Üürikorteri otsinguil

Püüan siis jagada oma kogemusi üürikorteri otsimisel.

Täna käisin esimest korda ühte korterit ka vaatamas. Väike, ühiselamutüüpi (nimetatakse ka hotellitoa tüüpi) korter. Üür sama, mis kesklinna korteris, aga… Oma tuba-korterit tuleb jagada prussakatega. Ma kohe kuidagi ei taha. Juba see koridor oli natuke eemaletõukav… Samas inimene pidavat kõigega harjuma. Lubasin reedel öelda, kas võtan selle või mitte.

Pikk koriodor, üks väljapääs. Toas on aken teises nurgas köök. St kraanikauss. Alles oli see põleng Vilde teel, väga hirmutav tundub see lahendus.

See korter, mis mulle hullult meeldis ja ära võeti (väidetavalt) on nüüd jälle saadaval. Helistasin. Homme lähen vaatama… Mulle jäi mulje, et üüritakse vaid pooleks aastaks. Ehk siis septembrist on seal vist omanik sees (kool hakkab) või omaniku tuttav või… Natuke hirmutav on. Maakler vassib ka natuke (mulje jääb selline).

Nüüd mulle meeldib see korter, mille ema mulle välja valis ja mis talle meeldis. See maakler tundus asjalik, kusjuures pildi järgi jättis mulle natuke kahtlase mulje, kuid pärast helistamist tundus ta väga asjalik. Üür on natu kõrge ja ei pidavat seda alla ka saama… Sellele korterile on soovija olemas. Homme helistan üle ja küsin, kas on vaba. St kas see soovija võttis korteri ära. Kui korter on vaba, siis lähen kohe vaatama.

***

Aga üldiselt tuleb olla nagu süstik valmis. Ma ei olnud. Hakkasin helistama maakleritele ja olin valmis leppima esimese korteri vaatamise ajaga. Üks maakler pakkus kohe tänaseks, umbes tunni aja pärast (helistamisest). Olin nõus ja siis hakkasin vaatama, kus see korter asub ja kas ma sinna jõuan. Kõik sujus, jõudsin 10-15 minutit varem kokkulepitud ajast. Mõtlesin, et kui kõik sujub, siis peab see olema õige variant.

Praegune korter sai ju võetud nii, et asjad sujusid. Oli õige variant, aga nüüdseks on see ennast ammendanud. Aga tollel hetkel oli supper.

Aga see prussakatega korter… Seal trepikojas ei olnud tunnet, et see oleks õige variant. Ja kui ma kuulsin, et seal on prussakad. Maakler tappis neid koguaeg jalaga. Neid oli seal palju. Aga mina ei näinud. Ei osanud vaadata ja näha. Halb silmanägemine… Aga jah, need prussakada hirmutavad mind. Ma ei saa ju tõrjet ka väga teha, sest mul on ju kass. Mürgitan oma kassi veel ära.

Seline Mehhiko agulielu meenutav elu tundus seal olevat. Ühiskasutatavad rõdud, seal saavad kõik oma pesu kuivatada. Toad on üksühe kõrval, uksed reas…

Ühiselamu-tüüpi korteri saab ka odavamalt, natuke kaugemale linnast, aga ikkagi. Kui võtta kokkuhoidlik variant, siis hoidagi kokku. Kesklinna korteri üüriga, sellist ei tasu küll üürida. Noo, kohe kuidagi ei taha… Samas äkki ma olen liiga valiv? Äkki ei saagi paremat?…

***

Mõtlesin, et kui lapsehoidmist pakutakse, siis ütlen, et helistagu õhtul ja luban üks päev korraga. (Või äkki peaks üldse keelduma?) Sellel ajal, mil ma korterit otsin, pean ma olema valvel ja süstima kohe kui võimalus avaneb. St korteri vaatamise võimalus.

Raha on mul muidugi arvel olemas. See ei saa enam takistuseks. Aga… Ma tunnen ennast nii rumalana. Kardan, et mul tõmmatakse nahk üle kõrvade. Et saan petta.

H ütleb, et minu ootused on nii madalad… Aga kuidas ma lähen nõudma. Ma jään su sellestki ilma…

Ema ütleb, et ei tohi ühte korterisse kiinduda, et tuleb vaadata mitut. Aga mida ma teen, ma olen ju snaiper-tüüpi inimene. Panen sihiku paika ja siis hoian sellest kümne küünega kinni… Kas peaksin ümber õppima? Senimaani on see “kiiks” mulle kasu toonud. Olen õppinud sellega elama ja seda n-ö enda kasuks tööle panema.

***

H ütles, et vähemalt kuu aega tuleb niimoodi joosta ja neid kortereid vaatamas käia. Et vahel kutsutakse mitu inimest koos, siis hakkab mingi oksjon pihta… Ja lõpuks kaob motivatsioon ja tekib lootusetuse tunne (et ei saagi korterit)… Mul on juba preagu see… :D

***

Ma ütlesin H-le, et linnas liikudes ma ikka jälgin neid “pompse”, et varsti olen samasugune. Et maikuus pean kuuse alla kolima. H ütles:”Ei ole, sa ju ei joo (viina).” Ma ütlesin: “Täpselt. Seega, kui ma endale madratsit külje alla ei leia, siis saab mul talvel väga külm olema.” H naeris selle peale.

Aga minul on tõsine mure…

Kuid mul on veel aega. Ja vast saan hakkama. Ma üldiselt olen ju tubli tüdruk. :) :D Välja arvatud siis, kui ma seda (ehk tubli tüdruk) pole. :D

Rubriigid: Üürikorteri otsinguil. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

4 kommentaari postitusele Üürikorteri otsinguil

  1. efka kirjutab:

    Küll sa saad endale hea elamis pinna .. Tuleb anda asjadele aega ja usu sa saad.varem või hiljem on sul asjad nii käes et sa ei saa arugi.

  2. efka kirjutab:

    Noo näed ei läinudki kaua

Leave a Reply to minny Cancel reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>