H-l on minuga mingid plaanid

Tunnen, et ma kirjutan H-st liiga palju. Aga paar päeva veel, siis kolin ära ja see peaks lõppema. Seega ma kirjutan selle postituse ka.

H küsis, et kas A kolib ka minu juurde, et kas ma kolin A-ga kokku. Ütlesin, et ei oli, et mina hakkan koos oma kassiga elama. Mina proovin nüüd seda iseseisvat elu. (Muidugi ta kiitis mind selle eest. Mul tekkis kohe mõte, et miks. Mis kasu tema saab sellest, et ma olen iseseisev.)

Seega ma järeldan, et H-l on minuga mingid plaanid, aga mul pole õrna aimugi, mis plaanid tal minuga on.

Ma kardan, et ta üritab minust ühte oma madratsit teha. Noh, et tema n-ö “menüü” oleks võimalikult rikkalik ja kirju.

Miks ma seda kardan, eksole. Ta ei saa teha midagi, mida ma ei taha ja ma ei pea hakkama tema haaremi osaks (madratsiks)… Aga ma kardan, et ma ei saa ise ka aru, kui see juhtub.

Samas R puhul ma ju suutsin asjale lõpu teha. (Kuigi vist olen samas punktis tagasi, eks aprilli alguses ole näha.)

Mul ei ole mõtet ju H-lt küsida, et mis plaanid tal minuga on. Sest vaevalt ta ütleks ja kui ütleb, siis vaevalt see tõsi on. Seega pole mõtet üldse küsida…

Ainus lahendus, mis ma suudan välja mõelda on see, et tuleb olla tähelepanelik ja oodata. Mitte oodata, vaid lasta ajal lihtsalt minna. Küll ma teada saan. Tuleb olla lihtsalt kannatlik ja elada oma elu.

***

Kadunud sekundiga….

Täna käisin jooksmas. Pidin ühe suure ristmiku ületama, aga nii vara seal valgusfoorid ei tööta. Ja autod sõidavad seal maantee kiirusega.

Aga täna tahtis üks pikk buss ületada seda peateed nii nagu minagi. Siis ma võtsingi end selle pika bussi valrju ja jooksin selle kõrval. Ja lasin oma fantaasial lennata. Mõtlesin, et olen action-filmi kangelane, kes põgeneb pahade tegelaste eest. Selle bussi valrjus ei näinud mind keegi. Ja kui mõni auto oleks tulnud, siis pool teed oli mul n-ö bussi-tõke või kaitse. St buss oleks selle auto kinni püüdnud. (Ai ma tundsin end nii kavalana ja targana.) :D

Teine pool teed olin ma bussile kaitseks. :D Kui auto oleks mulle otsa sõitnud, siis oleksin ma nagu tomat bussi küljel. Aga kuna mul oli helkur, siis autod nägid mind ja võtsi natuke hoogu maha ja siis oli bussil ka hea rahulik ristmikku ületada.

Aga hommikul on ühistranspordijuhid nii tähelepanelikud. Pidevalt ootavad minu järel. Siis ma püüan enda hoogu maha võtta ja tee äärde minna, st näidata, et ma tegelikult teen siin väikest viisi trenni, et jooksen niisama. :D

***

Minu tähelepanekud inimeste käitumistes. Väidan, et vaatlen inimesi, aga ei kirjuta sellest. See on muutunud nii tavaliseks minu jaoks, et ei oskagi siia midagi kirjutada. St ei taipa siia kirjutada.

Kui ma näen paari (mees ja naine), siis esimene asi, mida ma püüan teada saada on see, et kumb pool on domineerivam. Sellest saab üsna kiiresti aru. Ja siis püüan ma aru saada, kui armunud ollakse ja mis peremudel on. Tavaliselt on see Eesti keskmine, pangalaenud ja üks-ühe üle trupmamine ja uhkate asjadega poosetamine. Mõni teeb seda intensiivsemalt ja läbinähtavamalt, mõni natuke varjatumalt.

Nt see koht, kus ma last käin hoidmas. Seal on mehel Calvin Kleini aluspüksid ja magamisriided. Kuidas ma seda tean? Ma ei ole käinud nende kapis. Aga neil on pesukorv WC-s ja kui potil istusin, siis paistis see märk täpselt korvist välja. Kusjuures nii ilusti pandud, et ainult märk ja 45 kraadise nurga all. (Nagu sätitud kohe.)

Naine ostab seal kõiksugu asju kokku. Otseloomulikult on kodus olemas kaal, mehel on hantlid, voodi all oli hularõngas (lapse auto veeres voodi alla ja ta polnud nõus ilma selleta magama minema). Ja naisel on kreeme, šhampoone, palsameid ja kosmeetikat nii palju, et mehe ilu-toodete jaoks on vannitoas vaid 1/3 pinnast. Üks kord olid nad vist tülitsenud, siis olid naise potsikud kokkupoole pandud, 1/3 pinnal olid mehe asjad ja 1/6 pinnast oli nagu piiriks (see oli asjadest vaba), naise asjad asetsesid poole pinna ulatuses.

