Täna käisin jälle jooksmas. Napilt jõudsin mäest ülesse joosta, kuid see võttis nii hingeldama ja jalad võttis ka nõrgaks. Süda hüppas nii tugevalt, et kui mul poleks mitut kihti riideid seljas olnud, siis oleks see väike visa organ küll välja vupsanud. 
Sellel korral oli mäest ülesjooksmine tunduvalt raskem kui eelmisel korral. Kardan juba järgmist korda… Äkki pean sellele mäele alla vanduma ja poolel teel jalutama hakkama…
***
Oma uue koduga olen hakanud ära harjuma. Vaatasin pilte oma vanast kodust, see tundus olevat nii võõras ja nii kauge minevik.
Otsustasin, et püüan H-st eemale hoida. Kirjutasin oma “manuaal päevikusse” pika teksti, et miks ma peaksin temast eemale hoidma. Mõtlesin, et tema sünnipäeval õnne ka ei hakka soovima. Et ta on ju tegelikult mulle võõras inimene. Aga eks näis, mis sellest välja tuleb.
Ma arvasin, et olin nii tubli, et sain esimese korraga kõik oma asjad toodud, aga selgus, et ei saanud. Olin jätnud oma soome keele õpiku H juurde. Ta lubas selle ära tuua, kui siia kanti satub ja see õpik kaasas on. (Nii palju siis minu plaanist temast eemale hoida.)
Tundub, et ma tegin seda meelega, et temaga kontakti hoida. Aga ei teinud. Ma tõesti tahtsin kõik oma asjad ühe korraga kaasa võtta, aga see õpik oli tema käes terve aasta ja see lihtsalt ei tulnud mulle meelde. (Kui asju lahti pakkisin ja leidsin selle õpiku CD-d, siis meenus, et mul peaks ju ka õpik olema).
***
Ma arvan, et H tuleb siis, kui R on minu juures öömajal. Tavaliselt ma satun igasugustesse kahtlastesse kompotidesse. Aga vähemalt saab põnev olema… Minu eksmees võiks ka selleks ajaks välja ilmuda, siis oleks kõik “supper vahva”. Kõik kolm suurt õnnetut ühepoolset (minu poolset) armastust koos. Küll see oleks “tore”. Mida mu hing veel oskaks tahta.
***
Ma kardan H-d ärritada. Ta on ikkagi mu hädaabi variant. Et kui ma ise hakkama ei saa, olen päris põhjas, siis küsiks temalt abi. Kardan seda võimalust kaotada.
H ütles pärast kolimist, et ma võtaks temaga ühendust, kui keegi mulle liiga teeb. Nii armas. Samas käis lõppu see, et samas ta ei tea, kus ta siis on. Et võib-olla pole üldse enam Eestiski mitte või pole Tallinnas… Või äkki ta tahtis vihjata, et võtab naise ära (st teeb pulmad ja värki)… Ei tea.
Tegelikult ma ei peaks kartma, et H kaob ära. Ma saan ju alati hakkama. Pole võimalik, et ma kuidagi hakkama ei saa… Elu läheb ju edasi. Ei saa kõigest ja kõigist kramplikult kinni hoida. Kui läheb, siis laheb, mis seal ikka. Tulevad uued inimesed ja uued võimalused.
***
Päris tegelikult, ma lubasin endale, et ei mõtle enam sellele, mida teised võivad mõelda või tunda. Sest kuidas saan mina seda teada või välja nuputada… Muidugi kui miskit mulle tundub, siis võin ju otse küsida.
H käest ma küll otse ei küsi, sest saadud vastusega ei oska ma midagi peale hakata. Kui ta ütleb, et tal pole minu vastu tundeid, siis on mu süda murtud ja ma tunnen end odava ja koledana (nagu R puhul). Kui ta peaks ütlema, et tal on minu vastu tunded, siis ei oskaks ma ka selle teadmisega midagi peale hakata, sest suhtest ei saaks mingit asja (takistusi on palju)… Surnud ring…
Ma lubasin endale, et meeste peale ei mõtle. Nüüdsest mõtlen vaid oma magistritöö peale. Tegelen sellega. Püüan oma elu elada. Vaatab, mis sellest välja tuleb…
***
Kurdan ka natuke… Pesin siin põrandat, kui siia kolisin. Laupäeval (14. märts). Köögis on liistud natuke lahti ja siin on terava otsaga puidust liistud. Ja ma tõmbasin käega liistu otsa. Alguses ei tundnud midagi, aga siis hakkas natuke valutama ja verd tulema. Nüüd on käel üks lõhe, mis kuidagi ei taha kokku kasvada.
