Ma pean kasvama suureks

Ma ei saanud öösel üldse magada. Mul on vist mingi kõhuhaigus, aga püüan mitte süüa ja söön söetablette ning see on enam-vähem kontrolli all. Häirib, aga kontrollin olukorda.

Kuid korter… Selle korteriga on selline triangel olnud, et sellest võiks kirjutada kohe raamatu.

Kunagi ma kirjutasin, et mulle meeldib üks korter väga ja ma juba mõttes paigutasin seal asju. Siis sain teada, et see korter üüriti juba välja ja ma kohe kuidagi ei saa seda.

Nüüd tuli see korter jälle ülesse. Läksin vaatama. Enam see mulle nii väga ei meeldinud. Aga sama üüriga oli Kristiines ja prussakatega korter. Seega tundus, see minu kunagine lemmik kesklinna korter väga hea variant.

Telefonis küsis maakler, et äkki teeks lepingu poole aasta peale. Ma polnud huvitatud. Siis ütles, et teeme aasta peale ja paneme klausli sisse, et kuu aega etteteatades saab lepingu erakorraliselt lõpetada. Ma nõudsin kolm kuud etteteatamist.

Kohapeal ütles maakler, et elu on ju muutuv ja kõik muutub jne…

Igatahes minus tärkas kahtlus. Ma juba nagu arvestan, et poole aasta pärast olen ma taas üürikorteri otsingul ja siis on hinnad tunduvalt kõrgemad.

Siis küsisin, et miks see korter vahepeal välja üüritud oli. Et miks tehingust asja ei saanud. Alguses ütles maakler, et üks naisterahvas maksis maksis kõik ära ja siis loobus. Et tema elu läks ootamatult paremaks ja ta oli nõus raha kaotama ja korterist loobuma.

Hiljem selgus, et naisterahvas maksis raha ära ja polnud nõus võtmeid ootama 3 päeva. Ja siis… Maakleril tulid nagu pisarad silma. (Ikkagi inimene ja tunnetega.) Mõtlesin, et ma enam ei piina teda.

Aga… (1) Mina kardan, et poole aasta pärast pean ma jälle kolima. (2) Ja kardan, et mind tüsstakse rahaga. H ka ei toeta mind, aga see on arusaadav. Ta imetleb vaid oma naba ja oma heaolu. Kirjutas mulle sõnumis, et mis eesmärk võib omanikul olla: “Teeme üüriraha veits remondi alla ja siis uuesti tip kuul hea ara eest pikemaks ajaks üürile. Loogiline ju :) ”.

Ema ütles, et ma pean riskima. Et kõike ei saa 100% ette planeerida. (Mitte konkreetses kontekstis.)

A-le tundub ka asi kahtlane selle korteriga. Aga tema on kuulnud vaid minu kirjeldust…

Ühesõnaga. Nii paljud on selle korteri osas negatiivsed ega toeta mu otsust.

Ma ise kipun tuginema, vaid sellele, et ma kunagi nii hullult tahtsin ja nüüd on mul see võimalus… (St nõrk argument.)

Samas… Siia H juurde tulles ma ju ka kahtlesin ja mõtlesin kõige hullemat. Et tulen siia ja võõrad inimesed on see ja muud sellist. Aga kõik sujus ikkagi hästi.

Poolaasta on üsna pikk aeg ja kõik võib ju muutuda. Kui ma kevadel lõpetan, siis on juba muutus elukorralduses sisse kirjutatud. (St kui käin koolis, siis see on üsna rutiin ja ma võin aimata, mida ma järgmisel aastal teen või tervet aastat võin aimata… Aga muutus koolist tööle asumisele… See on täielik rutiini muutus, keskonna muutus ja üldse üks suur muutus.) Äkki mul ikkagi läheb hästi ja ma leian kusagil seal septrembris selle uue korteri.

Kõige raskem ongi teha otsuseid ise. Ma olen nii sussiks muutunud. Longin siin H järgi ja siis kui see kaob silmist, siis paaniliselt pöördun ema poole, siis R-i poole ja sii A poole…

Aga see on minu otstus, nagu ka õppima asuminegi. Ma teen vigu. Tegin neid minevikus ja teen ka tulevikus. Fakt on see, et kõike ma ei oska kunagi ette näha. Kõigile ei suuda ma kunagi meelejärgi olla. Kõike stabiilsem on teha n-ö oma südame ja tahtmise järgi.

Igatahes… Mina lähen täna üürilepingut allkirjastama ja kuu keskel plaanin kolida.

Viskan end elu-lainetesse. Nagu siis, kui siia Tallinna tulin. Kusjuures, kui ma eile sealt korterist tulin, siis astusin ma samas peatuses sama liini sõitvale bussile ja sõitsin sama teed nagu siis, kui kunagi 1,5-2 aastat tagasi, kui käisin seda H tuba vaatamas. Vaatasin aknast välja ja sain aru, et olen linna rohkem tundma õppinud ja kohad on muutunud tuttavamaks. Mulle endale tundus, et see ongi minu uue elu-etapi algus.

Ma saan hakkama. Tahan hakkama saada. :)

Rubriigid: Üürikorteri otsinguil. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

6 kommentaari postitusele Ma pean kasvama suureks

  1. surnudhing kirjutab:

    Hoian pöialt,et kõik hästi läheks! :)

    • Avatar minny minny kirjutab:

      Tänan! Sain lepingu ja võtme ning nägin ka omanikku. Minu kahtlused on läinud (selleks korraks). Seega sinu pöidlast oli kasu. Nüüd kuritavitaksin sind ja paluksin sul mulle pöialt hoida ka mais, kui magistritöö kaitsmised hakkavad. ;)

  2. xxx kirjutab:

    On väga kahtlane, et etteteatamise aeg on ainult 1 kuu (nt omanik võib lepingu lõpetada juulis-augustis), ja olen nõus H-ga: “Teeme üüriraha veits remondi alla ja siis uuesti tip kuul hea ara eest pikemaks ajaks üürile.”.

    • Avatar minny minny kirjutab:

      Lepingusse sai, et omanik peab ette teatama 3 kuud. Muidugi on võlaõigusseadusest tulenev võimalus ette teatamata lõpetada (erandjuhtudel). Sain teada, et omanikul oli eelmise üürnikuga jamasid ja ta on skeptiline. (Üürnik ei maksnud kommunaale…) Et kui mina end heast küljest näitan, siis üüritakse pikemalt. Aga omanikul oli plaanis see korter ära müüa.
      Risk jääb, et poole aasta pärast otsin uuesti korterit. Aga ma võtan selle riski. Äkki poole aasta pärast olen ma Eestis nii pettunud, et lähen üldse ema juurde.

Leave a Reply to surnudhing Cancel reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>