Jooksmine

Sattusin järgneva artikli peale: http://tervis.postimees.ee/3097319/jooksugrupi-asutaja-nagin-kuidas-inimesed-ennast-lohkusid

Alguses lugesin, et alustada tuleks kõndimisega. Noh, kui varem pole jooksnud. Vaikselt lihast harjutada.

Siis toodi välja, et jooksma ei peaks täistempos, vaid ikka rahulikult. Vastasel korral koormad südant ja liigeseid…

Ja muud sellist… Lugesin, et kui õigesti ma kõike ikka teinud olen…

Lisa märkusena: Kui ma aeroobikas käisin kunagi. Nüüd tundub see nii ajalugu. Aeg on muutunud ja … (raske on…) … Igatahes seal öeldi ka koguaeg, et olge liigestega ettevaatlikud ja ärge nii tehke, sest see on liigestele koormav… Sealt alates olen ma olnud, püüdnud olla oma liigeste vastu hell… Ja sellega seoses meenusid vanad inimesed, kes pidevalt kurdavad liigeste probleemide üle. Seega, mina austan väga oma liigeseid…

Kuid… Alates artikli keskpaigast. Sain teada kui valesti ma kõike teen… Nt. mul ei ole jooksmise jalanõusid ja spetsiaalseid riideid. Noh, ma mõtlen, et ma olen vaene ja olen amatöör ning palju ma ikka jooksen. Vahel tuleb mingi hoog peale, kuid vahel ei jookse mitu kuud… Ei, ma ei soeta endale spetsiaalseid asju… Kuid oma liigeseid hoian. :D

Siis… jooksmine, trenn peaks olema hobi. Ning prioriteedid peaksid olema paigas. Esmalt töö, siis lapsed ja siis hobi. Noh, lapsi mul pole. Kass on, ta on lükkunud sinna viimasele positsioonile. Aga mulle tundub, et see nn hobi (jooksmine) on vahel isegi esimesel positsioonil.

Nt vahel ma sean endale mingi eesmärgi, nt 3 päeva jooksen, üks puhkan ja siis 3 päeva jooksen. Aga kui oleks vaja, nt magistritööga tegeleda, siis ma ikka läheksin jooksma, sest see oli ju plaanis. Ja siis õpiksin ööseni…

****

Muud juttu ka… Kurtmine… Juba eile õhtust saati olen ma rusutud, ängistuses, rõhutud… Eks neid põhjuseid või ajendeid on palju. Ma lootsin, et hommikul on mul parem olla, aga polnud.

Tahtsin eile õhtul nutta. Mõtlesin, et ehk läheb kergemaks. Aga uskumatu, pisaraid ei tulnud. Minul ja ei tule pisaraid.

Umbes midagi sarnast on nagu siis, kui ma siia Tallinna korterit otsisin ja nägin, et üürid on nii kõrged ja kuidagi ei saa, aeg muudkui läheb, miski ei õnnestu ja see vastik kontrollimatu kiindumus (toona) R-i vastu.

Aga ometi ma tulin ju toona sellest välja. St asi läks paremaks ja asi hakkas jooksma. Miks ei peaks see ka nüüd nii minema.

Äkki peaksin ma H-ga rääkima ja küsima, et kas ta aitab mul korterit otsida ja saada ning mida tema prognoosib, kas minu tingimustel on võimalik üldse midagi saada. Äkki on tõesti kõige parem variant, et võtan selle korteri üksi. Sest kui praegu on ühetoaliste üürid 300 euri, siis mina maksaksin kahetoalise eest ju 260 eur. See üürivahe kataks väiksemast korterist tuleneva kommunaalkulude n-ö säästu.

Kui ma võtaks terve korteri, siis saaks H juba praegu oma neiu juurde kolida. Tema saaks koheselt kulude kokkuhoiu… Mina saaksin suures hädas ühe toa välja üürida…

Njah… Ma ei tea ju kas ma saan tööle ja mis palka ma saan. Tahaksin saada 600 euri kuus, aga kas see on võimalik. Miinimum on ju 390 või nätuke vähem (netot mõtlen). Siis ei saaks ju midagi säästa. Ja töötaksin täisajal, ma ei saaks ka lisa tööd juurde vaadata…

