Laupäeval läksin Tartusse. Plaanisin minna 14-sele rongile. Aga nagu mulle kohane, siis hästi suure ajavaruga. Käisin veel poest läbi ja ostsin banaani ning juua, sest tavaliselt ma saan varem ja pean ootama.
Aga kui jõudsin Baltijaama, siis kuulsin, et Tartu rong väljub 10 minuti pärast. Vaatan, minu ees ongi Tartu rong. Kiiresti rongi peale ja sõitu. Sain imekombel kella 13-sele rongile.
Siis täna tulin Tartust tagasi. Mõtlesin tulla esimese bussiga, see hakkab Tartust liikuma 2:50, kuid pileti hind on 17 euri ja sooduspiletit seal polnud. Siis otsustasin tulla rongiga tagasi.
Plaanisin tulla 6:22 rongiga, aga läskin ööseks R-i juurde Tõrvandisse. R jäi magama, aga ma magada ei tahtnud ega julgenud… R lubas mu rongile viia, ta keelas mul ise üksi minna. (ohtlik ja ta tundis, et vastutab minu eest.) Ma püüdsin paar tundi magada, kuid suutsin vaid 1,5 tundi olla pool-ärkvel-pool-unes. Siis sai kell juba 4. Kuulsin väljast kellegi juttu. Püüdsin rõduust lahti teha, et vaatama minna.
Rõdul oli mõnus olla. Selline kergelt jahe, värske ja mõnus. Kedagi ma väljas liikumas ei näinud. Vaatasin, et R magab sügavalt. Ma ei tahtnud teda üles äratada. Pealegi ma alguses ütlesin, et lähen 2-se bussiga ja ta arvestas sellega. Kuid siis otsustasin ümber. See oli minu otsus ja tundsin vajadust ise planeerida, lahendada muutunud olukorda.
Kogusin julguse kokku. R-i ema vist magas teises toas. Püüdsin hästi vaikselt välja hiilida. Korteri uks käis küll kõvasti. Lukust lahtukeeramine käis klõbinaga ja ukse sulgemine ka. Aga sain välja ja asusin teele.
Arvan, et 4:45 ajal hakkasin Tõrvandist liikuma. Mõtlesin, et 6:22 rongile ma ei jõua mingi valemiga, sest liikusin jalgsi. Siis tegin veel ühe põike sisse, et uurida, kas see rong peatub ka üks peatus enne Vaksali hoondega peatust. Aga selgus, et seal ei peatu üldse Tallinna poole liikuv rong.
Seega tõstin temopt ja sibasin edasi, kuigi tunne oli, et jään maha. Ja kiirustades veel niiviisi, et näen isegi rongi tagatulesid. 
Kui jõudsin viimasele sirgele, vaatasin, et kell on 6:09, selle distansti olen ma läbinud 5-9 minutiga. Hakkasin jooksma, läpaka kott õlal.
Igatahes, kell 6:17 olin ma rongis. Olin täiega higine ja kartsin, et haisen seal, aga mul oli suva. Ma olin nii õnnelik, et suutsin selle tee jalutada ja et jõudsin veel soovitud rongile.
Tohutult palju häid kokkusattumusi oli. Võin öelda, et kõik läks hästi. Ma olen küll rahul.
Väsimus on küll suur. Rongis ka natuke tukkusin, kuid olen ikkagi magamata.
Muidugi R helistas kui rong hakkas liikuma. Oli üles ärganud ja küsis, kus ma olen. Ütlesin, et rongis ja sõidan Tartu poole. Ta oli natuke solvunud. Ütles, et ta ju ütles, et viib ise mu rongile. Ja küsis, et miks ma teda üles ei äratanud, miks ma hüvasti ei jätnud.
Ma selgitasin, et ei tahtnud teda äratada, sest ta magas nii sügavalt ja arvasin, et saan ise mindud ja sain ka.
R arvas, et midagi juhtus. Küsis, et mis juhtus, miks ma niiviisi ise läksin. Ma ütlesin, et väljas oli mõnus ja mulle meeldib jalutada. R arvas, et mu jalad nüüd valutavad ja see ei saa kellelegi meeldida, et mingi muu põhjus on. Aga mulle tõesti meeldis see. Udu oli hommikul nii tihe, et vaevalt nägin enda jalgade ette.