Jooksmine uuel rajal

Äratus oli kell 5:00. Sain end ülesse. Ma ei tea, mis asi selle uue kohaga on. Hommikul läheb uni hästi äkitselt ära. Sekundiga olen täiesti ärkvel. Samas öösel ei saa hästi magama jääda, sest autod sõidavad, keegi kusagil kaugemal või kõrgemal rääkis (võib-olla oli ka pidu). Muidugi eile jõin ma kaks kohvi ka, sest õhtul (19:00 ajal) tuli selline suur uni, et ma lausa vajasin oma kohvi.

Minu uuel jooksurajal on kaks tõusu ja üks on väga järsk. Õnneks see järsk tõus on üsna n-ö stardi alguses. Tuleb tunnistada, et ma väsisin ikka korralikult poolel tõusul ära, kuid ma ei andnud alla. Eesmärk oli tippu joosta ja nii sai ka tehtud, kuid pärast seda pingutust järgnes pikem jalutamine.

Enamus foore ei tööta. Samas mul tuleb mitu tänavat (teed) ületada. Täna ma mõtlesin, et üks kord ma auto alla jään. Ühes kohas ma kaugele teed ei näe ja ma tean, et seal kihutatakse. Ja ma uurisin seda kohta, et kui kiiresti ma peaksin jooksma, et mitte äkitselt nähtavale ilmuva auto alla jääda. Samas kui ma hoo sisse võtan või saan, siis on juba raske äkitselt pidama saada.

Esimene foor töötas ja see pidas mu ka kohe kinni. Võtsin end ilusti ühe “tugevalt lõhnava” mehe kõrvale. Ta võis olla tavariietes sõdur (kes oli just metsast tulnud ja pesemata). Aga tegu võis olla ka asotsiaaliga, aga sellisel juhul n-ö healjärjel olev. Natuke kartsin teda. Kartisn, et äkki ta tahab minuga rääkida. Aga mul oli kaasas pipragaas ja mulle tuli üsna kohe ka roheline tuli, seega sain kohe edasi joosta. (Sealt edasi sain end rohelisse lainesse.)

Liiklust oli üsna vähe, siis kui ma jooksma asusin. Enamasti taksod. Bussipeatused olid tühjad. Linnaliini busse juba silmasin.

Tagasi tulles oli päike juba tõusmas. Mõtlesin, et oi kui ilus oleks mere ääres päiksetõusu poole joosta. Aga seal oli ka täitsa ok. Liiklus muutus tihedaks ja väga kiireks. Bussipeatuses oli juba inimesi näha. Tagasi jõudes foorid juba töötasid.

Inimesed tundusid tööle minevat. Nad olid unised ja mornid. Üks jalgrattur kimas ka minust mööda. Ehitusmees oli vist. Tal oli see ehitajate neoon jope seljas. Mõtlesin, et kui ma regulaarselt hakkan seal jooksmas käima, siis saab sellest jalgratturist minu “regular võõras”. Eelmisel jooksurajal oli mul üks koeraga naisterahvas (koer hakkas minu peale haukuma), siis üks vanem tüsedam naine, kes tegi kepikõndi, siis üks peenike (poiss või tüdruk), kes mulle vastu jooksis. Nende järgi sain oma aega paika panna. Kohtasin neid iga kord umbes samas kohas. Kui läksin 10 minutit hiljem jooksma, siis kohtumise paik natuke liikus.

See on nii huvitav. Tegu oleks justkui tuttavate inimestega. Teinekord nägime isegi igapäev (st kolm päeva järjest). Kuu aja jooksul tihedalt kohtumisi. Aga inimesed olid võõrad. Ma ei teadnud nende nimesid ega nende tausta ega nende minevikku… Selle valges jopes naisega (kellel oli suur must koer), mõtlesin ma juttu teha. Öelda, et mul on eelviimane jooksmine, et siis ma rohkem tema koera hommikul ei ärrita. Või teha koeraga tutvust, et ta minu peale kuri enam poleks. Aga ma ei julgenud ja see toimus minu jooksmise trassil… (Ja need muud vabandused.)