Ja niimoodi ma istungi teadmatuses… Mis edasi saab? Kuhu kolin, kas kolin, mis kulud mul on või jäävad või tekivad? Ja tulude pool on ka täiesti lahtine… (Ja see kass. Ma olen närviline, tema on närviline. Ma lähen veelgi närvilisemaks, sest ta kräunub ja teeb panhandust… Kusjuures, H on ka närviline, kui ta siin on ja ka see mõjub kassile… Kui ma olen üksi, siis kass hommikul ei kräunu. Aga kui H on kodus, siis kass nagu kiuste kräunub. Ma võtan ta sülle, aga ta ikka kräunub…)

Eks preagu on vast liiga vara nende asjade pärast muretseda… Muretsen ja mõtlen ette…

Ma kohe kuidagi ei taha enam kellegagi elamist jagada. Aga hetke olukorda vaadates, siis ega vist teist varianti pole…

Ilm on ka nii tume… Mul oleks vaja mõtted selgeks saada. Peaks vist jalutama minema. Plaanisin raamatukokku õppima minna. Võin ju ka natuke hiljem seda teha…

Ma loodan, et venna sünnipäeval saan seda särtsu juurde ja enesekindlust ka. Praegu tunnen end küll madalamana kui muru.

****

Ma olen ikka unistanud väiksest korterist suure aknaga, kust paistab sisse hommikune ja päevane päike. Seal oleks kõik puhas ja hele ning vähe asju. Ainult hädavajalikud asjad. Üks mõnus tool või tugitool, magamiseks lahtikäiv diivan. Köök kohe kõrval…

Olen kujutanud ette endale laupäeva või pühapäeva hommikut. Ärkan, panen selga oma pehme valge hommikumantli, teen endale tee. Jalas on mul suured karvased pehmed sussid. :D Istun oma toolikesele, tugitoolile, kass tuleb sülle ja siis joon teed ja vaatan päiksetõusu. (Oleks see vaade veel merele.)

Nii ma seal oleksin 1-2 tundi ja siis alustaksin oma päevaga…

Nii ilus…

****

Aga reaalsus, mis mind ootab. Ühikataoline tuba. Aknast näen prügikasti. Hommikul tuleb joosta võidu, et esimesena pesema saada. Söögi tegemiseks, vee võtmiseks tuleb ka võidelda. Pesupesemine… Ei tohi maha magada õiget momenti. Kui pesu toas kuivab, siis ise ei mahugi sinna. Kassi tuleb varjata, sest see loom sinna pole lubatud. Nädalavahetusel panevad noored pidu, see on nende õigus ja kuna siis veel seda teha, kui noor olles. (Mitte nagu mina. Noorena kasvatasin vendasid ja hoidsin kodu, siis olin tropp ja nüüd olen majanduslikult ja võib-olla oma arengult seal nende noorte tasemel, aga koos oma vanuse ja kortsude ehk koos oma vanadusega.)

Muidugi hea, kui pesemise võimalus üldse on. Mõnel pool seda polegi.

Näide 1: http://www.kv.ee/uurile-anda-remonditud-kooktuba-mooblist-ainult-di-2482167.html?nr=21&search_key=1604fd6b21e99dee05b03a61653a6763#modal

Näide 2: http://www.kv.ee/uurile-anda-korter-kesklinnas-kulmkapp-diivan-laud-2397723.html?nr=11&search_key=1604fd6b21e99dee05b03a61653a6763#modal

http://cache.kv.ee/iv2/obj/1_4_43769358.jpg

http://cache.kv.ee/iv2/obj/1_4_43769364.jpg

http://cache.kv.ee/iv2/obj/1_4_43769356.jpg

Täitsa masendav, eksole?

Aga mul on ka alternatiive:

1. Kodinad kokku ja ema juurde tankistiks.

2. Või vanaema hooldajaks. Võib-olla hakkan põllumajandusega tegelema ja saan natuke ka ise raha teenida. Muidu olen üks suur abivalmis kuluobjakt. Ja elukoht oleks nii kaua kuni vanavanemad elus on. Ja siis peaksin ma kindlasti ka isa naise sugulasi hooldama. Sest mingi kasu peaks ju minust olema.

3. Isa juurde Soome. Hakkan tema tankistiks. Aga seal pikka pidu pole. Sest üsna pea istuksin ma vanglas, sest see mees ainult nihverdab ja tema nihverdused on minu mure… Nt võtab laenu minu nimele ja minu mure on see tagasi maksta, aga laenuraha sai tema…

4. Minna suvalisele 40-60-aastasele soomlasele naiseks… Natuke rõve on, pulmaööl tuleks vist pudel viina sisse kallata, et see õudus üle elada ja ülejäänud elu elada viinauimas, sest see kõik oleks talumatu.

