Mõtlesin, et kirjutan selle oma päevikusse, kuid ei viitsi seda välja otsida ja hoian ka pastaka ressurssi kokku. 
Mõtlesin, et ma pole ennast üldse kiitnud ja ei tunnusta end enda edusammude puhul. Ja siis kipuvad need ununema ja jäävad vaid ebaõnnestumised.
Eile läks mul hästi, ma olin väga tubli. Eile oli see inglise keelne aine ja ma õppisin enne loengut (tuletasin endale meelde) eelmiste loengute sõnu. Siis kui meil loeng ära jäi, siis õppisin sõnu ja eile siis kordasin.
Ja eilse loengu lõpus lahendasime ristsõna, mis koosnes varasemate loengute sõnadest. Ma tundsin end nii kindlalt, haruldane inglise keele puhul. Kõiki sõnu, mis olid eelmistest loengutest, ma teadsin, kuid kui oli mõni sõna käimas olevast loengust, siis ma ei teadnud seda. (St oli kohe tunda õppimise mõju ja kasu.) Mulle jäävad sõnad väga halvasti meelde. Üldse tekitab mu mälu mulle probleeme, arvan, et see tuleneb stressist.
Igatahes. Ma olin hästi tubli, et ma suutsin selle uute sõnade õppimise kuhugi vahele surada ja ma olin tubli, et ma istusin õppejõu laua vastu (alati istun), siis on hea kohe küsida. Lisaks sellele õppejõud märkab ja aitab. Vaatab mu märkmetest, et olen valesti kirjutanud, siis kirjutab sõna tahvlile. Tasuta personaalne õpe. Mida veel tahta.
Eile õppejõud küsis ettevõtete ühinemiste kohta. Kõik olid vait, aga ma ei tea, kust ma selle julguse võtsin ja puterdasin oma kohmaka inglise keelega midagi. Kuna kõik oskavad paremini inglise keelt kui mina ja mina olin n-ö lati hästi madalale seadnud oma sõnavõtuga, võtnud endale selle rumala, lollikese rolli, siis muutusid teised julgemaks. Mina olin enda üle ühke, et ma julgesin. Võtsin endale ka selle au, et tänu minule tekkis diskusioon ja loengus sai kuulda palju erinevaid arvamusi.
Lisaks sellele, pidime tegema ühe lause, kus olime kasutanud kahte uut sõna. Kuigi mu lause oli väga algeline, lihtsakoeline, ma siiski julgesin selle ette lugeda. Üks tüdruk ei julgenud. Ma ei mõistnud miks, tal olid keerulised laused ja tal oli igaljuhul parem inglise keel kui minul.
Õppejõud ütles, et kui ta ei loe, siis jääb ju see õppimise moment ära. Tuletas meelde, et tegu on õppemise keskkonnaga jne… See andis mulle veelgi rohkem julgust. Sest tegelikult ka, kui tahad kuhugi jõuda, siis tuleb alustada. Ja iga uue asjaga, tegelikult iga asja/tegevusega, juhtub ikka vigu, kuid see tähendab, et toimub õppimine. (Üks Rauno Märksi hommikumõte.) Kui avastad vea, siis oled targemaks saanud ja see on ju hea, järgmine kord enam ei tee. Noh, mina teen oma viis-kuus korda veel, lihtsalt selleks, et olla veendunud, et tegu on ikka veaga… (Mingi mõttetera, mida olen ka varem oma blogis kasutanud.)
H ostis omale uue telefoni, nutitelefoni. Ma ise pole seda kunagi tahtnud. Kui ta selle minu kätte andis, et näidata, ka siis mul ei tekkinud mingit soovi sellist omada. See on suur ja keeruline, ma olen enda telefoniga väga rahul.
Kuid… Õhtul H näppis oma telefoni ja rääkis kõikidest funktsioonidest sellise suure vaimustusega, et mul tekkis kadedus (tahtsin ka seda). Ma ei suutnud mõista, et miks… Aga siis ma mõtlesin, et kui ta räägiks samasuguse õhina, vaimustuse ja huviga tavalisest rohuliblest, siis tahaksin ma ka seda.
See oli hästi huvitav tähelepanek. See on ju see turundus ja nii tulekski asju müüa. Suure õhinaga, justkui ei sooviks sellest loobuda. Siis tõuseb asja hind ka ostja silmis.
Seal tibide lähedal olen ka tajunud seda n-ö nakatumist. Nad räägivad ka pidudest, meestest, lõhnadest, ehetest, riietest jne nii suure õhinaga, et ma hakkan ka seda kõike tahtma, kuigi need pole need asjad, mis mind tegelikult õnnelikuks või rõõmsaks teevad. Kuid nüüd, kus ma seda teadvustan, siis oskan tulevikus ka sellistele asjadele tähelepanu pöörata.
Natuke õppimisest ka. Vaatan neid eksami aegasid ja planeerin, kuid kuidagi pole nagu aega. St aega on liiga vähe. Ja siis tekib paanika…. Ja siis lohutan ma ennast, et aega ma juurde teha ei saa. Selle pärast ei peaks ma üldse muretsema, see pole minu mõjutada. Seega, tuleb lihtsalt tegutseda ja teha nii palju kui saan ja oskan ning siis vaatan, mis sellest kõigest siis välja tuleb.
Hetkel olengi keskendunud sellele, et mingigi tegevus oleks koguaeg ees ja ka järjekorras. Ja püüan hoida end pidevalt tegevuses. Kui olen väsinud, siis teen lihtsamaid asju, nt korrastan oma konspekte, kirjutan olulisemaid asju ümber, märgin olulisemaid asju, et kui on jaksu eksamiks õppida, et siis oleks n-ö algus juba tehtud.