Taas on mingi tohutu masendus peal. Nii palju negatiivseid tundeid ja uudiseid… Ohh…
Aga mõtlesin, et ühe asja kirjutan. Ehk hakkab siis natukene kergem ja ma saan magada täna.
Olen ühele noormehele raha laenanud. Süües kasvab isu ja näpu annad, siis võetakse käsi… See summa on üsna suureks kasvanud. Natuke maksab tagasi ja siis jälle kasvatab. Võlg tekkis eelmisel, tegelikult üle-eelmisel aastal. Noh jõulud olid.
Aga uuteks jõuludeks ei saanud ma ka võlga täies ulatuses tagasi. Ja nüüd ikka see summa kasvab, aga oluliselt aeglasemas tempos kui alguses.
Asi pidi paremaks minema ja sellel aastal maksab ta kõik ära… Mida aeg edasi, seda vähem tõenäolisena see paistab…
Alguses oli tal nagu piinlik raha küsida, aga nüüd juba küsib raha “kle, anna mulle raha”… Ma tunnen end nii rumala ja odava ja ärakasutatuna. Aga tegelt ei peaks tundma, sest praegu olen mina ju selles jõupositsioonis…
Mina tunnen, et pean üleval tema naisi, armukesi ja lapsi, joominguid… Vastik tunne…
Aga vihane olen ma enda peale. Sest mina ise ju annan raha ja mina ise lasen endale nii teha… Aga mille kuradi-päralt ma endaga nii lasen teha. Kus on mu enesekindlus…
Ma ei ole ju nii kole kui öö… Samas, kui oleksingi, siis ikkagi ei peaks ma laskma ennast ära kasutada. Mitte kellelgi pole õigust teist inimest ära kasutada, mitte miski ei anna selleks õigust… Mul on õigus öelda “ei” ja mitte anda. Mul on õigus oma raha tagasi nõuda… Senimaani olen ma olnud hästi mõistlik ja kannatlik. Ma saan aru, et tal on raske. Mul pole aitamise vastu midagi, aga kui see muutub juba ärakasutamiseks ja nahhaalseks, siis ma enam küll, ei taha aidata.
Mulle küll ei tundu, et tema kusagilt kokku hoiaks. Pigem tema kulutused vaid suurenevad. See on nõme. Sest minu säästud on kokku kuivadnud. Mul on hambaarsti kulud veel. Kui isa mulle raha ei saada, siis elamise eest ma maksta ei suuda.
Emaga juhtus ka õnnetus. Ma ei tea, kuidas tal on. Tugev peapõrutus ja tema käib tööl, ei julge arsti juurde minna. Võib-olla sealt ma ka enam raha ei saa…
Ma vihkan rahale mõtlemist ja selle lunimist… Kusjuures, kui poleks seda võlga, siis minu meelest ma suudaks vabalt maini vastu pidada… Kaks kuud kindlasti…
Sellistel hetkedel tahaks kahestuda ja ise-endale peksa anda. Ikka korralikult tappa anda, et see loru/pehmo (ehk mina) mõtlema hakkaks ja omale selgroo kasvataks.
Vahel ma suudan enda eest seista. Olen täiega nõid, aga siis…
Selles suhtes oli eksil õigus. Et kui sa ise esimesena ei ründa, siis rünnatakse sind. Ja iga heategu ei jää ilma karistuseta. See on nõme, aga nii see on.
Inimesed, kes on ülbed, neid ka kardan ja kuulan ning aitan. Aga inimesed, kes on sõbralikud ja võib-olla natuke alandlikud, nendega olen mina bitch.
Ei, tuleb ikka end kokku võtta ja häält teha. Tegelt ma üks kord tegin häält. Siis tõmbas end natuke tagasi. Mõneks ajaks.
Mulle kohe üldse ei meeldi inimestega kuri olla. Ikka tahaks asjad kuidagi heaga korda saada… Aga vist ei saa.
Ma kardan kuri olla, sest tavaliselt ma lähen isiklikuks. Ma ei suuda jääda viisakuse ja objektiivsuse, diplomaatilisuse piiridesse. Ikka hakkan hinnanguid jagama ja see on nõme. Sellepärast ma vaidlusi ja tülisid väldingi, sest mulle üldse ei meeldi, kui ma inimestele hinnaguid hakkan panema. See pole minu asi öelda, kes kuidas oma raha kulutab ja kelle peale jne… Tõesti pole… Minu asi on jääda, vaid selle juurde, et oleks aeg hakata võlga tagasi maksma ja võla koormat jõudsalt vähendama… Seda ma suudaks vaid nii, et õpin laused pähe, siis ütlen (selge ja sorava häälega) ja siis jooksen kodust kohe ära. Ei hakka argumenteerima ega vaidlema ega arutama… 
Näeks tobe välja, aga ma ei näe muid mooduseid, kuidas seda teha.