5. Ma võin ju proovida, äkki võidan lotoga või on kasiinoõnne.

6. Võin ka narkootikumidele üle minna. Löön käega, pikendan suremise protsessi. Et sugulesed ja perekond mind ikka kaua mäletaks ja minu tegevuste mõju tajuks.

7. Nooo.. prostituudiks võin ju ka hakata… Ja võin ju lihtsalt püksikummi lõdvaks lasta ja seksi eest erinevate meeste juures elda, aga siis oleks kass tüliks… Mu asjad peaksid mahtuma ühte kohvrisse, et kolimine oleks võimalikult mugav.

8. Noo.. kui kassi poleks, siis võiskin ju kohe välismaale minna. Võtan oma kohvrikese ka kaon…

9. Ja muidugi on üks viimane variant ka… Enesetapp. Aga nüüd lugesin, et rong ei aita ka 100%. Vist Inglismaal, üks naine oli jäänud ilma oma jalgadest ja pidi edasi elama ilma jalgateta. Ilus naine oli ja ta sai lapse ja tal oli mees… Seega… Rongi alla jäämise jätan ma nüüd välja (enne oli see mu eelistatud variant)… Aga Emajõgi ja meri võtab päris kindlalt, seal on õnnestumise protsent midagi 100% lähedal… New Yorgis on üks kuulus sild. Seepärast see linn ka mind tõmbab, sest seal on hea koht olemas… Kui oma eluküünla kustutamise vajadus peaks tekkima.

Aga ma siiski püüan veel oma algse plaani järgi tegutseda. Äkki ikka õnnestub. Mitmel korral on õnnestunud ja asi on paremaks läinud. Elu on näidanud, et elu ongi selline, et “kraavi ja kraavist välja”. Nt see neiu, kes jalad kaotas (ebaõnnestunud enesetapu tõttu). Temal läks kõik ikka hästi (lõpuks, kuid siiski jalgadest oli ta ilma). Ma jätan siis selle osa vahele ja püüan praegusest olukorrast edasi liikuda, sest kui see hästi-minemine (kraavist välja koht) minuni jõuab, siis on mul jalad alles ja tervis ka korras… Usun, et meest leida on natuke lihtsam ikka oma jalgadega. (Ehk on see protsess vaidike kiirem).

***

http://naine24.postimees.ee/3095681/lugeja-kirjutab-elasin-enese-teadmata-koos-narkomaaniga

Lugesin seda kirjutist. Lugedes tundub võimatu. Aga ma täitsa tean, mida see naine tundis ja miks ta nii tegi… See on see “armastus”. Mina sellepärast kardangi seda armastust, sest mul ei ole perekonda ega sõpru, kes tõmbaksid või suudaksid mind sellelt allakäigu trepilt ära tõmmata. Ma olen ju nii kangekaelne ja tahan ise hakkama saada.

Esimese reaktsioonina mõtlesin ka, et mehed on täiega sead ja nõmekad… Aga tegelikult on mehi, kes on umbes selle naise positsioonis. Annavad kõik oma armastatule. Ostavad kõik, majad ja autod ja kõik ning siis naine petab, jätab maha, joob, võib-olla tarvitab ka narkootikume (on armunud pahasse poissi = keegi kolmas isik).

Olen kuulnud küll juhtumeid, kus üks naine ühelt mehelt võtab (sellelt mehelet, kes teda jäägitult armastab) ning teisele annab (sellele, keda see naine armastab). Kokkuvõttes üks mees toetab teise mehe lõbusid, läbi selle naise… Suure tõenäosusega, see kasusaaja vaatab üldse midagi muud. Nt naudib lihtsalt paljusid ernevaid naisi.

Kuid, miks me vastupidistest juhtumistest ei kuule? Sest mehed ei räägi. Meeste puhul peetakse normaalseks, tavaliseks, et nad toetavad naist ja ostavad naistele asju jne… Mehed kurdavad oma sõpradele ja avalikult võib-olla ei julge rääkida, sest tunnevad endid nii rumalana… Mehed ei julge end rumalana näidata. Need alfaisased vähamalt mitte…

