Mis see armastus on?

Eelmise postitusega tahtsin öelda, et hommikul ja päeval kõik sujus. Kõik toimus nagu õlitatult. Tundus nagu oleksin õigel teel, aga õhtul. Ma ei tea, mis õhtul juhtus, aga midagi masenduse-laadset on.

Täitsa kardan juba, et mul on mingi vaimne haigus, sest tujud kõiguvad nii meeletult.

Aga selle postituse juurde tulles. Ma ei tea, mis see armastus on. Keegi vist päris täpselt ei tea. (Mõtlen seda armastust, mis on mehe ja naise vahel. Mitte sõprust, ema ja lapse vahelist armastust..)

Igatsus, vist ei ole armastus, sest sõpra võib ka igatseda… Jälle on Tartu R mu mõtetes. Vahepeal läks juba päris hästi, olin ta peaaegu unustanud. Ei mõelnud enam tema peale.

Nüüd püüan selgusele saada, et mis mul tema vastu on. Kas see on armastus? Ma igatsen teda, aga see ei tähenda armastust. Miks teda igatsen? Ta oli hooliv, mõistev, kena, vaimukas, hea vestluskaaslane, turvaline. Miks ta kõike seda oli? Seda ma ei teagi, tema ka ei tea või vähemalt ta ei osanud mulle seda põhjendada (ütles, et see ongi tema loomuses, et ta ongi selline, st kõigiga). Noh-jah…

Miks ma kahtlustan, et äkki ma armastan teda? Peale igatsuse on ka see füüsiline soov temaga olla (igatsen tema kallistusi ja suudlusi)… Aga äkki polegi tema isiksusel tähtsust? St äkki ma igatsen lihtsalt kallistusi ja suudlusi, mingit lähedust? Hetkel ma ei oska seda tuvastada, kindlaks teha… Äkki ajaga saab asi selgemaks.

Tartu R-l oli ka puuduseid. Nt tema keha, ta oli liiga peenike, peale selle pani ta mind tundma end koleda ja paksuna (väärtusetuna, põlatuna).

Ja kui ma võtan ette oma ideaalse mehe kuvandi, siis on ta sellest üsna kaugel… See, mis mind tema poole tõmbab on midagi seletamatut… Äkki ma tahan teda vaid füüsilises mõttes? Samas emotsionaalselt oli mul ka temaga hea olla… Kõlab nagu armastus… :D

Tema puhul, ma ei kujutaks meie kooselu ette. Iga kord kui me fantaseerin meie suhtest. Kujutan endale ette, et milline oleks meie argipäev ja tulevik ja lapsed jne… Siis alati elame me eraldi, laps on minuga ja käib siis (issil) Tartu R-l külas. Alguses ma viin last sinna, sest laps on pisike.

Ma ei näe võimalust, et me elaksime või suudaksime koos elada. Meil on liialt erinevad eesmärgid ja maailmavaated… Ja ma olen korra juba selle etapi läbi käinud, kus püüad koos elada inimesega, kes näeb maailma teisiti ja hindab elus teisi asju. Viitan oma eksile.

Tekivad konfliktid, siis üks peab muutuma hakkama, sest erinevus on nii suur ja kohati isegi vastandlik. Ja kui suhte püsima jäämisse on sisse kirjutatud muutumine (suur muutumine), siis see ei jää kestma… Mina olen ju nii vanas kinni, et ma tegin läbi 8-aastat draamat ja oleksin selles ka edasi elanud, kui eks poleks teinud oma armukese võtmise otsust ja ma poleks sellest teada saanud. Kuid lõpuks jõudis kõik ikka sinna punkti, mis oli n-ö selle suhte valemisse sisse pandud. St kõik näitas, et see suhe ei toimi ja ei saagi toimima hakata, aga mul olid silmaklapid peas. Ei tahtnud seda näha ja ei näinud ka.

Täna tahaks kohe nutta. Igatsus nutt?! Kunagi H ütles, et ma võin nutta küll, et kodus võib nutta küll ja ma siis küsisin, et kas see on mu kodu. H ütles, et see on minu (Minny) kodu. Kõlas ilusti ja armsalt, aga ma ei usu, et ta tegelikult seda mõtles. Ta tundub selline macho, kohati nagu kalk ja tundetu. Ta on ise ka end nii kirjeldanud. Ja siis ma püüan ka temaga suheldes olla tugev ja mitte nii väga naine (st emotsionaalne ja tundeline). Ei näita talle oma tundeid välja, v.a viha.

