Hulluks minemine

Kas kellelgi on kogemusi hulluks minemisega? Kas on valus ka, kui katus ära sõidab? :D Tegelikult, kas inimene ise saab aru või tunnetab seda, kui ta hakkab hulluks minema?

Mina täna öösel nagu tundsin. Ma magasin, nägin mingit und. Ja järsku olin ma täiega ärkvel. Ma vist tõusin ka istukile. Ja ma mõtlesin ja tundsin, et H on minu oma. Et elu ilma H-ta ja ilma selle korterita pole võimalik. Lihtsalt pole võimalik ja ei saagi olla teisiti…

See oli kohutav olukord. Ma sain aru, kui hull, kui peast soe ma olen. (Olen kuulnud, et inimene ise ei saa sellest aru.) Ja siis ma püüdsin mõelda või mõttes end reaalsusele tuua, et ma pean siit ära kolima ja H on kellegi teise oma. Mina teda endale ei saa (eksole, mina omastan inimesi, olen ikka üks kõrge tegelane küll). :D

Ma tean, et kui ma tahaks, siis saaks ma H-d proovida (seksuaalses mõttes). Seda ma tean, et ma saaksin. Aga ma ei saa panna teda ennast armastama, austama ja mulle pühenduma… Seega, ma ei hakka H-d proovima. Minu üheks väärtuseks vallalisteturul on mu vähene kasutatus. Seda püüan ma hoida…

Aga kui nüüd tulla naljast kaugemale, siis ma kardan, et ma tõesti hakkan päriselt ka hulluks minema. Siinkohal ma ei mõtle viita sellele, et ma kell 5:00 ärkan ja jooksma lähen. See on minu kohta normaalne. Aga see, mis minuga toimub… Ma ei saa õhtuti magada. Und ei tule. Ma ise mõtlen, et asi on selles, et mul läks rutiin vahepeal käest ära, seoses vanaema juures käimisega. Ja siis need kolimise probleemid ja magistritöö, et olen lihtsalt pinges. Vanaema juures magasin ma hästi (välja arvatud need unenäod).

Aga see, et ma ühe neiu peale karjusin ja olin valmis talle kallale minema (ma küll tundsin, et pean ennast kaitsma). St eesmärk polnud teda mättasse lüüa, aga ikkagi… Ma ei suuda ega oska end sõnadega kaitsta. Ma lähen kättega kallale… Mis minuga toimub? Olen üllatunud…

Igatahes… See öine ärkamine… Ma olin täiega ärkvel. Ja siis kui ma hakkasin aru saama, et H ei ole minu oma ja ei saa ka kunagi minu omaks ja see pole minu kodu ja ma pean siit ära minema… Siis tekkis nagu paanika. Mul jäi nagu hing kinni. Ma mõtlesin, et ma suren ja ma ei hakanud vastu. Selles mõttes, et ma olin täiesti tulim ja vaikselt kadus nagu teadvus ja ma magasin. Nagu vingumürgituse korralgi. Sama tunne… Olgu see mürgitus mis on, aga see uinumine on mõnus (siis kui surra ei karda)… Narkootikumid annavad vist umbes sama tunde ja seetõttu neid tarbitaksegi… Et uinuda ja oma probleemidest eemale saada…

Ärkasin uuesti äratuse helina peale ülesse ja hüppasin kiiresti voodist püsti, et jooksma minna ja pea selgeks saada ja H-st hästi kaugele saada, et ma midagi rumalat ei teeks ega ütleks. Teadsin, et kui tagasi jõuan, siis on ta juba tööl. Täna huvitaval kombel ööbis siin ja õhtul rääkis minuga. Ise alustas juttu… Raha vaja vist. Ootan ühe summa ära, siis teen talle ülekande (st maksan üüri ära).

Lisan, et hommikul mul enam selliseid hulle mõtteid peas ei olnud. Olin adekvaatne ja sain ilusti aru, kus olen, mis on ja kes on H jne… St H on võõras inimene, lihtsalt olen temaga kaua koos elanud. Vist isegi liiga kaua… :D

Rubriigid: Määratlemata. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>