Segane olen

Täna ärkasin kell 5:00 ja läksin jooksma. Tahtsin kella 7:00ni joosta, aga kell 6:43 olin kodu ees tagasi. Peaksin pikema ringi vaatama.

Mõtteid tekkis väga palju.

Kui ma väike olin, siis ma tahtsin kummikutega ühe lombi tühjaks tassida. Selles mõttes, et kummik oli jalas, siis läksin lompi. Vesi tuli üle kummiku ääre ja siis läksin ma nende lirtsuvate kummikutega ning niiviisi viisingi lombivett kaugemale. Väljas oli sarnanen talveilm nagu viimasel ajal siin Tallinnas on olnud.

Ma ikka olen mõelnud, et kuidas ma seda tegin. Kuidas ma sain/suutsin. Külm ja ebameeldiv ju. Ma tegin seda veel mitu tundi. (Ja siis ema imestas, et miks Minny koguag (nii kergesti) haigeks jääb. Ega siis emale ei öelnud seda. Tema kuulis, et kohe kui jalgadel külm hakkas, kohe tulin tuppa. Aga mitte siis, kui jalad märjaks said. Ja külm hakkas väga palju hiljem, siis kui varbad olid juba tugevalt sinised.)

Muidugi ma soovitasin seda oma vendadele ka… Pärast said nemad pahandada, sest ega ju Minny sellistele tobedatele mõtetele ei tule.

Aga täna taipasin, et suudaksin seda ka nüüd teha. Täna jooksin, siis jalad said märjaks ning ühel hetkel olid jalad juba nii basseinis, et ma lihtsalt jooksin lombist läbi. Vahet pole, kas jalad on natuke märjad või palju märjad.

Eks toona oli ka nii, et alguses läksid jalad natuke märjaks, siis natu rohkem ja lõpuks polnud probleem tervet kummikut veega täita ja siis jalad kummikusse uppumas mööda hoovi jalutada.

***

Mul on hea meel, et ma täna kell 5 üles sain ja et ma jooksma läksin. Tõestasin endale, et saan hakkama. Suudan end ületada. Ma veel elan.

Kuigi juba köhin. Tegin viinasokke ja panin villased sokid jalga. Mett mul hetkel kodus pole.

***

Oleksin võinud pilti teha, aga hea tempo oli sees ja ei viitsinud seda telefoni välja otsima hakata… Ma püüan siis täpselt kirjeldada…

Kuna ma läksin välja nii varajastel hommiku tundidel, siis oli väike lootus näha n-ö öö-loomi ehk öö-organisme. Bussipeatuse taga olid mingid noormehed või mehed. Ega ma neid ei näinud, aga see tugev pohmaka lõhn reetis, et lähedal on inimesi ja lähemale jõudes nägin 2-3 mehist kogu. Lisasin seal tempot.

Alguses sadas vihma, aga siis hakkas lörsti sadama ja maa muutus valgest. Võisin näha jälgi. Nii ma sattusingi ühe imelooma jälgedele. Harudlane öö-loom, liik “tibi”. Nägin ilusaid kolmnurki, tihkelt tipitud üks-ühe ette, nagu joone peal oleks kõnnitud.

Kuna ma eile vaatasin youtube‘st, kuidas klubis tantsida, sealt edasi sattusin videole, kuidas tuleks kõndida kontsakingadega. Seetõttu tundsin kohe selle olendikese jälje ära.

Kuna see ilus sirge rida tegi kergeid jõnkse sisse, siis oli see loomake vist natuke tipsutanud. Võib oletada, et ta oli siis rõõmsas ja ülemeelikus tujus. Vähemalt silmad oleksid säranud…

Läksin siis mööda neid jälgi edasi, tundusid olevat värsked jäljed, kuid enda ees ma kedagi ei näinud. Tahtsin näha, kas see loomake on veel talvekestas või on juba kevade või suve kasuka-katte peale üle läinud… Kuid kahjuks ma loomakest ei tabanud. Vast järgmine kord. Ei teagi, kas tuleks varem välja minna või loomakesed hakkavad suvehakul ise kauem liikuma.

Eeldan, et ööklubide juures on suurem tõenäosus neid näha. Seal on neil n-ö sööda ja jahikohad. Käivad seal jahtipidamas rikastele noormeestele.

Imestasin vaid, et see loomake pidi nii pika tee jalgsi käima. Miks ta autopeale ei saanud. Jälje kuju ja suuruse järgi võiks arvata, et saapad olid viimase moe järgi ja kehakuju ei saanud olla ka väga massiivne. Ja kõnnak pidi olema nagu moelavadel. Tõesti, nagu joonlauaga tipitud. Sammud olid ühepikkused (st lühikesed), kuigi vahel paar jõnksu tuli sisse.

Väga kahju, et ma sellest pilti ei teinud. Võib-olla siis teine kord.