Selle nädala jooksul juba teine unenägu oma tütrest. Ta on beebi, eelmine kord oli paari päevane või kahe-nädalane, seekord oli natuke suurem.
Kuid ta tuli mulle ellu ootamatult (ma ei teadnud, et olen rase). Ja mul pole olnud õrna aimugi, kes on lapse isa. Olen olnud üksikema.
Tänene uni oli ka väga segane. Kord olin ma väljas. Oli soe päiksepaisteline suvi. Praeguse kodu maja nurgajuures. Seal oli ka pikk laud ja tool. Mu vend oli minu kõrval.
Siis järsku olin kusagil toas. Teadsin, et elan üksi, ühetoalises korteris, aga H oli seal ja vaatas, kuidas ma lapsele rinda annan. Ma küsisin, et miks ta vaatab, et tal on ju laps olemas ja ta on seda ju ka varem näinud. Ta ütles, et nii ilusat prinki rinda pole ta varem näinud. 
(Meelitaja selline.)
Mul ei olnud lapsele riideid, seega mässisin ma ta oma teki sisse. Ja järsku olin ma selle pambuga koridoris ja otsisin oma uue kodu ust. Ma olin ära unustanud, mis korterinumber oli. Mäletan, et metall uks pidi olema (praegu on metall uks).
Korterivõtmed olid mul käes, seega olin ma kindel, et ma leian selle õige ukse, kui vaja siis käin selle võtmega kõik uksed üle.
Aga, miks need unenäod? Miks beebi? Miks üksikema? Miks nüüd tüdruk, alati oli ju poiss või mitu poissi? Ma tahan, et esimene oleks poiss.
Kuidas saab olla võimalik, et ma ei tea, kes lapse isa on, et mul pole õrna aimu ka, kes lapse isa on? Ma ei käi pididel, ma ei tarbi alkoholi, väljas liigun päeval (valgel ajal) ja vähe…
Lihtsalt… Äkki mu bioloogiline äratuskell hakkas tööle. Nüüd hakkangi mõndaaega selliseid unenäusid nägema. Tuleb need lihtsalt üle elada ja päriselus etttevaatlik olla.