Ma mõtlesin, et jooksmine ajaliselt peaks jääma nii nagu eelmisel rajal oli (umbes 1 h 17 min). Ja siis ma arvutasin joostes, et kunasest ma peaks otsa ringi keerama ja tagasi jooksma ning kas ma pean arvestama tagasitulemiseks rohkem aega (väsimuse koefitsent) jne…

Jäi nii, et aeg täpselt pooleks. Aga viimased 20 minutit (enne tagasipööret) olid aeglased. Ei, väsimust polnud, aga ma vaatasin, et varsti olen juba Mustamäel väljas, et kas tõesti oli vana jooksurada nii pikk…

Lõpp tulemus oli see, et mul kulus 1 h ja 9 min. Seega tuleb natuke kaugemale joosta. Umbes ühe loo jagu. Võib-olla oli esimese jooksmise eufooria ja seetõttu läks nii libedalt. Eks seda saa veel näha.

Tänavad on ilusti puhtaks tehtud nii siin, kui ka seal Mustamäel. Et üks kord võin jooksmise asemel rulluisutada.

Kellaaeg on täitsa ok. Inimesi liigub siis vähe (vähemalt täna liikus, ei tea, mis nädalavahetusel on) ja väljas pole ka väga pime. (Samas siin tuleb ju ka see kella keeramine. Siis võib nii vara hommikul liiga pime olla.)

Muidugi kodust välja saamist tuleb veel treenida. Mul läks 10 minutit kauem kui vanas kohas. Mu asjad ei ole veel leidnud oma kindlat kohta. Liigutused on mul vana koha järgi. Nt prügikast oli mul vanas kohas seljataga ja paremal, kuid nüüd on ees ja vasakul. Ühte paberit ma juba hakkasin upitama kassi söögitopsi ja poolel teel sain aru, kui rumal ma olen.

Vanas kohas tõmbasin ma teki sirgu. Aga siin pean ma voodi (loe: madratsid) kokku panema, sest muidu ei mahuks ma end venitama. Asjad on ka laiali. Selles mõttes, et vanas kohas oli mu kaal, kaalumärkmik ja hommikune vesi kõik koos ja üheskohas, aga nüüd on kõik toa erinevas nurgas. Pean selle liikumise endale selgeks tegema. (Ma juba mõtlesin, et äkki peaksin hakkama kell 4:30 ärkama… Samas enne kella keeramist oleks ju täitsa ok. Harjutaksin end uue kellaajaga. Kui kella keeratakse, siis ärkan taas kell 5:00, aga kohanemine toimuks valutumalt.)

See rada, mida ma täna jooksin on trennimõttes hea (viitan nendele tõusudele), tegelikult on kolmas tõus ka. Minnes on langus ja tulles on see siis mu tõusuks. Aga selle raja puhul on ohtlikud nende teeotsade ületamised. Mul on ju muusika ka kõrvas ja prille pole, seega pean ma eriti tähelepanelik olema. Samas mingi aeg peaks tekkima ju rutiin. Kuhu vaadata, kust tavaliselt auto tuleb jne…

Ühele teisele rajale olen ma ka mõelnud. Aga see tundub hirmutav. See oleks väga südalinna kandis ja kardan, et äkki on seal palju neid, kes soovivad minuga rääkida. Ma ei soovi üldse rääkida, kui ma teen trenni ja kuulan muusikat. Mul on tülikas kõrvaklappe ära võtta (kindad on ka veel käes). Kapuutsist loobusin (see on kergendav asjaolu).

Aga ma usun, et üks kord ma katsetan ka selle teise trassi ära. Siis, kui mulle tundub, et on selline ohutum aeg. Ega ma täpselt ei teagi, kuidas ma peaks minema, et mis tänavaidpidi. Kui ma google mapist varem teed välja ei vaata, siis ma eksin ära ja mind võib kohata raekojaplatsis ümber “millegi” jooksmas. Meil Tartus on seal purskkaev, aga ma ei tea, mis siin Tallinnas seal on. Äkki mõni putka?! Kõige hullem on see, et ma sukeldun vanalinna. Sealt ma küll enam välja ei saa. Kui ma korterit käisin vaatamas (seda H tuba omal-ajal), siis ma eksisin ära. Mitte kuskilt ei saanud enam ära ja pidevalt jõudsin samasse kohta tagasi.

Ma olen senimaani seda Vanalinna vältinud. Ääres olen käinud, aga muus osas olen vältinud. Ka Lasnamäest olen eemale hoidnud. Ei tea, kas tuleb samat joont hoida või vähemalt Vanalinna võiksin endale selgeks teha.

Kui ma välja lähen, siis tullakse minu käest teed (juhatust) küsima, aga ma ju ise ka ei tunne linna. Ja inglise keelt ma ei mõista, rääkimata muudest keeltest. Ma kohe kardan linna (st südalinna minemist). (Minu miljonist foobiast üks.)