Noh… väljas on meeletu kuumus. Kuna ma ennast laiguliseks päevitasin, siis pean kandma pikki pükse ja dressikat. Jah.. See eskimo linnas olen mina 
Üks võimalus, see päevitus ühtlaseks saada, oleks randa minna. Aga ma häbenen ennast. Ma ei julge avalikus kohas bikiinidega olla ja pealegi olen ma nii kole laiguline. Need päevitunud laigud on ikka väga tugevad (st randid on tugevad).
Teine võimalus on minna solaariumisse. Aga see on taas suur eneseületus. Taas peaksin bikiinid selga panema, siis peaksin solaariumi-tibidelt küsima, kuidas mingi asi käib, sest ma pole elu sees solaariumis käinud…. See oleks nii piinlik ja alandav. Seega see variant mulle ka ei sobi.
Noh… Võiksin ju vanaema juures põõsas päevitada, aga seal on puugid ja vanaema ei laseks. Ta räägiks koguaeg ja pressiks sööki peale…
Ma lootsin, et äkki nahk tuleb maha, sest alguses olid need päevitunud laigud ikka tuli-punased. Aga veel ei tule nahk ka maha.
Samas ma võin ju oma eskimo imidžit hoida. Ma ei saa isegi lühikesi (põlv-pükse) jalga panna, sest jalgadel on ka punased triibud peal. Ma arvasin, et need küll päikest külge ei võta, kuid selgus kolme tunniga midagi ikka külge jääb.
Täna pidin kell 5:20 ärkama, et kella 8-ks tööle jõuda. Sain hakkama. Ärkasin kell 3:55 juba korraks ülesse, sest kass otsustas mässama hakata.
Sain siis tööle ja minu hoolealune otsustas oma hommiku und magada kuni kella 12-ni. Seega, põhimõtteliselt algas mu tööpäev kell 12:00. Tavaliselt laps sööb sellel ajal lõunat ja kell 13 läheb magama (lõuna-uinak).
Kuna ma arvasin, et ta kohe-kohe ärkab ülesse, siis ma ei võtnud arvutit välja. Vaatasin TV-d. Neil tavaliselt käib ETV, siis vaatangi seda, mis sealt tuleb. Ma pole harjunud TV-d vaatama, seega ma ei kipu kanaleid vahetama. Kui nüüd aus olla, siis TV häirib ja segab mind. Kui H läheb kodust ära, siis panen ma TV kinni. Ja last hoides panen ma ka TV kinni. Põnn on ka juba harjunud, et TV ei käi ja arvutist hoian ma ka teda eemale… Huvitav, aga laps ei vihka mind veel.
Õpetan talle vaikselt juba värve. Üks kord tema isa ütles, et varsti peaks mingi mäng tulema või kaardid või midagi, et siis hakkab poiss värve õppima. Ma mõtlesin, et see saab minu ülesandeks. Ja et oma aega sisustada, siis õpetangi talle värve. Iga auto puhul ütlen, mis värvi see on ja väiksed sõiduautod (mudelid) nimetangi ma värvidega.
Mingi hetk tundus, et see on mõttetu töö. Aga ta juba teab, mis on “väike must auto” ja “sinine maastiku auto/maa-auto/maastur”. Üks kord proovisin õpetada talle “jeep“, aga ühe auto kohta tuli liiga palju sõnu ja tal läks kõik sassi.
Põnn õppis ära küsimuse “Mis see on?”. Nüüd on mul hääl vahel ära, sest ma pean koguaeg rääkima, mis miski on, kuigi ta teab tegelikult ise ka.
Põnn on üldse palju rääkima hakanud. Viimasel ajal räägib ta oma pudi keeles hästi tõsist juttu, siis vaatan ma talle kahtlevalt otsa ja ütlen kogelevalt “jaaa..”. Ma ju ei tea, mis ta rääkis. Vahel kasutan ma “ahahhh..” või “ja-jah”….
Täna andis mulle valve üle lapse ema ja ta ütles, et kui laps on hea laps, siis võin talle jäätist anda. Aga ma pole veel näinud, et see laps poleks hea laps või et oleks halb laps. Jäätist ma ei andnud, sest ei osanud seda päevaplaani mahutada.
