Monstrum olen :D

Eile kirjutati, et olen “monstrum”, st jututoas olin natuke ülbe. Üks tüüp kirjutas, et olen “liiga” enesekindel või nii. Mulle kõlas see komplimendina. :D

Aga, eile ütles hoolealune, et kardab tädit. Ma küsisin, et millist tädi ta kardab. Ta ütles: “Seda tädid.” Ja näitas näpuga minu poole. Seega, laps kardab mind. Ma olen kibestunud vanatüdruk (ise ma seda ei tunne).

Nimelt, kui ma laps olin, siis ma kartsin neid kibestunud vanatüdrukuid. Kui laps mind kardab, siis ma olen ju samasuguseks “monstrumiks”, “kurjaks tädiks” muutunud.

Tegelikult ma polnud lapsega kuri. Ma pole tema peale karjunud kunagi. Aga vahel mulle tundub, et ta tahab kallistada, aga ma ju ei ole selline musitaja-kallistaja. Võib-olla selle puuduliku füüsilise läheduse pärast ta mind kardabki? Ei tea.

Samas eile ta kaks-kolm korda lõi ennast ära. Ma ei hakanud teda ka poputama ja nunnutama. Ütlesin, et siis ei saa autoga diivani peal mängida, et nii need õnnetused juhtuvadki (samas eelnevalt ma teda ei hoiatanud). Ma ei osanud arvata, et ta võib haiget saada. Vanasti oli ta kuidagi tähelepanelikum või vähem energilisem või olin ma hoolivam. Arvatavasti oli, sest vanasti ma koguaeg käisin tal järel ja püüdsin teda püüda, aga nüüd enam mitte. Lasen tal mängida… Ei tea, äkki on see vale…

Ma ise tunnen küll, et olen nagu enesekindlam. Mulle ei lähe teiste arvamus korda. Nt üks ammune tuttav küsis (retooriliselt), kas sul bioloogiline kell ei tiksu juba? Mõnel muul juhul oleksin ma nutma hakkanud ja solvunud jne. Aga eile oli mul täiega suva. Ütlesin, et see kell on juba ammu seisma jäänud.

Kui panna meeldimise ja mitte meeldimise kaalale see… minu seisund, siis mulle pigem meeldib see. Jah, ma olen natuke ülbe, aga ma pole mõjutatav ja mul on heea olla. Ja kellele ei meeldi, see tõmbub ise eemale. Ma ei tea nendega tegelema, ma ei pea pingutama neile meeldimisega. Ma ei tahagi neile meeldida.

Samas, üks (vähemalt üks) nõrk koht on. See on välimus ja mu keha. See ammune tuttav, mulle tunudb, et ta tahab kohtuda. Me pole aastaid suhelnud. Ta on näinud vaid mu FB fotot ja ta on võtnud endale pähe, et olen ilus ja sale. Mulle tundub, et ta on minust loonud endale mingi ideaali lähedase kuvandi. Ja kui ma temaga kohtuks, siis ta pettuks.

Oi, kuidas mulle ei meeldi inimestele pettumuse valmistamine. Ja mulle ei meeldi kommentaarid mu keha ja välimuse kohta. Tema puhul ma kardan kõige rohkem seda, et ta ütleb midagi sellist: “Pildil näisid sa ilusam, saledam!” Sama loeksin ma välja lausest “Pildil olid sa kuidagi teistsugune”. Tartu R ütles mulle seda. (Tartu R ütles üldse palju asju, mis läksid mulle südamesse ja viisid enesekindluse (idu) taas alla. St mu enesekindlus hakkas kasvama, tõusma, siis tema suutsi selle taas minusesse viia.

Võib-olla praegune olukord ongi selle tõttu, et ma temaga ei suhtle…. Samas võib see olla ka ajutine olukord. Vahel on sellised emotsionaalselt paremad päevad ja vahel kehvemad…

Njah… Tulevikuga on juba kord nii, et mõttetu on seda ette mõelda. Läheb kuidas läheb.

Rubriigid: Määratlemata. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

3 kommentaari postitusele Monstrum olen :D

  1. Madli kirjutab:

    Keegi ei saa su valmisolekut lapse või pere saamiseks hinnata peale sinu enda. Ja pole kunagi kellegi asi, kas sa üldse kavatsed kunagi pere luua või mitte. Ära seda unusta.

    Ja tegelikult on ka kaaluga nii. See ju pole kellegi asi. Aga ma saan aru, et selle teema koha pealt oled veel nõrk ja ebakindel. Ma ise paraku ka.

  2. Madli kirjutab:

    Ok. Saan aru, et mu arvamus sulle ei loe. Sest ma pole meessoost. :D

Leave a Reply to minny Cancel reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>