Kuulan hetkel Sean Paul’i. Päris mõnus, noorusaeg meenub. Siis kui ma unistasin klubides käimisest ja ilus olemisest… 
Tegin mingeid teste ja tulemused on (see on nüüd mingi pop ja noortepärane asi):
1. Olen Draakon. You are larger than life, stronger than most and some may say you’re hoarding a great treasure in your secluded cave in the mountains. Though some may want to slay you for your treasure, others admire you for your wisdom and grace. And if they don’t, you can always just sneeze at them and set them ablaze http://www.playbuzz.com/amandapond10/which-mythical-creature-is-hidden-inside-you
2. Suur Töll Jah! Sina oled Saaremaa vägilane. Võib-olla just sellepärast on sul Uku Masingu õ-tähega viperusi. Õ-tähega sönad sulle önne ei too! Muidu oled tubli ja vapper sell, aga sarkasmist aru ei saa. Mette möhkugi! http://elu24.postimees.ee/2947075/testi-end-milline-eesti-muinastegelane-sa-oled?pb_url=avanejad10/milline-eesti-muinastegelane-sa-oled
Esimene on nii mina… Teine on midagi väga umbmäärast ja sealt ma ennast ei tuvaswtanud ega leidnud.
Ja siis on mingi hull masendus… Ei jaksa õppida. Kõik tundub üle pea kasvavat ja see üks asi ka…
Kuna see on minu blogi ja kedagi ei sunnita seda lugema (eeldan, et ei sunnita, sest mina ei sunni). Igatahes… Mul tuli taas Tartu R-i igatsus peale. Temaga oli kõik kuidagi nii lihtne… 
Aga küll se üle läheb… Kui sünnitajal mõõdetakse tuhude vahel ja see aeg muutub ühe lühemaks, siis minu puhul on teistpidine asi… Ma võiks mõõta tunde, päevi, mis jääb Tartu R igatsemise (temale mõtlemise) vahele. Vahel kaob ta mu peast mitmeks päevaks, aga siis järsku on ta seal tagasi.
Kunagi lugesin, et lahkuminek ja kaaslasest ülesaamise puhul elatakse läbi sama protsess, mis leinamisegi puhul. Ja leinamise puhul on oluline kõik tunded välja elada. Ja siis käivad nutuhood, mis ajaga muutuvad lühemaks ja nende hoogude vahel muutub pikemaks.
Teine mõttesuund mu peas on see, et tahaks vanemale vennale külla minna ning tema ja ta sõpradega pittu minna/diskole minna. Reaalselt ma vist ei kannataks seda välja, samas inimesed ju muutuvad. Seal seltskonnas on tore olla. Lõõgastav, seal on inimesed, kellel nagu polekski kohustusi ega eesmärke…
Hetkel on minu paradiisiks, koht, kus pole kohustusi, aega pole olemas või seda on meeletult.
Täna tulid jälle mingid uskilikud minuga rääkima. Seekord inglise keels ja pärist nad olid Lõuna-Koeraast ja rääkisid Jumala Emast või Ema Jumalast. Et piiblis on kõik kirjas, ta näitas ka, aga see oli inglise keelne, siis ma ei saanud suurt midagi aru ja mul polnud sõnavara piisavalt, et nendega asja arutada.
Aga igakord pärast usklikega rääkimist tunnen ma, et mu elul pole mõtet. Tegelikult peaks ju see ja nemad just andma elule mõtte ja andma soovi elada, aga ei.. Võib-olla on asi selles, et ma ei usu ja nad ei suuda mind seda asja uskuma panna. Ma annan neile võimaluse seda teha, aga nad pole sellega veel hakkama saanud.
Usklikega on juba nii, et alati läheb teema sellele Viimsele päevale. Öeldakse, et see tuleb ja see on üsna lähedal ja kui ma ei usu jumalat ega palu ega teeni teda, siis on see ka minu viimne päev. Aga mind ei hirmuta see viimne päev. Ma nagu ootaksingi juba seda. Kui nii on ette nähtud, et ma saan otsa, las ma siis saan.
Liigne headus ajab mul vahel südame pahaks. Ma ise ka. St ajan endal ka südame pahaks. See palumine, tänamine, vastutulek. Vahel näib ka pugejalikuna… Kolmapäeval jäi mulle silma ühe tüdruku käitumine ja ülimuretsemine (andis õppejõule oma kodutöö topelt). Ma nägin temas end. Ma oleksin samamoodi teinud, aga viimasel hetkel otsustasin, et ma ei taha selline olla. Ma olen reeglid täitnud ja enam ma rohkem ei tee. Teen täpselt nii nagu nõutakse ja mitte millimeetritki rohkem.
Aga jah. Kolmapäeval ma sain aru, kui nõme ja vastik ma teistele olen olnud või tundunud. Ma täitsa imestan, et koolis (st 1-12 klass, keegi mind maha ei löönud ja Mainoris). Ja nüüd ma saan ka nendest klientidest aru, kes vaatasid mind jälestava pilguga mu ülipüüdlikkuse ja abivalmiduse tõttu. Ja neid, kes hakkasid sõimama kohe, kui mind nägid…
Jah, aga kõik, mis mulle enda juures ei meeldi ja mida saab muuta, seda ma muudan ka… (Minust saab ülbe bitch).