Alguses olid käed kuivad sellest suurest põrandapesust. Ja ma kreemitasin oma käsi. Aga kreemid tõmbasid naha pingule ja lõhe läks suuremaks ja valutas veelgi rohkem. Enam ma ei kreemita. Nüüd panin ööseks plaastri peale ja märja vati ka, et äkki läheb asi paremaks. Hommikul oli hea, aga nüüd on jälle nahk pingul.
Vanasti paranesid haavad nagu paremini ja kiiremini ära kui nüüd. Olen vanaks jäänud.
Ma teeksin oma käest pilti, aga see on jube vaatepilt. Seega ei hakka ma oma lugejaid häirima. Äkki lõhe jääbki sisse. Siis saan seal hakata nt rohelist kaarti hoidma (selline prao-tasku käes). Tegelikult see lõhe nii suur nüüd ka pole… Liialdan, nagu ikka.
***
Mul suri öösel käsi ära. Hommikul ärkasin, siis kätt liigutada ei saanud. Teise käega tõstsin oma käe alla poole, et veri liikuma hakkaks. Korraks ehmatasin ära, et nüüd olengi käest invaliid, et tuleb ära lõigata see tundetu käsi… Äkki peaks arsti juurde minema?
Ma tean küll, mis arst ütleks. (1) Kõik on korras sa mõtled ise üle, ära raiske meie kallist aega. (2) Veri on paks, peaksid alkoholi jooma. Pits viina iga päev. (No, thanks.)
Otstus: Ma ei lähe arsti juurde. Sain enne sellega elada, saan ka nüüd.
Nojah, kuna mu elus kuigi palju huvitavat praegu ei toimu, siis nüüd juba teist nädalat käin seda blogi siin kiikamas (mitte küll vanemaid postitusi, kuna ma ei arva, et suurem ja täielikum pilt oleks alati (elamiseks) parem). Üks Minny lause äratas minu tähelepanu.
„Kui ta ütleb, et tal pole minu vastu tundeid, siis on mu süda murtud ja ma tunnen end odava ja koledana (nagu R puhul)“
Kui ma olin noor (kahekümnendates) ja ilus (praegu kolmekümnendates ja ilus), siis mulle tundus, et minust olid sisse võetud nii mõnedki kaasnaistudengid. Kuna minu eraelu oli selline hektilisemat sorti, siis nendest võimalustest jõudis suhtelaadse kontaktini väga üksik erand. Praegu ma mõtlen seda lauset lugedes nii, et kui mõni neiu, kel olid minu vastu tunded, oleks kuidagimoodi mulle seda teada andnud (jah, see on ilmselt keeruline) ja ma oleks üldse tulnud selle peale, et ma võinuksin öelda, „ahah, aga minul sinu vastu kahjuks mitte“, oleks see olnud tegelikult väga suurepärane ja kuidas öelda, vabastav. Küllaltki tundliku inimesena küllaltki tihti kohata naisi, kes mulle oma olekuga sageli „sõnatuid sõnumeid“ saatsid, oli küllaltki koormav. Okei, Minny, ma saan aru, et süda võib murduda, kuid, odava ja koledana pole sul küll mingit põhjust end tunda. Võiksid end tunda hoopis söakana. (Pealegi, kuna me tegeleme siin sarnase situatsiooni teoreetilise kuvandamisega, siis see ei anna tegelikult pilti selle kohta, kuidas sa sellises situatsioonis end tegelikult tunneksid ja kuidas saaksid tänu sellele kogemusele edasi liikuda). Reaalsusest lähtumine on kindlasti nutikas praktika
Tõstad oma n-ö aktsia väärtust (viitan “Kui ma olin noor (kahekümnendates) ja ilus (praegu kolmekümnendates ja ilus)…”). Või oled lihtsalt kadestamisväärselt enesekindel… Seda lugedes tekkis mu suule kerge muie ja püüd sinu nägu ette kujutada… (Minul seondub “ilu” inimese näoga. See on huvitav. Miks mitte keha?!)
Mina olen ka tajunud, et ma meeldin kellelegi, aga pistelisel kontrollimisel on selgunud, et olen lihtsalt seda kõike endale ette kujutanud. Olen sõbralikkust valesti tõlgendanud. (Nt H ja R). Või valesid uskunud, nt mu eksmees (siis ma olin noor ja naiivne, selle võin endale andestada).