Mulle meenus… Mu isa ei lubanud nutta. (Selles osas ei saanud ma tüdrukute soodustust. Nagu poiss, ei tohi nutta, seega ei tohtinud mina ka.) Kui ma laps olin, siis isa ütles, et lõpeta nutmine. Ja ma kartsin teda, sest ma nägin kuidas ta emat tõukas ja kuidas ta minu silme alla ühe lambi puruks lõi, kui oli vihane (ma olin siis 5-ne). Pärast seda ma kartsin tema nähes nutta. Siis hakkasin ma suletud uste taha nutma, WC-s ja vannitoas, hiljem oma toas. Oma tundeid varjama ja sellest alates on mu vastus küsimusele, kuidas sul läheb, “Hästi läheb”. (Vahel olen mõelnud, et täna ütlen hästi, aga homsetest uudistest loed, et Minny tegi enesetapu. Minu vaikne vastuhakk ja kättemaks. Aga sellest mõtlemisest juba piisab, see annab rahulduse ja jõudu, et teeselda, et kõik on hästi.)

Kaks korda olen öösel (siin Tallinnas) vaikselt nutnud. St mitte nii nagu kodus (Tartus), vaid lihtsalt pisar tuli silma ja siis ma kuivatasin kohe selle ära ning püüdsin end kokku võtta. Ma ei julge nutta ka enam. :D Mõnes mõttes on hea, et H-ga koos elan. See teeb mu tugevaks ja ei lase mul nõrkeda, st nõrkushetked on välistatud.

Mitte, et ma nüüd ilgelt kurb oleksin. Aga täna on selline tunne, et Tartu R oma peast välja saada, siis tuleks natuke nutta. St nutan ta oma peast välja. Pärast nutmist on kuidagi kergem tavaliselt. Vanasti oli. Sellega tulevad emotsioonid välja, vähemalt osad. Aga nõme on see, et silmad on siis punased ja kõik saavad aru, et nutnud olen. Mul on ju õhtul kool.

Kunagi, kui mul oli depressioon, siis ma nutsin nii palju, et see ka enam ei aidanud. Ja siis hakkasin ma end lõikuma. Alguses väiksed kriipsud ja neid oli hästi palju. Kusjuures see rahustas, kuid see on nagu narkootikum ja libe tee. Ma soovitan sellega mitte kunagi alustada. Kui enesevigastuse mõtted tulevad, siis pöörduda arsti juurde ja kohe.

Aga, kui sellest rääkida, siis… See füüsiline valu võttis minult ära selle vaimse valu ja pinge. (Vaimne valu ja pinge oli see, et keegi ei hooli ega armasta mind ja ma polegi armastamist väärt jne). Ma nagu nautisin seda, kui žiletitera naha sisse läks. See oli rahustav valu. Ja siis vaatasin kuidas veri hakkas välja voolama. See rahustas. Tegin mitu lõiget ja siis vaatasin, kuidas veri koguneb ja hakkab tilkuma. Veri on soe. Tunned kohe kuidas see voolab ja nahale koguneb, siis jahtub ja hakkab voolama. Alguses olid väiksed kriipsud, siis kuivas veri ära (ja ei hakanud midagi voolama).

Aga üks kord… Eksmees parandas ühe narkoärika autot ja too läks oma moona laiali vedama ja eks läks kaasa. Mul oli eksi pärast nii suur hirm. Ma mõtlesin, et ta äkki hakkab ka tarvitama, äkki ta löödakse maha, äkki ta jääb vahele ja saab ka karistuse ilma, et oleks süüdi olnudki. (Ta oli lihtsalt kaasas ja tegu polnud ka sõbraga, vaid kliendiga.) Ja siis ma hakkasin nutma, olin paanikas. Läksin vannituppa ja lõikasin kolm suurt ja sügavat haava. Need olid tõesti jõhkrad. Kui veri hakkas voolama ja tekkisid lõhed (need oleksid vajanud õmblust), siis sain ma aru, et olen haige.

Mind hirmutas see, et ma ei tundnud valu. See rahustas mind, aga tol hetkel ma sain aru, et jätkates võin ma endalt (kogemata elu võtta). Varema ma teadsin, et ma ei sure. Lihtsalt tekivad haavad ja ma ei hinnanud ennast. Vihkasin ennast nagunii, seega need haavad olid mulle suva. Tundsin end nagunii koledana ja arvasin, et väiksed haavad ei tee mind küll koledamaks kui ma juba olen. (Aga jätkates või ma ju kord omalt käe maha lõigata, rahustuseks.)

Alguses tahtsin kaastunnet ja tähelepanu (eksilt). Perekonna eest olen ma seda varjanud. Kui küsitakse, siis räägin mingi jama kokku. (Kass kriimustas, koer hammustas kunagi, kukkusin, autoavarii tagajärg… oleneb inimesest, mis varianti kasutan…).

