Kuulan neid lugusid:
Ja seda lugu ka:
Mulle meeldib ka lugu “Kõik saan endale…” 
Aga kahjuks alati ei saa. Kuid ega ma seda ei tunnista. Ma ütlen sellistel juhtudel, et ega ma tegelikult ei tahtnud ka ja siis keskendun asjaoludele, miks ma seda ei taha (ning unustan või eiran selle, miks ma seda tahan)…
Aga viimasel ajal tunnen ma end psühhona küll. Ma pole öösiti magada saanud. Lihtsalt lähen hilja voodisse. (Siia sobib lugu “4 päeva”.) Magama lähen kella 23-ajal, sest istun jutukates, loodan leida huvitavat jutukaaslast, ootan Tartu R-i… Aga iga kord pettun ja raiskan vaid oma aega… Ja hommikul ärkan kell 5. Seda oma jäärapäisusest. Ja nii on see olnud juba vähemalt kaks nädalat (k.a nädalavahetused).
Seega… Minu psühho-seisund on magmatusest. Näis, kui kaua ma nii-moodi vastu pean. Ühest hetkest “herneke”, “popkorn” plahvatab. Siis on vähemalt teistel lõbus. Kino peab saama.
***
Pean vabandama Tallinna R-i ees või… Tunnistama, et eksisin, kui väitsin, et Brad Pitt mulle ei meeldi. Ma ei teadnud, milline ta välja näeb ja teadsin, et kõigile ta meeldib ning arvasin, et mul on teine maitse. Aga ma olen ka mass.
Vaatasin “Friends”-i ja seal mängis ta ühes osas ühte rolli. Ma vaatasin, et nii ilus mees ja hakkasin otsima, et kes ta on ja selgus, et tegu oli Brad Pittiga.
See pilt ja see nägu. (Need silmad, soeng, kulmud.) See on muutunud juba kinnis-ideeks, nagu omal ajal TTÜ ja Tallinn. http://www.phootoscelebrities.com/wp-content/uploads/2014/07/Brad-Pitt-wallpapers.jpg
On kaks võimalust: (1) ma leian sellise mehe (korraks, vaevalt ta mind tõsiselt võtaks) või (2) see läheb üle.
Hetkel on nii suur soov sellise ilusa mehega jalutada. Ohh.. ma käiksin ja näitaksin end (koos temaga) linnas. Pikad mere-äärsed jalutuskäigud ja suudlused. Kohtamise, õhtusöögid… Nüüd ma mõistan neid mehi, kes ajavad tibisid taga. Tõesti on uhke sellise iluduse kõrval tammuda ja näidata, et ta kuulub mulle…
Tahaksin teada, mis tunne on ilusa poisiga suudelda, jalutada, aru saada, kuidas nemad maailma näevad. Kui palju ja kuidas neile külge lüüakse…
Kahjurõõmus nagu ma olen: nii enesekindlust tõstev oleks see, kui mul oleks selline ilus mees (ta oleks minuga) ja ütleks ära ilusatele noortele tibidele. See hetk… Oleks ilus hetk minu mälestustesse.
Ma olen ju vananev (produkt). Viimane aeg oleks hakata koguma ilusaid mälestusi ilusatest meestest, sest varsti oleks mulle sobilikud vaid hallipäised vanamehed.
Olen mõnda kohta (tutvumisportaalidesse, jutukatesse) oma pildi üles pannud (vana ja mitte väga minu nägu). Ja kommenteerivad vaid 40+ mehed. Keskeakriis (lugesin üht artiklit), aga minu enesekindlust see ei tõsta, kui mingi 40, 58 või 68-aastane kirjutab, et olen ilus ja tahab kokku saada. Ma ei taha… Nii vanat ka ei taha…
Ma olen ilgelt nõudlik. Samasugune nagu Tartu R-gi. Seega, kõik negatiivne, mis ma tema kohta olen kirjutanud, see käib minu enda kohta ka…
Aga minu karistus selle ninakuse ja nõudlikuse eest on see, et jään kibestunud vanatüdrukuks ja edaspidi näen mehi vaid kaugelt.
Kui nii pidi minema, siis las minna…