Mõtlemine on halb

Alustan sellest, et olen naine. Oma soo iseärasustest tulenevalt muutsin oma meelt. Nimelt enam ei taha vanematega lähedasemaid suhteid ja kallistustest ka ei hooli.

Eile tahtsin emaga kokku saada enne kui ta ära lendab, sest meil jäi hüvasti jätmata, sest ta ütles, et “sinuga kohtume me veel”. Kuid tuli välja, et ei kohtunudki. Vähemalt enne tema ära lendu.

Väike pettumus mulle. Natuke tunnen ka ise süüd ja natuke süüdistan teda. Aga usun, et see läheb ruttu üle. Igatahes sain ma aru, mulle meenus, miks ma oma vanematega enam lähedane ei ole ega taha olla.

***

Ja nüüd töö. See lapsehoidmise töö. Ma arvan, et ma kujutan endale asju ette. See lihtsalt ei saa ju võimalik olla, et taas ma pingutan ja püüan nii väga, aga seljataga toimub midagi muud.

Mulle tundus, et ühe lapse emale ma ei meeldinud. Temaga kohtudes ma tajusin, et ta võttis mind nähes kohe negatiivse hoiaku minu vastu. Üks kord või kaks korda olen ma nagu kuulnud, kuidas ta mu tegevust kritiseerib ja väga palju kordi olen tajunud tema negatiivset pilku ning suhtumist.

Ta käitub nii nagu mind polekski. Kutsub lapse enda juurde, annab lapsele asju… Teised emad ikka küsivad, et mis mul plaanis oli. Kas lapsel on söömise aeg jne… Tema laps tahtis minu hoolealuse autot. Jah, ma oleksin võinud auto kohe kotti ära panna, aga minu hoolealune hakkab nutma kui näeb mind seda tegemas, seega ma viivitasin kuni ta uue tegevuse leidis. Siis tahtis selle naise laps, seda minu hoolealuse autot, aga ma ei andnud. Ma teadsin, et kui ma oleksin andnud, siis oleks mu hoolealune nutma hakanud ja ma poleks osanud teda lohutada.

Selle oma käitumise tõttu pandi mulle kindlasti silt, et ma pole üldse sotsiaalne ja olen kade ning ma ei tea, mida veel. Aga olen enam kui veendunud, et kui ma oleksin andnud selle auto. Minu hoolealune oleks nutma hakanud ja siis oleks mind sildistatud, et ma ei saa põnniga hakkama, et lasen põnnil nutta ning ei oska midagi teha.

Selle naise enda laps nuttis ja virises pidevalt, aga sellised inimesed on juba kord sellised, et samas situatsioonis (sama käitumine, olukord) nemad kasvatavad oma last, kuid mina ja ka teised ei oska oma last kasvatada, ei saa lapse kasvatamisega hakkama… Ühe sõnaga, nad on silmakirjalikud.

Mulle on ka varem tundunud, et minu hoolealuse vanemad kontrollivad mind. Üks kord tuli hoolealuse ema varem koju ja hästi vaikselt tuli tuppa, et piiluda, mida ma teen.

Eile tulid nad kahekesi. Vaatasid mind kuidagi hindavalt. Täna siis keelati lapsega parkiminemine…

Ma tunnen, et otsitakse vigu, et minust lahti saada. See on nii nõme. Öelgu otse. Kui miskit ei meeldi või kui mind pole vaja, siis öelgu otse. Miks on vaja inimest alandada ja mõnitada seljataga.

Naabrinaine tundub ka kahtlustav. Eile ütles ta mulle “Tere!”, tavaliselt ta ei ütle, ma pole ka öelnud. Eile laps ka nuttis, sest ma ei andnud talle lutti ja ei andnud vett täis kastekannusid varem kätte, kui alles peenra juures, sest kartsin, et põnn teeb end märjaks. Aga põnn hakkas nutma ja viskas end pikali, sest ta ei saanud oma tahtmist.

Ma lasin põnnil nutta. Vaatasin teda. Põnn vaatas iga natukese ajatagant ka mind. Aga ma ei reageerinud. Siis vaatas, et selline jonnimine minuga ei toimi, siis soovis põnn tagasi tuppa minna. Ja jonn oli nagu peoga pühitud, st täiesti kadunud.

Mul lihtsalt ei ole seda piiride tajumist. Mõne jaoks on selline nutt liiga pikk, et tuleks kohe reageerida… Ma ei tea.

Tegelikult ei peaks ma üldse muretsema. Ma annan endast parima. Ma kuulan ja kui keegi ütleb, et teen valesti ning ütleb, kuidas tegema peab, siis ma teeksin teisiti (seoses lapsega). Ma ei tee tahtlikult valesti.

Ja kui minu teeneid ei vajata, siis pole ka sellest hullu. Jah, raha oleks vähem, aga see-eest oleks mul aega. Võib-olla saaksin ka magistritöö valmis. Saaksin kooli lõpetatud ja tööle minna. St päris tööle.

Aga mind häirib see mõte, et keegi on “bich” ja et minu selja taga kaevatakse mulle auku. Kui naised on sellised, siis ma ei taha ega suuda naiste kollektiivis töötada. Meeste puhul ma pole sellist käitumist tähele pannud. Nende puhul tuleb end pidevalt tõestada ja pidevalt käib mingi võistlus, see on teistmoodi koormav, kuid ma usun, et see oleks natuke parem variant, kui see n-ö augu kaevamine ja selja taga susimine.

Rubriigid: Määratlemata. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Üks kommentaar postitusele Mõtlemine on halb

  1. Roland kirjutab:

    tundub ka, et mõtled/reageerid üle.

Leave a Reply to Roland Cancel reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>