Ma rikkusin liikluseeskirja. Jooksin punase tulega üle tee. See oli selline kahe fooriga ja saarekesega lai tee. Üks foor oli roheline, teine oli siis ka roheline, võtsin hoo ülesse (hästi ei näinud ka, sest silmad olid täna udused). Jõudsin saarekesele ja minu foor läks punaseks. Aga liikust oli vähe ja ma lihtsalt jooksin üle.
Natuke paha tunne on sees. Ma enam nii ei tee. Sest õnnetus ei hüüa tulles ja mul on ju vaid üks elu. See natuke oodata seal saarekese peal, ei ole ju suur kadu.
Ma olen umbes vaadanud kui kaua ma jooksen. Rada on üks ja sama, aga aeg läks paremaks. Usun, et varsti tuleb tagasilangus (aeg pikeneb, aga eesmärgiks on end liigutada, mitte nii väga see aeg). Nt täna ma ei viitsinud eriti joosta, väljas oli külm ja jalad olid kanged ja mingi nohumoodi asi oli ka. (Vingun siin natuke.) 
***
Mõned toredad asjad ka siia lõppu. Viimane skype-vestlus A-ga oli tore. Ma tundsin end vabalt ja mulle tundus, et tema ka. Ta lubas mind aidata kolimisega. Mõnus tunne oli. “Mul on sõber ja ta on valmis mind aitama.”
Me pole juba ammu temaga jalutamas käinud. Aga õppimine ei edene, ventian kummi. (Näed jälle kirjutan mingit blogi postitust). Seega ma ei luba endale väga niisama ajaveetmist. Mul on mu jooksmine ja kõik muu pean ma välja teenima. Nt pean saama juhendajale kirja valmis ja magistritöö edenema, siis võin lubada endale ühe jalutamise.
R kirjutas, et tuleb aprillis paariks päevaks Tallinnasse, küsis, et kas ma saan talle öömaja pakkuda. Ma arvan, et see oli pigem nali. Niisama küsis. Ma kirjutasin, et aprillis ei saa öömaja pakkuda, sest siis elan ma veel H-ga koos ja ma ei suhtle H-ga…
Meil on H-ga nagu vaikiv kokkulepe, et sõpru siia ei too. Mu perekond on siin käinud, tal on siin vaid poeg käinud… Muidugi võib see olla vaid minu eeldus. Aga ta pole siia oma sõpru ega madratseid toonud (kui ma olen kodus olnud) ja seega püüan ma vastata samaga, ehk ei too ka…
Aga jah… R-le kirjutasin, et mais kolin ära ühetoalisse, et sinna võin ma ta küll võtta, st öömaja pakkuda… Kuigi see oleks üsna “riski businessi”… Ähhh, mis ma siin ikka unistan…
Sõbrapäeval soovis ainult R mulle “head sõbrapäeva”. Mina kirjutasin talle esimesena, aga ta vastas kohe ühe minuti pärast. A-le kirjutasin sõnumi, aga tema ei vastanud ja siis ma mõtlesin, et ta ei suhtle minuga enam. Nüüd küsisin selle kohta, siis ta rääkis mulle mitte vastamise põhjusest. Minu jaoks on oluline see, et ta minuga suhtleks.
Venna sõbral oli sünnipäev, saatsin talle õnnitluse ja soovisin “head sõbrapäeva”, aga tema ka ei vastanud.
Siis tegingi sõbrapäevast järelduse, et mul on vaid üks sõber. 
(See on kuiv statistika ja ennatlik järeldus. St ma ei mõtle, et mul vaid üks sõber on.)
Kuna me H-ga mitte üldse ei räägi, siis sõbrapäeval ei toimunud ka mitte midagi. Kõndisime üks-ühest mööda nagu postist.
See on huvitav. Mul on tekkinud juba väike hasart, et kui kaua see null-suhtlemine toimub. Olen vaadanud, et H on hakanud aktiivsemalt oma sõpradega suhtlema. Kunagi ta rääkis oma läbimurretest tööl mulle, aga nüüd tuleb kõik see info ja elamused ju kuhugi mujale rääkida. Aga tal on neid kuulajaid palju: kolm madratsit, sõbrad…
Ma ei vaata H poolegi. Keeran pea/pilgu ära, kui ta vastu tuleb või kui tema toast läbi lähen. TV-d ka ei vaata. Püüan kiirelt seal läbi lipsata.
Ma usun, et H on süvenenud oma telefoni, seega ei pane ta seda tähelegi. Aga mul on põnev.
Eksi ajas see närvi. Siis ma natuke kartsin nii teha, aga nüüd ma saan selle tegevuse täiega välja elada… Provokatiivne vaikimine. Mul on hea, sest ma tunnen, et olen võitmas seda vaikimise võistlust. H ei võistle, ta ei teagi, et mingi võistlus käib. Tal on heameel, et keegi ei käi närvidele ega sega teda, ega räägi mõttetut teksti jne… Selline win-win olukord.
Praegu ma ei kurda. Ma olen rahul. Kõik on hästi! 