Haistan probleemi

Mu kass kunagi tõmbas H diivanist niite välja, siis lasin emal õmmelda ja õmblesin ise ka diivani otsale katte. Nüüd H võttis selle katte maha. (Pärast seda, kui ma küsisin midagi, mida ma ei oleks tohtinud küsida.) Ja H ütles käskival kurjal toonil, et ma ei tohi oma kassi tema tuppa ilma valveta lasta mitte sekundikski.

Kui katet pole peal, siis on suurem tõenäosus, et kass tema diivani ära rikub.

Ta käis mulle peale, et ma tema auto ära ostaks. Ma ütlesin, et ma ei vaja autot ja mul pole raha, et autot omada.

Eks tal ole raha-nälg.

Ma arvan, et ta tahab mulle oma diivani kahjustuse eest arve esitada… Ja nüüd mõtlengi, et mis ma teen. Ma küll panen koguaeg ukse kinni, aga vahel jääb lahti, kui tassiga korraks kööki lähen. Ja hästi nõme on seda ust koguaeg kinni tõmmata ja siis lahti tõmmata.

Variant A: Maksan mõistliku summa kinni. Võtan seda kui õpperaha. Raha, mis ma maksin selle eest, et teada saada, et H on haige värdjas ja selgrootu ning vääritu mees.

Variant B: Hakkan vastu. Raiskan oma närve. Lasen asja täiega nugadele. Nutan õhtuti patja ja päeval siis karjume ja sõimame üks-ühte… Ohh, kuidas enam ei taha. Eksiga sain ma end täega maandada, ma ei viitsi enam neid draamasid korrata ja läbi teha. Olen juba vana ja väsinud naine ja see tõmblemine, kemplemine ei lähe mulle kohe üldse mitte.

Loodame, et see probleem ei realiseeru, et temas on natukenegi džentelmenlikkust. Väga loodan selle peale, kuigi vahel tundub mulle, et ta on samasugune saast nagu enamus mehi, kellega ma olen elu jooksul kokku puutunud (k.a mu oma isa).

Rahanäljas ja seksisõltuvuses mehed on saast värk. Nad on nagu narkomaanid või joodikud. Nad on ettearvamatud ja tohutult mõjutatavad. Seksisõltuvuses isase puhul pead sa saama ülevaate tema “madratsitest”, sest nende käitumise määravad need “madratsid”. Peab teadma, kuna on “madratsil” vaja raha või välja minna (mis hõlmab endas raha) ja siis tead, et sellel isasel tekivad finantsilised puudujäägid ja siis tead, et sind hakatase pitsitama.

Mind, sest ma olen naiivne, heatahtlik, abivalmis, vastutulelik ja kannatlik.

Eks ma teadsin või aimasin seda olukorda ju ette. Ma ju kirjutasin sellest. See postitus, kus ma kirjutan, kuidas ma käisin korterit vaatamas ja tajusin, et see mees oma rahadega hästi hakkama ei saa.

Mind ärritab kõige rohkem see, et ta otsib mingeid pseudo-probleeme. Kui ennem kass ei häirinud, aga nüüd tuleks kass magama panna. Enne teda see ei häirinud, et ma vara ärkan ja tema toast läbi käin, aga nüüd ärritab. Ja siis võtab diivanil katte ära, et kass ikka kohe ja kiiresti selle kallale saaks. Siis toonitab ta mulle, et 15-ks olgu minu osa üürist makstud. Samas enne rääkis, et paar päeva võib hilineda, et see pole probleem. Aga nüüd pean mina 15.-ks oma osa kindlasti ära maksma.

Ma olen alati õigeaegselt maksnud. Isegi varem. See kuu ma ütlesin talle, et mul on rahadega kitsas, et ma ei tea, kas ma saan õigeaegselt raha. Ja nüüd siis ütleb, et mina pean…

Öelgu otse, et tal on raha vaja. Ja soovib, et ma varem maksaks, et ta saaks raha, et oma asju teha ning üüri ja muud maksud jääb võlgu omanikule, korteriühistule või otsib hiljem… Aga ei… Mina pean talle kindlasti 15.-ks maksma. Ta arvab, et ma olen loll ja ei saa aru…

Ma ei öelnud talle selle peale midagi. Kraapisin oma osa rahast kokku ja tegin ülekande.

Ma ei viitsi kakelda. Nagu ta ütles, pole minu asi, kas ta maksab üüri ja kommunaale. Leping on tema nimel (ma arvan, et see on ta eksnaise nimel, selle naise, kellega tal laps on, et seal ka kasvatab mingit draamat/teemat).

Ma olen siin maikuuni ja selle aja jooksul see väike asi mind ei puuduta. Natuke nõme on jalutada korterisse, millel on võlgnevus, aga elan üle.

Ma tean, et see kõlab umbes nii, et panen pea liiva alla. Väldin probleeme ja enda kehtestamist. Aga mulle tundub, et see närvikulu, mis tekib enesekehtestamisega, ei kaalu üle seda näilist rahu, mis praegusel viisil toimides.

Eksiga tülitsedes ma soovisin olla külm ja tundetud ja ükskõikne ja rahulik, mitte tormakas. Toona ma seda ei suutnud, sest tunded kasvasid ülepea. Aga nüüd ma suudan seda ja tahan seda meetodit rakedada.

Ma usun, et rahulik, tasakaalukas ja võimalikult ratsionaalne ning diplomaatiline olles, saavutan ma olliselt rohkem. Tema on kontrolli kaotanud, kui teeb selliseid lapsikuid tempe ja nähvad ja ülbitseb. Mina tunnen, et kontroll nn olukorra üle on mul, sest tema lahmib tühja, kuid mina tegutsen eesmärgipäraselt.