Mida ma siis veel olen märganud. Nt eile olin kassajärjekorras ja üks mees (vanem mees) pani oma naisele käe ümber. Olukord tundus sedaviisi, et mees üritas oma pahategu heastada. Nt oli äkki pidutsenud või jätnud prügi välja viimata või tal polnud raha ja siis mesitses naise ümber. Naine paistis olevat vihane. Talle ei paistnud mehe käitumine meeldivat. Umbes nii, et las see käsi olla seal selja peal, aga andeks ma selle eest küll ei anna.

Olen püüdnud leida paari, kes näiksid õnnelikud ja rahul. Sellist paari, keda vaadates tunneksin, et ma tahan ka nii. Aga ma pole veel leidnud, näinud. Noored jah armsalt amelevad bussis. Aga tavaliselt on noormehel selline nägu peas, et “jah, sa oled armas, aga see teine tibi seal miniseelikus on seksikas ja meeldib ka mulle”. Noh, noormehe silmad vaatavad otsivalt ringi samal ajal kui neiu paneb silmad kinni ja paitab ning kallistab ennast unustavalt noormeest. Neiu pühendub noormehele 100%.

Siis olen näinud sellist vanapaari, kus mees püüdlikult jookseb ja avab naisele uksi ja tassib tema kotti. Aga naine ei täna meest üldse. Pigem tõstab nina vaid ülesse ja heidab mehele ette, et too liigub liiga aeglaselt või liiga kiiresti… Kahju on mehest kohe. Kuna nad on vanad, siis automaatselt mõtlen, et kas see (näiliselt truu) mees on terve elu seda talunud. Kuidas ta on seda suutnud.

Jälgin ka, kuidas vanemad oma lastega käituvad. Nii isad, kui ka emad. Äkki on midagi kõrvataha panna…

Eile oli Maximas huvitav olukord. Üks puudega või mingi haigusega noormees oli minu ees. Ta nagu ei kontrollinud oma käsi. Siis kui ta mõni sekund paigal oli, siis näis ta nägusa terve noormehena. Aga kui ta hakkas šokolaade kassalindile panema, siis need šokolaadid lendasid. Üks kukkus maha. Ta võttis selle ülesse ja pani lindile. Ja kui maksta oli vaja, siis oli tal käes üks topsik, kus olid sees mündid. Pani selle topsiku sellele alusel, kus raha käib. (Selle pärast ma arvangi, et tal oli haigus, mitte et ta oleks midagi tarbinud, sest ta oli valmistunud selleks, et raha võib sellise rahmeldamise peale mööda poodi laiali minna). Müüja otsis topsist õige summa ja andis selle noormehele tagasi. Noormees võttis oma topsiku ja kadus.

Aga see kuidas inimesed seda neermeest vaatasid, nii etteheitvalt ja halvustavalt. Kassapidaja tegi ka pärast nägusi, nagu naeris selle poisi üle… Mulle tundus, et poiss oli ärevil, närvis, tundis seal end ebamugavalt (täiesti arusaadav ju). Mulle tundus ka, et ta oleks saanud end haigust või seda tõmblemist tagasi hoida, kui ta poleks olnud nii ärevil.

Ma nii tahtsin minna tema juude ja silitada tema kätt ja öelda, et ta on väga tubli, et poodi tuli. Et ta on julge ja minu jaoks on ta juba kangelane. Aga ma ei julgenud. (Kuigi ma ostsin poest noa ja poleks pidanud ju midagi kartma. Enesekaitsevahend kohe käeulatuses.) :D Ka ei teadnud ju ma, kas ta ikka on haige ja mis keelt ta räägib ja kas ta räägib ja kas ta saab aru. Kas ta on võimeline aru saama.

Ma arvan, et ma nägin ka, mis majas ja terpikojas ta elab. Jõudsin tema maja ette täpselt siis, kui ta trepikotta sisenes. Tundus nagu sama inimen, aga ma võin ka eksida…

Ja kui ma selle maja kõrvale jõudsin, siis seal vedeles üks süstal… Lõpuks olen ma ka hakanud neid nägema, märkama. See teeb kurvaks. Kui mina (lühinägelik ja omas mullis) näen süstalt, siis järelikult on neid palju. Ja kuna see on nii avalikus kohas, siis keegi on jõudnud juba üsna allakäigu trepi madalaimale astmele… Seega, üks eestlane vähem, ühed töökäed vähem, üks potentsiaalne staar vähem… Ja kui palju kulu need inimesed veel tekitavad: nende ravi, nende lõhutud asjad, röövid, perekonnale tekitatud valu, kulu jne…

Vot, siis… Üks 30 minutiline poeskäik ja üks tunnine jooksmine ja mõtteid on nii palju, et ei jõua kõike siia kirjagi panna.. :)

Rubriigid: Blogi prügikast, Määratlemata. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>