Põnnile ütlen, et nüüd läheme magama. St tema läheb magama. Ja juba ta otsib oma autod kokku ja läheb voodi juurde.
Siis täna viskas ta autosid, ma ei pannud alguses tähelegi, sest tegin süüa ja see pliidi kohal olev vurr töötas, lärm oli suur. Ta ise ütles, et viskab autosid. Siis ma ütlesin, et ära ikka viska, et autod lähevad siis ju katki, parem lükka neid. Ja põnn hakkaski neid lükkama, veeretama.
Vahel on ta jonnakas. Aga ma olen ka. Nt sõidu tee ääres. Tahab auto-teele minna. Ma takistan, siis ta jonnib ja rabeleb, ütleb, et ei taha… Aga ma ikka takistan teda ja nii me siis rabeleme, kuni ta annab alla. Sest ma olen kangekaelsem ja jäärapäisem. Ta leiab uue tegevuse.
Vanemad harjutavad tal luttitamist ära. (Eile panin ta magama ilma lutita. Jeiii… Ma olin tubli.) Täna päeval ta tahtis lutti, aga ma ei andnud. Ütlesin, et lutti pole, ta hakkas jonnima, ma pakkusin alternatiive, nt vett, mullide tegemist, autodega sõitmist, liivakasti. (Ta vist valis autodega sõitmise. Ma satun neist autodest vaimustusse ja nakatan teda selle pisikuga.) :D Ja täna päeval ta lutti ei saanud. Aga lõuna-uinak oli lutiga, sest siis mul polnud ideid. Ei tahtnud last rohkem kiusata ka. Terve päev ju oli ilma lutita.
Vahel ta mängib diivani peal autodega, kuid ma teen samal ajal süüa, siis ta ütleb: “Tädi tule siia!” ja näitab diivanile. Siis ma pean istuma diivanil ja vaatama kuidas ta autodega mängib. Nii armas. Ma olen kellegi jaoks vajalik ja oluline. 
Täna oli nii, et ma hakkasin jälle neid mudel-autosid sättima. Ma kipun neid grupeerima ja rivvi asetama (laps ka juba teeb nii), järsku avastan, et kuidagi vaikne on. Põnn pole juba tükk aega midagi öelnud, ega mind kutsunud. Põnn mängis minust kolm sammu eemal diivani peal ja nii vaikselt ning süvenenult… Kaks last kokku saanud, kuid üks saab selle eest raha.
Siis täna kui tulime terrassilt ära, siis ütlesin, et paneme autod kokku, et siis on hea neid tuppa viia. (Autod olid mööda terrassi laiali). Ja põnn hakkas kohe tööle. Mul olid ka silmad suured. Ma arvasin, et ta mõne auto võtab või hakkab üldse vastu, aga ta oli täiesti käpp selles tegevuses. Siis ma võtsin ühe suure auto ja autode koti. Ütlesin nii moe pärast, et ta võtaks ka mõne või ühe suure auto. Ta võttis kolm suurt autot. Põnni polnud nähagi, ainult mänguasjade kuhi liikus. Mul taas silmad üllatusest suured. Saimegi ühe korraga autod tuppa toodud.
Täna pani ise endale mütsi pähe, üks päev pani kummikud ise jalga ja õiget pidi veel… Küll need lapsed kasvavad ikka kiiresti.
Täna ta juba ütles “aitäh”. Ta küll veel ei tea, kuna seda tuleb öelda, ta ütles seda ka “palun” asemel, aga ikkagi. Juba nagu hakkab looma…
Aga lapsevanemaks ma ei kõlba. Nt kui põnn täna magas, siis noh, kell sai 9:00, ta natuke nagu häälitses. Läksin kohe vaatama. Tal olid silmad lahti, aga ta oli unise olekuga. Keeras teise külje ja magas. Ok. Mõtlesin, et vale häire. Las ta puhkab. Siis sai kell 10. Ma hakkasin juba muretsema. Kuulasin ukse juures, vaikus oli. Kell hakkas saama 11. Ma juba kalkuleerisin, et mis kellaks ma lõunasöögi teen ja mis kell lõuna-uinak tuleb siis. Kuid teises toas oli ikka veel vaikus.