H puhul mul kindlad faktid puuduvad. Muljet ma talle avaldasin, nt ta üks kord oli palju joonud, siis ütles (mitu korda), et ma olen tore tüdruk, väga tore tüdruk. Tol korral olin ma kooli asjadega väga hõivatud ja ma lootsin, et see jutt viib kuhugi edasi, aga nii see lõppes. (Mõtlen, et äkki see oligi armastuse avaldus…)
Olen sinuga täiesti nõus nende “sõnatute sõnumite” osas. Mulle need ka ei meeldi. Mulle meeldib, kui kõik on konkreetne.
Mina ei saada teadlikult “sõnatuid sõnumeid”. V.a üks kord, aga see oli katse. Ma olin R-ga väljas ja see oli minu esimene kord kohtamas käia (kohtumas käia) kena noormehega. Ja ma olin lugenud naiste ajakirjadest, et kuidas flirtida. Ja siis ma mõtlesin, et katsetan. Kuna ma veel selliseid asju proovida saan. Igatahes, ma tahtsin R-i kätt puudutada. Püüdsin seda teha nii, et see näiks sellise kogemata riivamisena. Ta askeldas oma autos raadionupuga ja siis ma hakkasin oma kätt ka sinnapoole viima. Tema võttis oma käe ära… Mul tekkis paanika, et mida ma nüüd teen… Esimese asjana, mis pähe kargas oli see, et suunasin oma sõrme mingile ebaolulisele nupule ja küsisin, et mis see on.
Tollel korral me väga vabalt ei suhelnud veel. Aga paar kohtumist hiljem ma küsisin, et miks ta oma käe ära võttis. Ta ütles, et arvas, et ma tahan mingit nuppu vajutada, et võtab oma käe eest ära. Ma ütlesin, et auto on võõras ja ma ei osanud seal midagi vajutada. Kuna tehnika mind ei armasta, siis ma hoian igasugustest nuppudest hästi kaugele. (Ma ütlesin talle, et ma nagu üritasin temaga flirida. Soovitasin tal järgmine kord, mitte oma kätt ära võtta, et ärgu võtku neiult poisiga flirtimise võimalust.)
Suudlemisega ka. Ma ei saa ju vägisi kedagi suudelda. Siis ma ütlesin R-le, et tahan temalt midagi küsida, aga ma ei julge (veel). Temal tekkis huvi. Siis ta käis mulle peale, et ma küsiks. Siis ma lõpuks küsisingi, et kas ma võin teda suudelda. (Ta oli autoroolis ja me sõitsime Tallinn-Tartu maanteel). Tema ehmunud ja imestunud nägu on mul siiani meeles… Tekkis vaikus. Siis ta küsis, et kas tegelt ka oli SEE minu küsimus, mida ma ei julgenud küsida. Vastasin, et jah, oli küll… Siis küsisin, et kas ma võin teda suudelda… Ta kohmetus… “Noh.. ega mul selle vastu küll midagi ei ole..” Kõlas siis vastuseks.
(Tunnistan, et jäin sellest olukorrast natuke sõltuvusse. Kui inimene muutub juba tuttavamaks, siis teen ma kahtlaseid vihjeid. Nt H-ga… Ma tean, et sellega külvan ma segadust ja see klassifitseeruks ka sinna “sõnatute vihjete” alla… Aga noormehe kohmetus on lihtsalt nii armas vaatepilt, et ma lihtsalt ei suuda seda võimalust kasutamata jätta. Nt üks kord tuli mu isa minu juurde ööseks ja (ta polnud veel kohale jõudnud), siis ma ütlesin H-le, et täna ma magan koos temaga (H-ga) (tema voodis), sest isa tuleb ööseks minu juurde ja koos isaga ma küll magada ei taha… H hakkas kokkutama ja küsis, et kudias, mis moodi me magame… Siis ma ütlesin, et tegelikult ma laenaksin temalt paksu tekki, mida madratsina kasutada, et isale lisa voodi teha. Mul pole plaanis tegelikult teda ahistama hakata…)
Aga R-i juurde tagasi tulles… Jõudsime Tartusse, ta parkis auto ära. Oli vaikus… Ma panin oma käe tema käele, aga tema tõmbus nagu kleepekas vastu juhiust (minust nii kaugele kui sai). Ma vaatasin, et ega palju puudu ei jäänud, et ta oleks minema jooksnud… Siis küsisin uuesti, et kas sa kardad mind? Olen ma liiga kole suudlemise jaoks? Olen ma liiga eemaletõukav? Ta ütles, et ei ole… Kuna me mõlemad peidame ärevust, hirmu ja kurbust nalja taha, siis tegi ta nalja. Kogus ennast ja ikkagi tuli mulle lähemale.
