Lõpuks sain juhendaja kätte

Ma ei tohiks tegelikult siin aega raisata, aga ma teen ikka seda.

Minul on raskesti kätte andev juhendaja. :D Aga ma tegin end ilusaks ja püüdsin ta kinni. ;) :D

Tegelikult eelmine nädal oli juhendaja Eestist ära. Ja varem ta ei vastanud mu kirjale ja kuna ma saatsin talle pika kirja ja hästi palju infot, siis andsin talle aega. Aga nüüd, paar päeva tagasi ta vastas mu kirjale ja andis oma telefoni numbri ja ütles, et ma esmaspäeval (ehk täna 09.03) helistaks ja pärast lõunal saaks kohtuda.

Ma siis helistasin. Ma ei julgenud kohe üldse helistada. Mitu tundis võtsin ikka hoogu, et helistada ja kirjutasin omale teksti valmis ja siis puristasin selle talle ette…

Aga tal õnneks oli täna aega. Mina võtsin terve nädala vabaks, et jahtida oma juhendajat… Samas olin ma valmis ise oma peaga mingi magistrikava kokku vorpima ja esitama…

***

Tahtsin jõuda selleni, et ma olen hetkel tohutult motiveeritud oma tööd kirjutama. Kartsin, et juhedaja laidab kõik maha ja ma olen nullpunktis tagasi… Alguses asi kiskuski sinnapoole. Ta rääkis Tallinna finantsandmete sõrdlemisest Detroiti linnaga ja muud keerulist juttu… Mu nägu vajus pikaks…

Aga kuna ma valmistusin ikka põhjalikult juhendajaga kohtumiseks, siis… (Kuulasin ma juhendaja mõtted ära. Ohkasin… Vaatasin talle suurte mõtlike kurbade küsimärkidega otsa (loe:silmadega)…

Ja siis haarasin kotist oma avastused. Ühe omavalitsuse pankrotimudeli, mis oli välja töötatud Kreekas. Siis ütlesin, et tahan seda Tallinna linnal rakendada. Ütlesin, et minu soov on kinnitada või ümber lükata Hardo Aasmäe väide, et Tallinn on pankrotiohus. Õppejõud hakkas juba sulama.

Siis andsin talle Hollandi linnale välja töötatud stressi-testi, selle-alase teadusliku artikli… Juhendaja sattus vaimustusse…

Nüüd leidsime ühise keele… Muidugi selgus, et ma olin juba mõndaaega n-ö vales suunas liikunud. Pean asju ümber tegema ja materjali juurde ostima. Aga nüüd on mul kindel tunne, et ma liigun õiges suunas. See on nii hea tunne.

Enne ma kobasin pimeduses ja kuhjasin materjali kokku ning minu siht hajus. Nüüd olen ma tee peal tagasi.

Aga magistrikavaga pole eriti aega… Mul tuleb tööle asuda….

Rubriigid: Projekt: Kursusetöö 2012/13; Magistritöö 2014/15. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

2 kommentaari postitusele Lõpuks sain juhendaja kätte

  1. Rick T kirjutab:

    Nojaa, ma tulin tagasi. Seda blogi lugema. Vaatama tegelikult, kuidas mu kommentaaril läheb modereerimise faasis. No hästi läks! Kohe hommikul kella 9 ajal avaldatud, n-ö kena varuga üle algkõrguse esimesel katsel, võiks öelda spordireporter Helar Osila.

    Minny veel kiitis ka, nii mokaotsast, ehk et mitte ülevoolavalt. Ülevoolavus võib tekitada mulle ebamugavust, ma ütleks. Selle väite kinnituseks nāide eelmisest laupäevast. Astusin kaubamaja juures trolli peale, lootusega jõuda Kristiine keskuse juurde. Sõiduk numbriga 3, millega hambaarstil olen käinud, oli just peatusest lahkunud ning, kuna laupäevane graafik ei hiilga just tihedusega, otsustasin teha panuse, mõningase kahtlusega hinges, trollile numbrile 6. Mul on nimelt kibedaid kogemusi sellest, kuidas võivad trollibussid käituda, kui nad Mustamäe peale lahti lasta. Kõik need lõpp-peatused, kuhu nad kogunevad vahepeal puhkama, Harku järv ja Õismäe. Ja Kristiine on ju kogu selle areaali serva peal. Üks libastus ja see trollimaailm võib sind endasse imeda. Niisiis, olen endiselt kaubamaja peatuses, troll seisab mitmetähenduslikult peatuses (oleksin eelistanud olukorda, kus ta oleks koheselt kohalt võtnud). Otsustan otsida mõne eksperdi näoga kaasreisija, kelle peal kontrollida oma teooriat, et troll ilmselt läheb küll Kristiine keskuse POOLE, kuid väga tõenoliselt võib ta sealt MÖÖDA LIPSATA, kui õigel ajal MAHA EI HÜPPA (peaksin siinkohal ilmselt lisama, et olen maalt). Minu valik jäi pidama otse ees istuvale rauge ilmega naisterahvale, kel oli seljas beežikas mantel ja jalas sukad, peas pottmüts ja vanuseks nelikend pluss. Astun talle sammu lähemale, et ta saaks aimu minu võimalikust soovist (perifeerse nägemise kaudu võib ta saada ilmslet informatsiooni suurema keha – kahemeetrine mina – liikumisest ruumis; siis ei saa ta mulle ette heita ehmatamist või midagi sellist). Esitan oma küsimuse: „vabandage, kas see troll läheb Kristiine keskusesse?“ Ta vastab eesti keeles (kuigi võiks olla ka venelanna) midagi sellist, et „jah läheb küll,“ ning lisab pärast lühikest pausi, „kõik trollid lähevad sinna“.

    Põrguvärk! Kas on võimalik öelda midagi veel valemat?! Nad võivad küll selle meela milfi sõnul “minna kõik Kristiinesse”, kuid, seda selleks, et “mitte kunagi enam tagasi tulla”, kui väljenduda kujundlikult. Tõsi, loomulikult olen ma võimeline end ette valmistama liikumaks kavakindlalt ja efektiivselt kõnealuses trollimaailmas (vajadusel olin valmis liikuma Rocca al mare Reservedisse, et saada korralikud teksad, kui see ei peaks õnnestuma kristiine harupoes, nagu see sündis Ülemiste omas) kuid, mingi harmoonia võiks ikka ka olla. Ei peaks ju kohe minema dzunglisse müttama. Selle mustamäe milfi (ei oma negatiivseid allusioone selle neljatähelise väljendi suhtes) jaoks ilmselt on aga mustamäe nagu kelmikas kodutanum, kus Kristiine on kõigest uhkeldav sissejuhatus. Ma arvan, et see juhtum trollis iseloomustab hästi elu tõde, et asjad on suhtelised, mis ühele on üks, see on teisele teine, või kuidagi nii

    • Avatar minny minny kirjutab:

      :) Julge samm see tallinlaselt info-abi küsimine. Ma pole seda veel julgenud teha. Kui uude kohta lähen, siis varun hulganisti aega ja siis ekslen kusagil majade vahel. Ära kaduda ma oskan. :D

      Mulle veel tundmatut liini sõitvale transpordivahendile ma nii naljalt peale ei hüppa. Üks kord nägin unes, kuidas üks buss mu kuhugi mere äärde metsa viis. Linnast hästi kaugele.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>