Olen siin (vähemalt püüdnud) iga päev korterite üürikuulutusi vaadata. Juba väike paanika tekib. Polegi midagi võtta ja üürihinnad on üsna kõrged.
Ma veel lohutan end sellega, et varsti tuleb pakkumisi juurde. Asi läheb paremaks.
Mõtlen, et äkki peaks kirikusse küünla viima ja küsima abi sealt poolt.
Ma tahan nii väga siit ära, aga samas ei tahaks väga palju elutingimuste osas ka järeleandmisi teha. Vaatasin neid ühika-laadseid kortereid… Noo ei kutsu mind sinna. Kui pesemise võimalus on (eraldi) ja pesumasin ning külmkapp ka, siis 130 eur/kuus võiks ju maskta. Aga nad küsivad ka 190 eur/kuus sellise eest. Noo, kohe kuidagi ei raatsi nii palju välja käia.
Olen juba natuke meeleheitel.
Mõtlen, et äkki peaksin ma juba praegu üürikorteri otsimise kuulutuse üles panema… Hetkel märkisin selle märtsi keskele.
“Õnn, palun ära jäta mind maha.” 
Püüan sellele mitte väga mõelda. Muidu halvan oma aju täiega ära. Kuid mul on vaja magistritööd kirjutada.
Hea on see, et ma sain erialapraktika kaitsmise aja. Aga kõik asjad on koondunud homseks. Aga lohutan end sellega, et homme tuleb üks teguspäev ja siis pole aega õnnetu, kurb, üksik, närviline ega muud sellist olla. Pole aega muretseda.
Eile sain ma valmis kirja juhendajale. See tuli pikk. Loodan, et ta viitsib selle läbi lugeda. Täna loen ma selle veel üle, et vead parandada ja siis saadan ära. Äkki saan asja jooksma.
Emotsionaalselt on täna jälle selline madalseis.
Ma küll ei tea, mida see H teeb. Ja kui hea ning mõnus tal on. Aga ma ise kujutan ette, et tal on kõik supper mõnus ja tunneb end ihaldatud ning tahetuna ning ta on rahuldatud… Mina päris kõike seda ei taha (mida ma ette kujutan, et tal on), aga ma tahaksin olla turvalises kaisus. Kuulda, et kõik saab korda ja üks-kõik kui läbi ma kukun või põlen, siis see turvaline kausu on minuga “no matter what…”
Täna on selline soov. Soov olla armastatud ja kaitstud ja natuke võib-olla ka soov armastada.
Ootan oma rikast atraktiivset doktorit (unistuste meest). Oleks juba aeg tulla, kaua ma siin ootan, kopitan ja kõdunen.
Mina soovitan sul juba praegu uut korterit vaatama hakata. Aga ma su asemel väga ei loodaks, et 1-toalises kulud väiksemaks lähevad, pigem suuremaks. Kui mu õde otsis omale 1-toalist korterit Tallinnas, siis üürid olid 250-300euri kandis pluss siis veel muud asjad juurde. Ma muidugi ei tea palju sa praegu maksad, aga kellegagi korterit jagada tuleb kindlasti odavam.
Ohhh.. see reaalsus lööb nagu puuga pähe.
Korterite kuulutusi vaatan ma juba praegu. Aga jah… Ise peaksin vist ka kuulutuse üles panema… Samas ma koliks aprilli lõpus või mais ja praegu mul raha ei oleks, et kolida ja üürid ja asjad maksta. Seepärast ma praegu veel ise kuulutust pole pannud. sest kui praegu hea pakkumine tuleb, siis teha ega lubada ma ei saaks midagi, enne kui mul rahad koos on…
See kulude kokkuhoid… Kuna H ütles, et on odavam, siis ma olin nii kindel, et on odavam, sest H ütles.
Aga nüüd paistab küll sedamoodi, et pole odavam. Oleksin võinud ju H käest küsida, et millele tema väide tugineb. Võib-olla rääkiski või pidas silmas ühikalaadset korterit. Või lihtsalt tahtis mind jalust ära saada ja siis väitis, et saab odavamaks kulud.
Aga numbritest ka…
Praegu on 2-toalise üür 260 eur/kuus, + el. 10-20 eur/kuu, + Staarmann u 15 eur/kuu + kommunaalid (a) suvel 80-90 eur/kuu (5 kuud) ja (b) talvel 140-190 eur/kuu (7 kuud). Mina maksan sellest poole. (Ruutmeetreid on u 44).
Talvel minu kulud on talvel u. 240-250 eur/kuu (ümardasin ja ikka tugevalt ülespoole).
Kui ma saaksin ühetoalise 130 eur/kuu üür, olen uurinud, et kommunaalid oleksid (nt 16-25 ruutmeetrisel) suvel u 40 ja talvel u 80 eur/kuu. Elektrit tarbin vast ka poole jagu (kuid mine sa tea, H on ju harva kodus ja nt külmik võtab ühepalju elektrit (st pole vahet, mitu inimest seal oma toidukraami hoiab)). Samas nt Staarmanni pole mul vaja, sest TV-d mul pole ja pole plaanis soetada ka.
Seega… minu kulud oleksid u 220 eur/kuu (talvel).
Olen vaadanud ka 150 eur/kuu üüriga pindasid. Seega 240 eur/kuu umbes… Umbes sama, mis siin, aga siis oleks lisaväärtus. Ma oleksin üksi ega peaks tegelema kellegi tujudega ja pahameelega. Kui saaks veel kesklinnale lähemale ja saaksin soovitud töökoha, siis saaks veel raha ja ajalise võidu (loe: võiks natu suuremat üüri maksta küll).
Aga tulles selle reaalsuse juurde… Siis… Ega väga pole seda ühetoalist võtta (vähemalt praegu). Siin Mustamäel on vähemalt ühika-laased korterid. Aga see piirkond, mida ma vaatan, seal pole nagu mitte midagi… Ja nüüd vaadata neid üürihindasid… :S
Kokkuvõte. Paanika…
Facebooki kaudu otsides, teen ilusa jumestuse ja pildi ja siis panen sinna ülesse. Kustutan ära oma kassi. Teen näo nagu teda poleks. (Üks kord ju peab ju ka minust kahepalgeline olend välja kasvama…) Olen ing “evil, evil, evil”, aga kõik see ilusa ja ülla (minu jaoks ülla) eesmärgi nimel. 
Palun andke mulle see korterikene üürile. 
Otsus: Panen üürikuulutuse üles märtsi alguses. Loodan oma šarmile.
Minu tugevus üürnikuna on see, et maksan õigeaegselt, oleksin stabiilne pikaajaline (3-5 aastat) üüriline (kui koht on umbes samas seisukorras nagu see siin), näidud teatan õigeaegselt, pidusid ei korralda. Lähen tööle, st ei ole tudeng. Stabiilne sissetulek. Ja olen niisama kena inimene…
Mõjub? Eksole…
Miks ma ei näe pakkumiste merd juba?