Kell sai 11 läbi. Tavaliselt hakkasin siis lõunasööki planeerima, aga põnn polnud veel hommikusöökigi söönud. Ma olin juba paanikas, et kas ta ikka hingab veel. (Selle pärast ma ei saagi lapsevanem olla, sest ma lähen kohe iga väikse asja pärast paanikasse). Siis läksin tema tuppa, vaatan… Hingab. Magab, sügavalt magab.
Siis mõtlen, et kui ma ta üles äratan, siis peale selle, et ta hakkab jonnima ja ei taha midagi, siis võib ta saada ka lapsepõlvetaruma. Siis mõtlesin, et võtan temalt luti ära. Siis mõtlesin, et siis hakkab ta tädit (mind) vihkama… Siis mõtlesin, et hakkan hästi tasakesi laulma… Aga see ka ei tundudnud hea plaan…
Kell 12 läksin ma siis tema tuppa. Tegin ukse lahti ja jätsin ka lahti. Siis nägin, et ta tegi oma unised silmad lahti. Hakkasin temaga hästi vaikselt rääkima. Hakkasin kardinaid avama. Jätkasin rääkimist ja siis tõusis ta püsti ning oli väike energia-jänku. Hästi rõõmus ja mängida tahtis ning süüa tahtis.
Terve päev mõtlesin, et mida ma valesti tegin, et põnn nii kaua magas. Kas ma oleksin pidanud kohe kell 9 temaga rääkima hakkama, siis kui ta ka silma korraks lahti tegi? Äkki ta on haige, äkki tal on palavik. Ta oli kuum ja vee oli kõik ära joonud, aga samas oli ta energiline ja üldse mitte viril.
Mõtlesin, et helistan põnni isale ja küsin, et mida ma nüüd teen, et põnn ärkas alles kell 12, et kas ta üldse lõunat magab või jätab vahele. Aga ma ei tahtnud põnni isa segada. Kalkuleerisin ja mõtlesin ning jõudsin selleni, et teen talle lõuna kell 14:30 ajal ja lõuna-uinaku kell 15:00. Nii saigi tehtud. Kui isa kell 16:00 tuli ja ma ütlesin, et põnn magas kella 12-ni ja et lõuna-uinakule läks alles kell 15, siis tundus, et ta jäi rahule. Ta ütles, et pole hullu, et põnn nii pikalt magas, et ta vahel magabki pikalt. See oli mulle rahustuseks. Põnni isa arvas ka, et ma ei pidanudki põnni voodist välja tõstma kohe (kell 9 ajal), kui ta silmad lahti tegi, et tulebki oodata, kuni ta ärkab (noh, püsti tõuseb). Seega ma tegin midagi õigesti. Jeiii….
Aga kuna põnn oma tavapärasel ajal ei maganud ja ma ei osanud arvata, et ta hommikul nii kaua magab, siis jäi mul n-ö enda aega väheks. Tavaliselt ma püüan seda äriplaani kirjutada, sel ajal kui põnn magab.
Aga ega see äriplaan nagu nii ei edene. Jätan vist selle sinna paika… Viimasel ajal pole ma viitsinud ka kooli-asjadega tegeleda: magistritöö ja ettevõtte praktika. On selline tunne, et ei jaksa enam. Tahaks natuke puhata. Mõtlen ikka, et tegelen järgmine või ülejärgmine nädal, siis kui ilmad jahedamaks lähevad… Vaatan veel.
See tuttav, kellele ma seda äriplaani teen, ta ka vahel nagu ütleb, et pole oluline, kui on muid tegemisi, siis las olla. Samas eile või üleeile ta polnud just vaimustuses, kui ma ütlesin, et see nädal veel pingutan ja siis saadan pooliku asja talle, et teeb edasi. Mulle jäi mulje, et ta ikka väga tahab seda äriplaani… Saa sa siis neist meestest aru…