivad aastaga.
Igatahes see hämarus ja lörtsisadu tõi sellise mõnusa rahuliku talve või jõulutunde. Ma muidugi ei mäleta, kui palju ma seda tunnet talvel tundisn, aga ikkagi… Igatahes, täna oli korraks hästi mõnus rahulik tunne.
Kooliga on stress, stress ja stress. Nad arvavad, et üliõpilastel on koormust niigi vähe, siis antakse semestri lõpu poole meeletult mahukuid koduseid töid, mis moodustavad lõpp-hindest 40%. Lisaks sellele, ühes aines on põhiõpik (inglise keelne üle 500 lk-d), loengutest räägib õppejõud oma elust, õpikus olevast räägib vähe ja nüüd selgus, et õpikut ei saagi pikendada, sest sellele on järjekord. Seega, tuleb mul hakata maksma viivist, kusjuures ma ei saa sellel ajal raamatuid laenutada ja raamatukokku ka mind ei lasta. Või variant kaks, annan õpiku tagasi ja pean tegema eksamil bingot, sest eksam koostatakse õpiku põhjal…
Ma olen püüdnud selles aines ja nendes õppejõududes seda positiivset leida. Kuid terve kursus ja ka varasemad kursused on nende õppejõudude osas negatiivselt häälestatud. Kõik on korraldamata, öeldakse, et järgmine loeng võtame 9. peatüki, valmistun selleks, aga siis võetakse hoopis 12. Esimesel loengul saadeti välisõppejõud, mitte mingit infot ei jagatud selle kohta, ei öeldud, mitu kodust tööd tehakse. Ainekavast sai lugeda, et kodused tööd annavad 30% lõpphindest. Siis loengute keskel selgus, et välisõppejõudusid on veelgi. Ühesõnaga, terve see aine on täielik kaos. Ma isegi ei mõtle, kuidas ma selle eksami ära teen. Mul pole soovi selleks õppida ka… Aga, las olla… Vaatab, mis sellest üldse välja tuleb.
Nii.. Siis eraeluline asi ka. Teatavasti, mul endal pole elu ja seega elan ma teiste oma. 
Njah… Ühel õhtul olin ma taas jutukas, ma ei tea, miks. Ja siis hakkasin ära tulema ja ühe noormehega olime kirjutanud mõned read, ta küsis skype-aadressi. Mul on üks fake aadress, mida ma küll kasutan, andsin selle.
Siis ühel päeval sattusime koos Skypes olema. Ta alustas vestlust. Tahtis mu telefoni numbrit saada, alguses ei soovinud ma seda avaldada.
Teine kord ma avaldasin selle. Nagunii keegi mulle ei helista, mõtlesin, et tore oleks, kui keegi helistaks. Ta helistas, hääl oli meeldiv. Seda võiks kuulata küll.
Aga… Ma ei tea, võib-olla olen ma liiga pessimistlik, kartlik, skeptiline. Igatahes, mul on palju eelarvamusi tema suhtes. Midagi negatiivse sisetunde-laadset. Aga samas ma eriti ei usalda oma sisetunnet. See on mulle valesid signaale ka andnud.
Ma olen võtnud sellise äraootava ja neutraalse hoiaku tema suhtes.
Mõned kahtlased asjad siis:
- Ta pidevalt toonitab, et tal on kontoritöö ja töötab E-R kella 17:00. Kas ta püüab sellega mulle muljet avaldada? On see mingi näitaja?
- Siis ta ütles, et on kõrgkoolis käinud, kuid täpsemalt sellel teemal rääkida ei tahtnud. Eriala ütles ta ka nii üldise “haldus”. Oletan, et tal jäi kõrgkool pooleli ja see oli “kinnisvarahaldus”.
- Siis on ta rääkinud oma rattast. See on üks tähtsaim asi tema elus, vist. Toonitas ka, et kontoritööd tehes, on hea liikuda, et tööl on koguaeg arvuti taga jne…
- Ta justkui soovis mind välja kutsuda pühade ajal ja ka nädalavahetusel. Kusjuures tundub, et pigem õhtul kui lõunasel ajal. Pühade ajal ma ütlesin, et kohtuda võiks, aga kindlasti enne kella 20-t. Kuna ma olen öelnud, et ma pidudel ei käi ja õhtustest kokkusaamistest pole huvitatud, siis mulle tunduski, et nagu laveerib piire. Umbes, et kas ma olen ümber mõelnud. Nt eile, ta helistas 21-ajal ja küsis, et mis mul täna on plaanis. Ta teab, et ma õpin palju, küsis, et kas plaanin õppida. Ma ütlesin: “Kell juba üsna palju, et enam ei jõua”. Siis viskas ta õhku lause “sa siis puhkad ja vaatad niisama ringi (TV-d)”. Ütlesin, et jah. Selle peale tuli kohe lause: “Ega ma ka pühapäeva õhtuti väljas ei käi”. Mulle tundus see nii kummaline. Miks sellist asja rõhutada?
- Eile, kui ta esimest korda helistas, siis ma käisin poes ja siis on mul telefon hääletu peal ning ma kuulan muusikat. Ehk siis, ma ei kuulnud, kui ta helistas. Siis helistasin tagasi, aga tema number oli hõivatud. Mul tekkis automaatselt mõte, et tal on mingi märkmik, kuhu korjad naisterahvaste numbreid ja siis õhtul hakkab neile helistama. Ja mina olen ka sinna märkmikusse sattunud.