Siis suudlesime. Esmalt puutusid meie huuled vaid kokku. Ta ei osanud oma käsi kuhugi panna. Ma panin oma käed tema õlale ja siis ta julges oma käed panna mu seljale… See oli väga hea suudlus. Kui saaks neid kollektsioneerida, siis oleks see selles kastis, kus on mu parimad suudlused (seal oleks minu päris esimene suudlus ja siis esimene suudlus R-ga).
Ma varem ei olnud nii julge ja otsekohene. Olin häbelik kuubis või kümnendas astmes.
Aga pärast pika suhte purunemist oli mul palju aega mõtlemiseks ja ma kasutasin seda 100%. Siis ma mõtlesin, et kuidas saan mina teada, kui kellelgi on minu vastu tunded või mingid soovid. Et kui ta saadab mingeid vihjeid, siis ma ei pruugi sellest ju aru saada (katsed R-ga näitasid, et ei saada jah aru). Need “sõnatud vihjed” teevad asja veel segasemaks… Sellest mõttekäigust ma jõudsingi selleni, et mina ütlen otse. Ja kui mina otse ei julge öelda, siis pole ka mul õigust eeldada ega loota.
Tuleb tunnistada, et ma olen ikkagi inimene ja vahel ikkagi eeldan ja loodan. Kuid ma väldin selle välja näitamist… See on minu probleem. Ma püüan olla ratsionaalne ja läheneda asjadele n-ö juriidiliset/ametlikust küljest.
Nt H-ga. Kuigi ma olin armukadedusest lõhkemas, kui ta väljas käis või kusagil ööbis. Need õhtud kui ta koju ei tulnud, ma nii väga soovisin talle helistada ja küsida, kas ta tuleb ja kuna ta tuleb ja kellega ta on… Aga tegelikult polnud mul selleks õigust, sest ametlikult olime me lihtsalt toanaabrid. Tavalised naabrid… Ei. Ma ei helistanud kordagi talle, et neid asju uurida. Ma ei küsinud ka. Ka ei ole ma küsinud, et miks ta tahtis, et ma välja koliks, mis plaanid tal on. Mis plaanid tal oma “madratistega” on, kas ta võtab naise… See pole minu asi teada, kuigi nii väga tahaksin teada…
Kui H oma sünnipäeval pidutses ja iga päev andis mulle teada, kus ta on ja kui purjus ta on… Üks kord ütles, et üks naine tantsivat laual, nii äge… Siis surusin hambad kokku ja püüdsin näida rahulikuna. Kiitsin takka, et sul on seal tõesti vahva pidu. (Sisimas olin armukadedusest lõhkemas. Kujutasin seda tantsivat naist ette ja seda kuidas nad H-ga amelevad…)
(Mulle nagu meeldib ennast piinata.)
Mõned korrad olin ma tusane, kui ta ära oli (oma “madratsi” juures). St pärast tema saabumist “madratsi” juurest olin ma tusane. Olin napisõnaline ja morn. Aga tegelesin ka selle probleemiga. Püüdsin mõelda muudele asjadele ja mitte olla morn… Tohutu eneseületamine ja nagu näitlemine.
Minu treeninguks oli see, kui ta rääkis, et läheb Veneetsiasse ja kui ta rääkis oma “esindus madratsi” tehnilistest andmetes (automark, aasta, palk, töökoht, kraadid jne). Oi, kui raske oli teha naeratavat nägu ja öelda “tore kuulda, et sul läheb hästi ja sa oled rahul”. Aga neid teemasid ma ei arendanud, sest pikemalt ma poleks lihtsalt vastu pidanud, olen ikkagi algaja (näitlemises).
