Koorman oma blogi

Ma ei tea, mis minuga tomub. Mul oli plaan täna kell 5 ärgata. See oli väga tõsine plaan. Aga ma isegi ei mäleta kella helisemist. Ma ei mõista, mis minuga toimub.

Eile googeldasin psühholoogide kohta ja sattusin mingisse foorumisse ja psühholoogi jutule minemise mõte kadus. Väga negatiivne kuvand jäi sellest.

Siis leidsin motivatsiooni blogisid. Seal pakutakse teenust. Põhimõtteliselt motiveerimise teenust. Aga ma ei taha selle eest maksta. Kannatan enda emotsionaalse kriisi ära ja siis loen mõnd motivatsiooni raamatut.

Lugesin, et NY-s tapeti kaks politseinikku. Ei tea, kas sinna minnes kirjutan oma surmaotsusele alla. Samas hetkel tundub kõik nii tumedates toonides, et surm oleks suureks kergenduseks. :D (Must huumor.)

Vaatasin, et praegu on popid sellised raamatud nagu minu päeviks on. Seega oleks preagu just õige aeg see avaldada, aga praegu pole ma selleks valmis ja ma pigem tahaksin seda USA-s avaldada. Kuid me oleme sellest nii maas, et seal on see trend juba möödas.

Samas, see trend võib ju tagasi tulla. Siis kui ma seal olen ja kui ma tunnen, et oma loo avaldamiseks on õige aeg, et suudan nende tagajärgedega tegeleda.

Õppimine ei edene üldse. Olen nii vihane enda peale. Peaksin end jooksmisega karistama. Aga vist premeerin jalutamisega. :D Ikkagi jõulud on ja ma ei tohi endaga vähemlat enne jõule tülli minna.

Eile just arutasin H-ga, et need tutvumisportaalid ja jututoad on end ammendanud. Mul on selline tunne, et olen saanud (Eesti) vallaliste turust ülevaate. Näod hakkavad korduma (flirticus) ja tekstid korduvad (jututubades). Mulle siin kaaslast pole.

Tartu R-le ütlesin ka, et Eestis mulle sobivate parameetritega meest pole. Ta ütles, et äkki peaksin latti allapoole laskma. Ma ütlesin, et ma just tõstsin kõrgemale. Sest ma ei tahagi meest. Olen valmis vanatüdrukuks hakkama. Ka sellel staatusel on omad võlud.

Aga sõpra tahaks küll leida. Mõnda sõpra või sõbrannat. Kedagi, keda ma suudaks usaldada ja kellega jutt klapiks ilma, et ma peaksin igat oma sõna kaaluma ja mõtlema. Et ma saaksin vabalt rääkida ilma, et teine pool solvuks või et ta ei saa aru või ta hakkab mingit moraali lugema, kui valesti ma mõtlen või teen jne…

Ma olen omadega täiesti purki jooksnud. Ma kordan ennast koguaeg. See häirib mind.

Eile H ütles, et ma lähen tööle ja hakkan beebi-landi tegema, et ma peaksin ostama kolmetoalise korteri, aga seda on hiljem raske müüa. Ma ütlesin, et ma ei taha beebi-landi ja ma teen karjääri. Kust ta võtab, et ma beebi-landi tahan.

Mulle lapsed ei meeldi. Mida rohkem ma nendega tegelen, seda vähem ma neid tahan. Nad on tänamatud ja nõudlikud ja panevad elu nii kinni.

Jah, nad on armsad, aga nad on armsad täpselt nii kaua kui nad on teiste omad. Üldiselt on nendega vaid jama.

Täna nägin saatest “Prillitoos”, et üht naist, kellel endal pole lapsi. Aga kuna tal on üht-teist ajajooksul kogunenud, siis on tal väga abivalmis sugulased, kes aitavad teda. Seega pole neid lapsi vaja.

Jah, see pension vist seoti laste-arvuga. Aga ma ei pea ju oma pensionit siin Eestis välja teenima. Ma pole põhimõtteliselt selle kogumist alustanudki.

Jah. Kunagi tehtud valed otsused. Tean, et nüüd pean vana, küürus ja kortsulisena ka tööd rügama teha, aga püüan siis soojale kohale end saada. :D

Rubriigid: Määratlemata. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>