- Ma ise arvan, et ta töötab kinnisvaramaaklerina ja on selline “Wanna Be”. Aga ta on selles mõttes nagu eriline, et tal on rikkusest ja edukusest n-ö madalam pilt, kui keskmistel Eesti meestel. Tavaliselt räägitakse ikka oma häärberitest, uhketest autodest ja oma ettevõttest (ja siis sõidetakse Soome ehitusele tagasi). Kuid see noormees ütleb, et ta töötab ja ta töötab veel kontoris ning ta elab Tallinnas.
- Igatahes, selle koha tõttu, kus ma ta leidsin või kust tema mind leidis, tekib kerge eelarvamust ja kahtlus, et mida ta minust tahab. Lisaks sellele ei ole ma veel leidnud temas mitte midagi sellist, mis tekitaks minus tema vastu huvi.
Miks ma temaga üldse suhtlust alustasin või jätkasin. Tobe asi küll, aga see oli tema nimi. Esialgu tundubki, et peale tema nime, ei ole nagu midagi… Mõne inimesega on juba nii, et ei leia seda ühist teemat ja ei saa kuidagi jutu peale. Minul on sellega veel eriti raskusi. Ma pole üldse suhtleja inimene.
Väga vähe on neid inimesi, kellega mul vestlus sujub mõnusalt. Ja veel vähem on selliseid, kellega kohe alguses suhtlus sujuma hakkab.
Sellelt noormehelt ma küsisin, et mis eesmärgil ta minuga suhtleb ja mis eesmärgil ta sinna jutukasse läks. Ta ütles, et selleks, et uusi tutvusi leida ja niisama midagi koos teha ning lihtsalt suhelda. (Muidugi ma täpset sõnastust ei tea, äkki ma tõlgendasin seda valesti.) Ega mul pole ka siin Tallinnas eriti kellegagi suhelda ja ma võin ju omale sõprusringkonna tekitada, harjutada end erinevate inimestega.
Ma kardan tema puhul kahte asja. Esmalt seda, et ta on tõeline naistemees ja osav, et räägib mu n-ö ära. Kui ta turunduse alal töötab, siis peaks tal jutuosavust olema. (Ma ei tea, mis alal ta töötab, tean, vaid et kontoritööd teeb.) Samas praegu tundub ta küll väga algaja selles vallas. Või ta on oma taktikaga üks aste minu n-ö seisundist ees. Kasutab juba seda taktikat, mida kasutatakse, siis kui neiul on selge huvi tekkinud. Kuid minul ei ole veel selget huvi tekkinud ja tema taktika ei tööta…
Teine asi mida ma kardan on see, et ta on kogenematu kerge armuja. Et ta loeb minu viisakust ja temaga suhtlemist kohe selleks, et ta meeldib mulle… Hakkab ette kujutama, et meil on suhe ja siis hakkab minult asju nõudma ning mind keelama. Lisaks veel see armukadedus. Selliste õrnade hingedega on raske. Siis tuleb olla neile hingehoidja, psühholoog jne… Aga mul on endagagi raske.
Ma kohe üldse ei tahaks endale lisa kohustusi, kuid suhe tekitaks neid. Isegi kui oleks selline suhe, millel oleks potentsiaali areneda minu mõistes tõeliseks suhtes, ka seda poleks mulle paregu vaja. Siis hakkaksin ma mõtlema kaaslase peale ja õppimine jääks unarusse. Minu jaoks on õppimine number üks.
Njah… Ma lisan selle ka siia lõppu: Ma nii kardan, et huvi minu vastu tekib sellest, et ma olen omandamas magistrikraadi. Siis mingisugune “jorss” saab laiata, et tal on haritud naine. Või loodab, et ma hakkan temale raha/rikkust teenima ja pakun inkubaatoriteenust. Lisaks sellele kardan, et minus nähakse lollikest ja reaalsest elust võõrdunud isikut. Et juba alguses nähakse, et minu kõrvale saab võtta palju armukesi, sest ma olen nii loll, et ei saa sellest nagunii aru. (Ma arvan, et seda arvas mu eks. See oli ainus põhjus, miks ta minu valis.)
Kuid mulle meeldiks, et huvi minu vastu tekiks muudel põhjustel/alustel. Et minus nähakse teisi asju. Mitte mu naiivsust ja usaldust ning omandatavat magistrikraadi.
Go for it.
Kui tõesti ebameeldiv inimene, võid kohe ära tulla. Igal juhul väljud võitjana, sest said ühe kogemuse juurde.
Mis sul kaotada on?
Jah okei, see õppimise aeg (saan aru, sest mul kulub ka õppimisele tohutult aega), aga samas sa oled noor ja peaksid elama natuke laiemalt. Nägema maailma laiemalt, kohtuma erinevate inimestega. Nii meeldivate kui ebameeldivatega. Kust sa üldse tead, millist paarilist otsid, kui ringi ei vaata? Printsi valgel hobusel pole olemas. Kõigil on väiksed vead, tuleb lihtsalt leida see, kelle vead sind ei häiri või need tunduvad tühised või sulle need isegi hakkavad meeldima.
Kunagi mul oli kutt, kellega muidu oli marutore ja lõbus alati koos olla. Meil oli väga austav suhe, aga ma mäletan seda kuidas ma suhte alguses üldse ei sallinud, kuidas ta jalkat vaadates karjus (nagu itaallane) teleri peale. Paar korda isegi ütlesin, et võta tasemaks, aga üks hetk harjusin sellega ära ja hiljem mulle isegi hakkas see meeldima, et ta nii emotsionaalseks suudab muutuda. Sest mulle tegelikult meeldivad emotsionaalsed inimesed. Ja siis ma enam ei suutnud üksi üldse jalkat vaadata, sest see tundus nii vale, kui teda polnud kõrval karjumas. St tema nö halb omadus oli mulle endalegi üllatuseks muutunud tema heaks omaduseks.