Ma ise enam ei lähe oma tunnetest rääkima. Kardan kuulda midagi, mida ma kuulda ei taha. Olen mõelnud, et mida teeksin mina, kui minu juurde tuleks keegi ja ütleks, et ta armastab mind… Et mida ma teeksin R-i positsioonis. Aga ega samas pole ju suurt valikut. Ma ei saa ju öelda, et “armastan sind ka”. Kui tundeid pole, siis neid pole ja valetamine annakas asjatuid lootuseid. Samas kui öelda, et tudeid pole, siis kidlasti saab see teine inimene haiget… See on raske olukord. Ja ma ei teagi, mis oleks selles olukorras see kõige õigem käitumisviis. Hetkel arvan, et R-i vastus oli see kõige õigem. Mul oli küll nõme olla ja enesekindlus sai tohutu löögi, aga ma ise võtsin selle riski. Oleksin pidanud arvestama ka tagajärgedega. Ma ei arvestanud sellega, et võib juhtuda, et temal pole minu vastu tundeid…
See, et ma tundsin ennast odavana ja koledana… See tulenes sellest, et mul oli/on madal enesehinnang ja ma ise ei väärtusta ennast. Ei oska endas veel väärtust näha või kipun end väärtustama läbi teiste silmade. Ehk siis, olen sale ja ilus siis, kui keegi teine seda ütleb (aga mitte siis kui seda ise endale ütlen). Kusjuures. Kui keegi teine seda ütleb, siis ma ei usu teda, sest raudselt (1) ta mõnitab mind, (2) tahab minult midagi saada ja see on nagu võti, et mu suu avaneks või ma aitaks teda, (3) tegelikult tahtis noormees öelda “Kas sa seksiksid minuga”… ja muud teooriad… Lahendus on see, et tuleb õppida ennast hindama ja sellega ma ka tegelen.
Kui mu pikk suhe lõppes, siis ma lugesin hästi palju artikleid petmise ja lahkuminemise kohta. Läbiv muster on see, et petetu tunneb end odava ja ärakasutatuna. See on nagu valem, elu valem. Mingi protsess, mis toimub ja seda ei saa muuta. Kõrvalt vaatajale tundub see arusaamatu. Et miks sa tunned end koledana ja rumalana ja mõttetuna, kui vea tegi teine inimene, pettis teine inimene. Tema peaks end halvasti tundma hoopis. Petetu ju usaldas ja suhtes tulekski usaldada jne…
Ja siis olen tähele pannud teguviise, kuidas need petetud seda (põhjendamatut) alandust vaigistada püüavada:
(1) Tehakse end ilusaks, minnakse peole. Otsitakse keegi, kes neid kiidaks. Uus suhe või palju üheöö suhteid. (Lühiajaline lahendus, sest juurprobleem jääb lahendamata ja kui see juurprobleem lõpuks avaldub, siis on see juba palju suuremaks paisunud.)
Need, kes kohe uut suhet alustavad, võtavad tavaliselt samasuguse kaaslase (välimuselt, iseloomult jne). Nt minu eksmees, eksmehe sõber, praktikakohas üks klient (tema armukesed olid ühte nägu ja sarnase välimusega). Üks lahutuskohtunik kirjutas (mustrist, mida tema on tähele pannud), et mees lahutab ja tema uus naine on äravahetamiseni sarnane eksnaisele. Kusjuures, need vead, mida mees oma eksile ette heidab, esinevad ka tema uuel naisel, aga uue naise puhul ei pane ta neid tähele. (Mina püüdsin seda vältida, seega teadlikult jätsin suhtetu aja pärast eksmehest lahku minemist, sest ma tõesti ei soovinud samasugust meest. Kusjuures, kiilakatest lähen ma ka kaarega mööda (eks oli kiilakas).)
(2) Hakatakse jooma. Tarvitakse liigselt alkoholi. Lõpuks ei mäleta enam päevi, siis kuid… Kasvatatakse teine probleem suuremaks, siis see esimene probleem näib väiksemana.
(3) Mõni hakkab ostma, remonti tegema. Kui ressurssi on ja see tegevus on ka plaanis olnud, siis oleks täitsa ok lahendus. (Aga see on ka lühiajaline lahendus, sest üks kord saab raha otsa, remont valmis ja siis tuleb probleemiga tegeleda.)
(4) Hakatakse kohutavalt trenni tegema ja näljutama. (Tegin ka selle etapi läbi.) Mõeldakse, et põhjus, miks mees maha jättis või pettis, oli kindlasti välimuses. Soovitakse olla ilus, sale ja üli-üli tubli/tark/osav, et eksmees näeks, kui supper naisest ta ilma jäi või loobus… (Mõnikord arvatakse, et enesekindlus tuleb koos saledama kehaga. Aga üldiselt ei tule.)
