Minu elu on hetkel kraavis. Väikses maantee kraavis, aga halb on ikkagi…
Ümber ringi tundub kõigil nii hea ja lõbus. Aga minul pole.
H on oma kanakarjas õnnelik ja rahuldatud. R on oma naisega õnnelik ja rahul. Mina istun oma kassiga arvuti taga ja püüan seda magistritööd kirjutada.
Ma tean, et üks kord läheb (hakkab mul ka hästi minema). On vaja vaid kannatust ja jaksu see ära oodata.
Ja H-l ja R-l ei lähe ka kõik alati hästi. Eks neil tule ka musti pilvi.
H puhul ma näen kuidas ta endale auku kaevab. Ta käib ühte vana rada, selline rada, mis algab ilusti ja hästi ja palju tõotavalt, kuid selle puhul on sisse kirjutatud suur langus. Aga kõigil on õigus teha vigu. Ja samas teiste inimestega seotud tegevuste puhul on alati risk. Seda ei saagi maandada.
H on nii kadestamisväärselt enesekindel ja rahul endaga, et ma lausa soovin näha, kuidas ta sellelt karussellilt alla lendab. Aga see ei juhtu nii pea ja hiljem olen ma juba kusagil mujal ja teiste probleemidega. Hiljem poleks see vist ka nii nauditav kui see preagu oleks.
Küll ma olen ikka kibestunud, olematu enesekindlusega, mõttetu inimene. 
Aga näed, elan veel. Ju on mind veel kellelegi vaja.
Sul läheb hästi tegelikult!
Ära vaata koguaeg kuidas teistel läheb, ära keskendu koguaeg, mida teised teevad. Raiskad oma elu ja tahet teiste jälgimise peale mis tegelikult pole väga oluline elus(sinu elus siis antud juhul). Sa ära kurvasta sp, et sa arvad, et teistel läheb paremini, kui sul, okei, sulle võibolla tõesti tundub, et teistel on parem, aga see on su enda mõte. Mõtle rohkem positiivselt ja enda asjade peale, teed oma asjad ära, lõpetad kooli ära ja lähed eluga edasi. Antud juhul pole teised nii olulised, eriti kui kadestad neid. Sinust hoolitakse, pea seda alati meeles.
Sinu P.
Kes minust hoolib (alati)? Mina ei näe ega tunne endast hoolimist.
Aga eks ma püüan mitte vaadata teisi, vaid oma elu elada. Mul on üsna igav elu. Võib-olla sellepärst ma teiste elusid vaatangi.