Siia Tallinna tulek oli emotsioonide rohke. Selline mõnus vaheldus. Ma olen enda üle nii uhke, et ma sain ilusti nii pika sõidu ära sõidetud. Lisaks sellele veel Tallinnas sõidetud. Natuke eksisin ära, kuid üsna pea sain õigele teele tagasi.
Siis vanaema läks vanaisaga tülli. Vanaema oli üldse paanikas… Aga kõige selle karjumise ja hädaldamise keskel suutsin mina jääda täiesti rahulikuks.
Aga raskusi valmistab Tallinna ellu sisse elamine. Ma nagu ei taha enam siin olla. Kodu on sassis ja kohustusi on nii palju, ilm on kole ja tohutu väsimus on.
Natuke ka muud teemat. Täna sai läbi see kõhulihaste proovikivi. Üks harjutus on tegemata, selle plaanin teha õhtul. Seega õhtul 2 mitutit plank-asendis.
Kõhulihaseid ei tulnud. Vanaema juures sõin ma meeletult ja harjutused tegin ma lohakalt jne… (vabandus, vabandus, vabandus…) Aga see oligi rohkem enda proovile panek. Prognoosisin, et jõuan poole peale, aga jõudsin lõpuni. Lohakalt küll, aga sain hakkama. Ja olen selle koha pealt enda üle uhke.
Eile käisin keskkooli-aegse klassiõel külas. Väliselt tundus kõik ilus ja supper. Ta püüdis ka näidata, et kõik on supper hästi. Aga ma tundsin, et kõik ei ole midagi nii supper. Võib-olla kadedusest kujutasin ette, et miski on valesti… Ma ei tea…
Ma tunnengi pidevalt valesti… Vahel mulle tundub, et ma meeldin kellelegi või kellelgi on minu vastu tunded, kuid hiljem selgub, et minu n-ö sisetunne oli vale… Õudne kuidas ma ikka asju endale ette kujutan…Aga jah, see olen ju mina… 
Jube sitt ilm pühapäevaks tõesti, arvestades, kui ilus oli laupäeval. Andis näha vaeva, et üks sprinditrenn teoks saaks…Tuult tiibadesse algavaks nädalaks!
Tänan!