Leidsin ühe kaalutemalise artikli. Ma ikka pole sellest kaalu-haigusest terveks saanud. 
(Toitumishäire siis.)
http://naine24.postimees.ee/2907183/kaheksa-murgist-motteviisi-mis-kaalulangusele-sugugi-kaasa-ei-aita ”Kaheksa mürgist mõtteviisi, mis kaalulangusele sugugi kaasa ei aita”
Esimene. Olen süüdi. Nii ma mõtlen.
Teine. Nii ja naa. Vahel mõtlen, et mul pole tahtejõudu, kuid siis suudan end üllatada, nt pärast tööd veel jooksma minna või suure vihmaga jooksma minna.
Kolmas. Süüdi. Ma küll ei sea sõbranna välimust eesmärgiks (ega mul neid olegi), kuid kuulsused ja mõni kursaõde.
Neljas. Süüdi. Kiiresti ja kohe. Mul pole kannatust.
Viies. Nii süüdi, kui süüdi. Ma olen alati ühe šokolaadi ära teeninud või kohukese või pudingu.
Kuues. Süüdi. Olen stressis. Koolistress ja kõik muud stressid…
Seitsmes. Täielikult süüdi. See mõte käib mul peast iga päev läbi.
Kaheksas. See kaaluhaigus sai alguse sellest mõtteviisist. Ma tõesti arvasin, et olen siis enesekindlam, kui kaalun vähem. Ja siis mu eks armastaks mind ja kahetseks, et mulle nii palju haiget tegi jne.. bla-bla-bla… nagu mu väikevend ütleb.
Seega kaheksast takistavast mõttest esineb 7 ja kaheksas on ka nii ja naa. Pole siis ime, et kaal ei lagne ja meeleolu on must.
Minu eesmärgiks on tegeleda selle esimesega. Tunnen, et selle positiivne mõju oleks kõige tugevam. Ma olen tegelikult väga tubli, töökas ja nutikas. Täna olen ma natuke aega raisanud (aga inimesel on õigus ju puhata see on vabandus vaid). Aga püüan end kätte võtta ja tõestada ise-endale, et ma olen midagi muud kui suur kaal või kole keha.
Ma olen töökas, usin, nutikas jne…
***
See armuvalu asi. Olen suutnud nädal aega päris hästi hakkama saada. Olen minimaalselt temale mõelnud. Ei ole tema Facebookis luuranud. Ei ole temaga ühendust võtnud ja kohati on mul isegi hea meel, et ta kellegi leidis.
Vahetasin oma mobiilihelina ära. Uskumatu kui palju mõju avaldab üks selline väike asi. Peaksin oma MP3-sse ka uue muusika hankima. Ma ise veel ei oska muusikat alla tõmmata. Lasin sellel noormehel seda teha (varem), aga ma õpin selle asja ära. Usun, et venna aitab, üks kõik, siis milline neist.
Muusikal on minu elus oluline roll. Mälestused tekivad muusikaga ja ka lõhnadega. Silmanägemine on kehv ja siis teised meeled on tugevamad.
Kui ma eksist lahku läksin, siis oli paar kolm lugu, mida ma koguaeg kuulasin. Ja nüüd äratab nende lugude kuulamine taas minus need valusad tunded. Ja siis on mõned lood, mis meenutavad neid eksiga koosveedetud aegu. Üht lugu kuulates meenub kuidas me BMW-ga Pärnusse sõitsime. Mina olin roolis ja tee oli tühi. Mäletan seda päikest ja neid puid… Aga neid lugusid ma ei kuula või püüan vähe kuulata (MP3-s need on ja lood on head ja kui jooksen, siis ei jõua koguaeg klõpsata lugusid edasi).
Tartu R-i meenutab nii palju muusikat. Pool oma (lemmik-)muusikast tuleb välja vahetada. Tema kaudu ma muusikat sain ja tema autos sai neid lugusid kuulata. Selles repertuaaris on üks lugu, mis meenutab meie esimest kohtumist. See lugu käis nii 3-5 korda, aga ma iga kord ütlesin, et see on uus lugu, seda ma ei tea. Kolmas kord sain ma juba ise aru, et see on see sama lugu, mida ma mõni hetk tagasi kuulasin ja siis ma ütlesin R-le, et see on nüüd “MEIE lugu” (noh see romantika värk filmidest). Istusime külmas autos keskmlinnas ja kumbki ei rääkinud. Ta ei julgenud mulle otsa vaadata, ma ei julgenud talle eriti otsa vaadata. Ta kuulas mind nii põhjalikult ja ei tahtnud ära minna, kuigi kell oli hiline. Ma ei tea, kas ta kartis, oli viisakakas või ta tõesti nautis minu seltskonda. Mulle meeldis mõelda, et ta nautis.
Ja siis on üks lugu, mis meenutab seda, kui me R-ga Tallinnast tagasi sõitsime ja ta tegi möödasõitu ja auto hakkas libisema. Tal oli mingi kontroll sisse lülitaud. Seega auto sai kiiresti otseks, aga ta oli nii ehmunud ja küsis: “Kas sa ei kartnudki? Me oleksime praegu teelt välja sõitnud ja surma saanud?” Ma ütlesin, et ma ei kartnud, sest kirst on ilus (Mersu) ja eluaegne kirstu/haua kaaslane on ilus poiss.
H-ga Smilersi plaadiesitlusel käimist meenutab “Mojito”-lugu. Seda kui ta pani käe mulle ümber ja seda kui ta ütles, et ei julge mind sinna üksi jätta, sest teised tallavad mu surnuks.
Ja siis üks Põhja-Tallinna lugu (“Kallis”) meenutab eelmise aasta suve, kus H esimest korda natuke rohkem trimpas ja oli nii lõbus ning kuulas seda lugu. Mitu korda kuulas. Mulle tundus, et ta flirdib minuga, aga ma polnud kindel ja hoidsin end tagasi, sest kartsin lolliks jääda (kui mu eeldus või tunne on vale ja ta ei flirtinudki). Kusjuures see Põhja-Tallinna lugu on ainus, mis mulle ei meenuta Tartu R-i. Pean loobuma Põhja-Tallinna lugudest. Kurb.
Ma mõtlesin, et mis lugusid ma peaksin kuulama, et meeleolu paraneks. Mõtlesin, et mis perioodil ma olin õnnelik ja rahul. Ja siis avastasin, et oma noorusaja muusikat. Nüüd ma olengi püüdnud meenutada ja leida neid. Ja muidugi saab alati ka uusi meeldivaid hetki (koos muusikaga) tekitada.
Mitte, et ma oleksin noorema õnnelik olnud, aga ma unistasin palju. Terve elu oli ees ja iga looga meenub mingi periood ja mingi unistuste elu. Ja need unistused olid meeldivad.
Olen avastanud Terminaatori lood. Need on aidanud mind. Nüüd püüangi need oma telefoni ja MP3-sse hankida.
“Kõik mis ei tapa” käib praegu. Minny lööb tantsu üksi peegli ees… Viskab juust (st juukseid).