Rahmides tehakse vigu… Küll tuleb üks sobiv moment, kus ma saan end kehtestada ja tema nurka suruda.

Tavaliselt paneb elu või aeg ise kõik paika. Tuleb olla lihtsalt kannatlik ja tähelepanelik, et tunda ära oma võimalus.

***

Aga selle masendava teksti lõppu. Täna oli tore päev. Päike paistis. Töölt koju sain ma jalutada. Kaks bussipeatuse vahet jalutasin. Kuulasin oma muusikat ja nautisin seda, et mul pole kuhugi kiiret. Mõnus tunne oli.

Hoolealune oli ka hästi tore. Ta räägib juba üsna vabalt. Noh.. ta sai väga palju aru ja tal on mälu (mäletab erinevaid seiku, asju jne.. haarab uusi sõnu lennult, multikast… Täna oli mingi multikas, kus joodi vikerkaare jooki ja siis pidime me ka kohe tegema vikerkaare jooki. Tegin teed meega, ta ise sai mett tassi panna. Õnneks läks see pruun tee vikerkaare joogi pähe.) :D  Mõne koha pealt on nii, et ta ei oska asju öelda. Sõnadest jääb puudu. Aga siis ta püüab teisiti sõnastada ja enamasti sain ma temast aru.

Kui ta nägi, et mina tulin, siis tuli kohe kahe uue autoga minu juurde. “Näe, uued autod. Näe millised autod.” :D Alguses hoidis ta minust eemale, nagu kartis. Aga samas ei võõrastanud. Ta hakkas minuga nii õhinal rääkima. Aga ma ei saanud mitte ühesti sõnast aru. Tükk aega rääkis, endal silmad peas säramas. Ma ütlesin arglikult “ahah”… Õnneks vist õiges kohas, sest ta rääkis edasi… :D

Tema isa ütles nägemist, aga poiss vist ei pannudki seda tähele, sest tal oli vaja mulle asju seletada. Asju, millest ma ei saanud mitte midagi aru. :D

Päeval mängisime autodega. Tegime, et maja põleb ja siis oli vaja kustutada ja politseiautot oli vaja ja hästi paljusid kiirabisid. Üks tsisternauto on tal, ma ütlesin, et see on bensiiniauto ja see plahvatab, et kraanat on vaja, et see tule juurest eemale tõsta. Aga kraanaasemal mängis tema plahvatust ja mitu korda veel. :D (Ohh.. neid lapsi..)

Isa ütles, et hoolealune ei taha eriti auru teha (mingi aruaparaat on), aga me saime küll hästi hakkama. Vaatasime mu mobiilist minu kassi pilte. Natuke veenmist, aga mitte mingit sõdimist polnud.

Siis magama läks ta ka ilusti. Ma arvasin, et ta ei taha minna. Isa ütles, et ta magab nüüd suures voodis, et ei taha oma voodis magada. Aga minule ütles ta, et taba oma voodis magada. Pidin pulgad ära võtma. Siis arvasingi, et ta tuleb sealt välja, kui ma “korraks” ära lähen. Aga imekombel ei tulnud. Jäi magama. Lubas küll lühikese tudu teha, aga enne jõudis tema isa koju, kui tema üles ärgata. :D

Magama sättimine läks 30 minutit. Lugesin talle raamatut ja siis käisime vahepeal teises toas autosid ja uusi raamatuid toomas. Sõitsime ühe autoga… Raamatu lugemine oli nii, et ta valis välja pildiraamatu. Autode pilt ja siis oli seal kirjutatud, mis autoga tegu on (nt kiirabi, politseiauto, postiauto..) Loo mõtlesin ma ise juurde. Pimedas nagunii lugeda ei näe, seega olen ma ka varen natuke juurde mõelnud lugusid.

Rääkisin talle, et väljas on libe ja hästi palju avariisid on. Ja kui postiautoga juhtub avarii, siis postkasti reklaami ei tule ja sünnipäeva ja jõulupakki ei saa kätte. Et postiauto oleks siis katki. Tegin seda kurba nägu. Vaatasin, et poisil hakkavad juba pisarad silma tulema selle jutu peale… Keerasin kohe teise lehe ja rääkisin teise loo… :D Traumeerin last…

Rubriigid: Määratlemata. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

6 kommentaari postitusele Haistan probleemi

  1. Roland kirjutab:

    Olen nõus korterit jagama. kaks eraldi magamistuba vähemalt. mõnus vaikus. olen nõus maksma enamuse üürist. ei huvita, kui tood uue peika majja iga öö (pane mind proovile). ei pane dušširuumi salakaameraid. püüan sinu kiiksudega harjuda, aga kindlasti ei tee ruttakaid järeldusi. kuna sinu tuppa ei torma, siis üllatushommikusööki
    ei saa kunagi!

    • Avatar minny minny kirjutab:

      Tänan pakkumise eest. Aga ma esmalt püüan ikka ise hakkama saada. Proovin elada üksi ühetoalises korteris. Mul oleks viimane aeg iseseisvuda.

  2. Roland kirjutab:

    Ega ma ei pakkunudki sulle uut issit. süüa ma teha ei oska, seega iseseisev pead niikuinii olema :P

  3. Mari kirjutab:

    Millest H seda korterit üleval pidama hakkab kui ta hetkel ei saa hakkama rahadega?

Leave a Reply to minny Cancel reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>