Tegelt eile helistas mulle selle lapse isa. See laps, keda ma hoidmas käisin. Olin koolis ja telefon oli hääletu peal, pärast kooli ei söendanud helistada, sest kell tundus olevat hiline helistamiseks.
Mõtlen, et viisakas oleks tagasi helistada. Aga mis ta muud ikka tahtis, kui seda, et ma last hoiakasin. Aga ma ei viitsi. Panin endale kirja, et kell kümme helistan talle, aga ma ei tea, mida öelda. Ma ei oska ei öelda, aga mõte hommikul kella 5-sest äratusest ja nendes bussides toru otsas turnimisest ja siis kooli jooksmisest, st juba mõte sellest väsitab ja ma ei taha.
Ma olen nii laisaks muutunud. Lubasin endale, et kui tööl käimine lõppeb, et siis jätkan kell 5 ärkamist ja hakkan hoolega õppima. Aga nüüd magan kella 7 või 8-ni. Ja siis vaatan uudiseid ja teen muid asju.
Ole kui püüdlik tahes, kui miski ei sunni, siis ikka valgud tagasi vanasse mugavasse rütmi. Ja selles mõttes oleks hea vahepeal tööl käia, et ma taas pingutama hakkaks. Esialgu mul hetkel polegi midagi pingelist. Uued ained alles algasid.
Jah. Mis ma siin heietan. Tuleks helistada ja küsida täpselt üle. Enne ma ju ei tea, mida ta tahtis. Võis olla miljon põhjust ja vaevalt ma selle põhjuse siin meediumina (parapsühholoogiliste võimetega isikuna) leian või avastan…
Eilne kool, st loeng. Päris õudne. Tuleb teha mingi kirjalik kodunetöö ja siis ette kanda. Mingi turunduse aine, ma ei õpi ju turundust. Kusjuures see kodune töö annab 50% lõpphindest. Miks nad minuga nii teevad. 
Õppejõud rääkis kiiresti ja rutakalt. Slaidid on inglise keeles. Väga raske oli jälgida. Kui näitlikult rääkida, siis eile oli nagu täiesti uus muinasjutt, kuid ette kanti vaid mõned lõigud, üksikud laused ja sisu jäigi arusaamatuks.
Nüüd tulekski kodus õppima hakata ja ise aine selgeks teha. Aga neid slaide on nii palju. Ma ei viitsi.
Õppejõud tahab detsembriga ainega ühele poole saada ja siis võttis kiirustades, justkui kiiresti rääkides ja slaididest üle käies tabab üliõpilane ka kiiremini. St õpib kiiremini. Kuid see pole ju nii.
Lugesin Marju Lauristini artiklit või sõnavõttu, et koolis on liiga vähe rõõmu ja liiga palju pingeid. Ma tunnen sama. Mul pole kusagil mujal tulnud nii ruttu tüdimust õppimisest kui TTÜ-s. Nad tapavad motivastiooni ja õppimistahte.
Sealt saan ma head teadmised ja kogemused. Nõutakse palju ja see paneb pingutama, aga samas on mul kõigest villand. Ma vihkan juba oma eriala. Kuigi alustades mulle tohutult mu eriala meeldis.
Ma ei tea. õppimine on siin TTÜ-s nagu konveieril. Kiiresti, kiiresti ja vaadake ise. Ja siis korraga on eksamid ja ühele ajale jäävad ka kodused tööd. Ja lõpuks taandub kõik sellel, kui palju oli mul varasemalt meeles ja kui palju kiiruga suutsin uusi teadmisi haarata.
Võib-olla ma õpin valesti, võib-olla pole ma veel seda süsteemi või õppimisviisi selgeks saanud. Ma ei tea.
Mulle üldse ei meeldi teha asju poolikult, aga siin TTÜ-s ainult poolikult ma asju teengi. Hea on see, et ma õpin asjadel minna laskma ja tegevusi ümber n-ö arvestama. Teen plaani, siis tulevad uued asjad ja kuupäevad ning siis tuleb keskenduda teistele asjadele. Vahel tuleb n-ö kahel või kolmel rindel korraga tegutseda. Ka see on oskus, aga kahju on, et nii püsiv asi nagu haridus ja teadmised ning nende omandamise juures tuleb teha järeleandmisi ja rutakalt ning teinekord pealiskaudselt tegutseda.
Mulle meeldiks süvitsi minna ja asjad endale täielikult selgeks teha. Aga mis seal ikka… Nii väga lodan, et ma saan ikka kõik tehtud, k.a selle magistritöö. Siis küll jätaksin selle õppimise sinna paika.
Noh, v.a see USA-sse minemise asi. Sinna minemiseks, ma vist mingisse kooli astun, et saada pikem viisa. Aga seda teen ma puhtalt formaalses mõttes, mitte enam enda teadmiste täiustamise pärast. Ma tõesti ei jaksa enam pingutada. Vajan puhkust.
Minu tulevik. Isa juba loodab ja plaanib, et ma lähen Soome, ema plaanib, et ma läheksin Taani, ise unistan USA-st, aga perekonnale pole ma seda öelnud (vendadele olen öelnud). Vanaema loodab, et jään Eestisse ja hakkan iga nädalavahetus maal käima (justnagu vanaema omal ajal käis).
Vanaemale ma ei julge öelda, et plaanin ka Eestist ära minna ja väga kaugele. Samas, võib-olla vanaemat siis polegi, kui ma lähen.
Kuid oma asjade osas pean tegema täieliku korrektuuri. Mul pole ju kohta, kus neid hoiustada. Võib-olla viiksin need ema juurde. Aga too ka ei ole kindel. Kord tahab Eestisse tagasi tulla, siis tahab oma maja müüa. Saa siis temast aru. Ei tahaks, et mu asjad talle koormaks oleksid… Aga selle asjaga on aega.
Esmalt. Tuleb helistada sellele lapse isale. Siis õppimine, mõtlesin, et käin ja räägin magistritöö juhendajaga. Aga siis peaksin ma eelnevalt ette valmistama, mida ma räägin jne…
Tagasi tööle, st õppima…
See neetud kass ajab närvi. Mul pole taas tema jaoks aega ja nüüd käib ja laamendab, kisub tapeeti, lükkab asju maha. Panin ta teki alla, siis jääb ta magama.
Närvid on juba praegu nii läbi. Mis siis saab, kui tulevad eksamid ja asjad… :S