****

Eile juhuslikult kuulsin ühe noore tudengi (noormees) telefonikõnet. Rääkis oma sõbraga. Esmalt kõlas palju roppusi. See riivas nii tugevalt kõrva, et kuidas saab sellise suuvärgiga inimene ülikoolis olla. Aga tekst oli midagi sellist. Et noormees käivat trennis, jõusaalis vist TTÜ omas, mingi võrkpall kõlas ka… Ja siis oli näinud nii ilusat keha. Neiut, kes oli teinud spagaati. (Kusjuures, rääkiski kehast. Justkui nägu poleks oluline ega iseloom või midagi… Aga see, selleks…)

Noormees oli võtnud tüdruku käitumist flirina. Ütles, et ega temagi (noormees) end kehvemana ei tahtnud näidata ning oli vihtunud kõhulihaste tegemist ja plank-asendit ja ma ei tea, mida veel… (Võib-olla on minuga ka nii flirditud, aga ma just vaatan, et noormees on nii töös spordiga. On ikka tõsine fanaatik. Ja jooksen edasi. (Kidlasti pole mõttes teda segama minna. Kui ta mind vaatab vastu, siis mõtlen, et ju ma ärritan teda sellega, et teda vahin ja keeran pilgu ära ja lisan tempot.) Nt eelmine aasta oli üks noormees, kes tegi pingil kõhulihaseid kui ma jooksmas käisin. Alati oli olemas ja umbes teist ringi joostes ta sinna tekkis… Tegelikult ei ole ma päris kindel, kas tegu oli noormehe, vanamehe või naisterahvaga… Ma jooksen ju ilma prillideta, siis näen vaid kogusid. Nt kõik prügikastid tunduvad kaugelt mulle inimestena ja kella 5-6 ajal joostes ma vahel lähen kartusest “prügikasti” ees, teisele poole teed… Tegelt kardan seda suurt kogu…)

Siis ütles, et ta peaaegu läks tüdrukuga rääkima. Aga ei julgenud. Et nende silmad olid kohtunud ja tüdruk nagu naeratas talle. (Nii romantiline, nii noor, rikkumata ja roheline tekst). Aga kuna tüdrukul olid kõrvaklapid peas, siis ta ei läinud tüdrukuga rääkima.

Huvitav mitu noormeest on jätnud minuga rääkimata, sest mul on olnud kõrvaklapid peas, nt tänaval? Ma käin nagu silmaklapid peas ega ma ei neä ju ka. Mõnel korral on tuldud ligi, vaatamata sellele, et mul on kõrvaklapid peas. Aga siis üldiselt on tundunud, et noormees on juba nagu vanamees ning joodik või asotsiaalne…

Igatahes… Noormees rääkis, et järgmine kord läheb rääkima. Sest tegu on ikka nii ilusa kehaga… Aga samas ilusa kehaga ei saa ju pikke plaane olla, sest keha muutub. Ja kui rasedaks jääb, siis pole ju enam seda esmast huvi allikat ja kui muud pole, siis ongi lahutus ju… Viimasel ajal on palju lahkuminekuid…

Isegi need paarid, kellesse mul oli usku. Nt Tootsid. Ma nii arvasin, et nemad jäävad kokku ja neid vaadates ma nagu uskusin, et armastus on olemas… Ja nüüd kahtlen ma Sal-Sallerites ka… Ja seega kahtlen ma armastuse olemasolus, st pikaajalise armastuse olemasolus… Seega mõtlengi, et otsin endale selle ideaalse (minu tingimustele vastava) mehe. Umbes 5-aastat on ilus ja armastus ja edasi on lihtsalt mõnus kooselu. Püüan end ettevalmistada, et mitte siis enam sellist draamat läbi teha nagu mul siin viimasel ajal on ikka õnnestunud (viitan R-le ja H-le). :D

Aga tulles tagasi selle noormehe juurde… Täitsa uskumatu, et ta nii kõvasti ja nii julgelt ning avameelselt sellest rääkis ja nii avalikus kohas. Võib-olla ta ei märganud mind… Ma ise olen vahel liiga avameelseks läinud avalikes kohtades ja siis olen mõelnud, et olen nii rumal ja seda teen vaid mina… Aga isegi noormehed teevad seda. Noormehed on üldiselt ju kinnised ja hoiavad sellised asjad vaid semude vahel.

Nt H läheb selliste teemade puhul rõdule või vannituppa rääkima. Et ma ei kuuleks. Kui ta rõdul on olnud, siis vahel natuke olen kuulnud…

****

Ei tea, kas see on mu kõige pikem postitus. Saab kuupäeva ajalukku kirjutada või ei saa. :D

Rubriigid: Määratlemata, Minny hala ja kurtmine, Minny kaaluprojekt. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>