Aga hiljem ma juba vajasin seda (lõikumist, enese vigastamist). See rahustas. Eksiga lahku minnes tegin ma veel mõned kriipsud. Kui varem tegin ma neid risti käega, siis nüüd tegin ma seda vertikaalselt. St pikki kätt. Need ei paista nii silma. Ja koha ka valisin, et ei oleks nii silma-hakkav koht. Kunagi proovisin ka jalgadele teha. (Sest olen/olin (tundsin end olevat) paks ja jalgu nagunii ei näita…). Aga jalgadele tehes oli valus. Käed on tundetud. :D

Kuid enam pole ma neid teinud. Vahel kui on pingelised ajad, siis olen mõelnud, kuid žiletiterasid mul enam ei ole ja pole tundnud ka nii suurt vajadust, et neid osta. Esimese asjana kasutan nutu-teraapiat. Kuid kuna tahan olla “kõva mutt”, siis väldin ka seda. :D

Aga need armid. Neid on palju ja need jäävad mind saatma igavesti… Üks osa minu elust ja minevikust… Ja minevikku ei saa muuta, minu kujundada või muuta on olevik ja tulevik. St läbi oleviku tulevik.

Kunagi ma häbenesin oma arme ja kandsin vaid pikkade varrukatega pluuse. Nüüd olen juba nii palju suutnud, et olen leppinud minevikuga. See olen mina. Ma ei eksponeeri neid, aga suvel panen nüüd lühikeste varrukatega pluusi selga. (Aastaid ei pannud või kui pluus oli lühikeste varrukatega, siis oli mul alati pikkade varrukatega jakk peal. Ja siis küsiti, et kas mul palav ei ole. Oli küll, aga ma ei julgenud oma kätt näidata.)

Seega, poolel teel enesekindluseni. Tuleb vaid oma kehaga leppida ja seda armastama hakata. Kusjuures see on nii kummaline. Ma ise olen oma keha suhtes kõige kriitilisem. Mind ei peaks teiste arvamus huvitama. Kellele ma ei meeldi, see ei peaks mulle ka meeldima. Selles mõttes, et kui välimus on nii oluline sõpruse loomiseks, siis sellist inimest ei taha ma ka enda sõbraks ja seega ei peaks mind tema arvamus ka huvitama. Seega sõbrad on need, kes ei kritiseeri mu keha, olgu see milline tahes.

Tahtsin jõuda selleni, et ainuke, kelle arvamus on oluline ja kellele peaksin ma meeldima, olen ma ise. Ja siis tekibki küsimus, et miks ma endale ei meeldi. Miks ma ütlen enda kohta paks? St ei taha olla sõber inimestega, kes hindavad teisi vaid välimuse järgi, kuid ise olen selline. St hindan ennast välimuse järgi. :D

See on ka haige, et koguaeg võrdlen välimust, kehasid. Tunnen rõõmu, kui keegi on kaalus juurde võtnud ja tunnen kadedust, kui keegi on kaalus alla võtnud… Seda osa endast tahaksin ma muuta. Ma tahaks saavutada olukorda, kus tibid tulevad jutuga, et vaata, kui hea vorm sellel on, vaata kui paks see on, kuid mind jätab see külmaks. Ma ei tunne kahjurõõmu, ma ei tunne end kehvemana.

See ju kõigest välimus ja see on väga väike osa inimesest (jäämäe tipp kõigest).

Vahel ma mõtlen, et mida ma tahan, et teised minus näeksid ja hindaksid ning püüan siis ka ise seda endas hinnata. Nt huumorimeel, sõbralikkus (seda ei näita ma alati välja), abivalmidus, kindla sihiga inimene…

Rubriigid: Määratlemata. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

2 kommentaari postitusele Mis see armastus on?

  1. Oijah... kirjutab:

    Armas Minny!
    Ma olen juba üle aasta su blogi jälginud ja suures osas näen samu jooni, mis endalgi – enne arstile pöördumist. Minul aitas psühhiaater keerata elus täiesti uue leheküle, kuid lähedased ei saanud üldse aru, miks ma sinna läksin, sest “mul polnud ju midagi viga”.. Siiras soovitus – pöördu psühhiaatri poole. Lase lugeda oma blogi ja seda analüüsida. Sa tammud paigal ja sipled oma unistuste ja segaste tunnete ja mõtete küüsis.. See ei vii sind edasi, usu mind.

    • Avatar minny minny kirjutab:

      Kui aega saan, siis teen seda. Hetkel ei ohusta mu elu miski. Lihtsalt on kiire ja palju mõtteid ja segaseid tundeid, aga saan hakkama.
      Kunagi lähen sinna ka.
      Aga tänan muretsemast.
      Paigal tammumine on täiesti vale väide. Ma olen igas mõttes edasi liikunud ja arenenud. (Füüsiliselt Tartust Tallinna, vaimselt olen ma enesekindlam, ma tahan elada, areneda, õppida. Mul on eesmärgid ja unistused, olen suure hüppe nende suunas teinud, nt ülikool…)
      Ma analüüsin end ja oma käitumist ning õpin enda kohta uusi asju. Võib-olla tõesti pingutan liialt, aga ma tahan nii ja mulle meeldib. Ja ma ei näe selles mitte midagi halba.

Leave a Reply to Oijah... Cancel reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>