(5) Mõni hakkab end sõbrannade külge pookima. Alguses on sõbrannad väga abivalmid, aga juba mümnes kord kuulata kui nõme eksmees oli, muutub see igavaks ja sõbrannad kaovad. Ja tuleb oma probleemiga tegeleda (see alandus).
(6) Mõni (nagu osalt ka mina) võtab seisukoha, et kõik mehed on nõmedad ja hakkab hoopis vabatahtlikku tööd tegema. Liitub kassidevarjupaigaga või muu organisatsiooniga ja matab end heategevusse. (Mina matan end õppimisse).
(7) Samas on võimalus ka iseenda tunnetega tegeleda. Püüda aru saada, miks ma midagi mõtlen ja teen ning kui see mulle ei meeldi, siis kuidas ma seda muuta saan… Sellega tegelen ka mina.
Petetu hakkab asju nägema must-valgetena ja kui täpne olla, siis ainult mustadena. Nt enda puhul. Kui R ütles, et tal kahjuks ei ole minu vastu tundeid (selliseid nagu ma tahaksin, et oleks), siis ma mõtlesin, et tal pole minu vastu tundeid, sest ma olen tema arust liiga paks, liiga rumal jne… (Pärast eksiga lahkuminekut mõtlesin, et olen liiga kole, paks, rumal, vana ja seepärast ta mind ei austanudki ning mind sedaviisi alandas).
Mul on veel raske mõista, et äkki ma polnud lihtsalt tema (R-i) maitse. Et olen igati tore ja vahva tüdruk ja ta peab mind ilusaks ja targaks jne… Aga elukaaslasena ei kujuta mind ette… See on selline uus mõte. Ma tunnistan, et selline mõte ja olukord eksisteerib, aga ma veel ei suuda näha või uskuda, et see võib ka minu puhul eksisteerida. Ehk siis, ma olen aru saanud, et elu pole must-valge, et on ka erinevad värvikombinatsioonid. Olen sellest aru saanud, aga ma ei oska veel neid värve näha.
Pean õppima sellist lähenemist, et kellegi negatiivne tagasiside ei muuda mind veel väärtusetuks. On inimesi, kes mõtlevad teisiti ja kes hindavad mind (ma peaks ka nende hulgas olema). Kriitika minu ideede vastu ei muuda neid ideid mõttetuks, vaid neil võib olla jumet. Et võib-olla on aeg teha asju teistmoodi. Oma magistritöö juhendajaga sain seda tunda, kogeda. Ta väitis, et “pankrot” on juriidiline termin ja kinnitas seda faktiga, et nii on pankrotiseaduses kirjas. (Ma hoidsin oma suu kinni, aga ma tahstin nii väga öelda, et seaduses (raamatupidamisseaduses) on defineeritud “vara”, aga ometi on tegemist majandusarvestuse mõistega, noh vähemalt arvestuses kasutatakse seda terminit natuke teises tähenduses). Halb oli see, et ma oma suu kinni hoidsin (v-b halb, esimesel korral tuleb ju madalat profiili hoida, et n-ö kollektiivi sulanduda ja alles siis saab enda tõelist loomust näidata. Kui liiga vara vaidlema hakata, siis võin äkki juhendajast ilma jääda, meil seal on juhedajate ja teemade defitsiit). Aga hea (minu käitumise juures) oli see, et ma ei kohkunud esemese tagasilöögi juures ära. Ma ei loobunud koheselt oma seisukohast (sest autoriteet arvas teisiti). Olen arenenud ja saanud aru, mis on magistritöö kirjutamise mõte. (Ma olen teadmised saanud ja nüüd tuleb hakata ise mõtlema. Aga kuna ma olen beebi-kingades ise mõtlemises, siis on mul n-ö toetajaks juhendaja, kes suunab mind ja tuletab meelde õpitud teooriaid ja muid asju. Et ma väga pilvedesse ei läheks, sest ma ei tunne piire ja mul pole kogemust. (Nagu noor bemmi-vend, kes on saanud oma esimese auto (mis auto, ikkagi BMW) ja värskelt load.)…)
Samas, magistritöö on minu töö. Mina teen lõpliku otsuse. Ma pean oskama ka autoriteedite sõnades kahelda ja neid (vajadusel) faktidele tuginedes ümber lükkama. Tuleb leida see õige tasakaal või optimum juhendaja soovituste ja ise mõtlemise (oma ideede) vahel.