Ma vist kirjutasin juba, et vahel mõtlen, et äkki ma polegi seda praegust korterit väärt. Et äkki need kulud on liiga kõrged võrreldes minu võimalustega. Et ma ei tohiks sellist luksust endale lubada.
Mulle nii väga meeldib siin. Ma vist kirjutasin ka, et mul on täispuit liistud, mille vastu ma oma käe katki tegin. Täna vaatasin, et äkki saan selle lahtise liistu kuidagi korda teha. Selgus, et liistud on odavast õhukesest plastikust ja teravad nagu noad. 
Põrandad on kõik konarlikud ja seinad ka. Kaal kõigub igas kohas ja mulle tundub, et kaal näitab siin natuke vähem kui vanas kodus. Mulle tundub, et ma tegelikult kaalun tunduvalt rohkem kui see kaal näitab, aga las olla. Loodan, et ma liialt ei rasvu selle ilusa numbri lummuses (mida ma kaalu pealt näen).
Omanik oli mures, et mis siis saab, kui kass tapeeti lõhub, et tema viskas tapeedi jäägid ära. Vaatan, et tapeet on nii halvasti seina pandud. Kohati on juba nagu lapitud. Toas on kaks erinevat tapeeti ja täiesti suvaliselt pandud. (Kui kass mõne nurga lahti tõmbab, siis panen mingi suvalise peaaegu sarnase lapi peale ja täitsa ok oleks…)
Kardinad on traadi peal ja see traat ripub (ripub kaares, sest kardin on raske). Kohati tekib tunne, et akna ees on pesukuivatusnöör ja seal kuivab lina.
Ma ei kurda. Tean, et jääb selline mulje. Mulle tõesti meeldib siin ja ma ei näe neid vigu. Ainult, et ma käisin toas ringi kriitilise pilguga.
Ma pole veel omanikku külla kutsunud. Kuigi ta ütles, et ma teeksin seda, siis kui olen sisse kolinud ja asjad ära sättinud, et ta vaataks üle. Täna ma siis käisingi ringi ja püüdsin vaadata kriitilise pilguga, et kas elamine jätab ilusa mulje.
Mõned asjad vajavad sättimist. Nt kassi mänguasjad tuleb kokku korjata, tolm pühkida ja võib-olla õppimise asju kokku panna. Muus osas on täitsa ok.
Aknaid tuleb veel korra pesta, sest esimese korraga ei saanud ma neid päris puhtaks. Kui päike pasitab, siis kuivamise triibud on näha.
Häärberit ega luksust ei suuda ma sellest teha. Kõik näeb väga tagasihoidlik ja võib-olla ka natuke odav välja. Samas ma ei tea, mida omanik hindab. Millega ta võrdleb. Eelnevalt olevat üks mees, siin elanud. Usun, et minu elamine on selle kõrval täitsa ok.
Kõik on lihtne ja odav, aga see-eest on see puhas ja korras.
Mõtlengi, kas kutsun omaniku siia enne kui tuleb üüri maksmine või korraldan need koos.
Küllakutse kasuks enne üürimaksmist räägib see, et kass lõhub mul siin kappi ja võib-olla ka tapeeti kusagilt. Esimesel külastusel on omanik raudselt hästi tähelepanelik.
Küllakutse kasuks üürimaksmise ajal räägib see, et siis ma koristaks (põhjalikult) üks kord vähem. Aega kuluks ka vähem, omanik tahab ju natuke ka rääkida. Närvipinget oleks vähem…
Ma ei teagi. Ootan uusi kardinaid ka. Nt köögis pole mul veel üldse kardinaid. Samas kardin annab toale nii palju juurde ja need dekoratiivpadjad ka. (Mul on ju üsna vähe asju toas. Põrandalt tahaksin ma pilku kuhugi mujale suunata, siis oleks kardin või mõni ilus pilt seinal täitsa hea variant.) Dekoratiivpatju ma vast ei hangi. Liigne luksus ja ruumikulu (ega siin Tallinnas on ruutmeeter üsna kallis ja kolimisega tekib ka probleeme).
Postkastiluku peaksin saama korda aprilli alguses. R lubas teha.
Lasen sellel asjal olla. Küll mingi lahendus ise välja ilmub. Tavaliselt on nii, et lahendused tulevad ise, kui anda natuke puhke aega oma ajule.
***
Eile käisin koolis. Kool lõppes hilja, pool kümme umbes. Nii harjumatu oli pärast kooli trolli peatuse suunas minna ja siis pool tundi trolliga sõita. Olin suures trollis teiseks reisijaks. Hiljem tuli veel inimesi peale.
Hästi palju noori oli. Tundusid alaealised olevat. Ma mõtlesin, et nad peaksid olema kodus ja õppima, mitte niisama linnas ringi tuiama. Pole ime, et nad kodutöid valmis ei saa ja õppetajad nõuavad nii palju jne…
Kartsin linnas kõndida. Asotsiaali välimusega inimesi oli palju. Üks mees hakkas oma kätt ühele poisile taskusse panema. Nad nagu rääkisid. Poiss tundus meest mineva ajavat, näis nagu tahaks sellest mehest lahti saada.
Üks mees hakkas kahte naist jällitama. Kõndis kiire saamuga neil järel, tundus, et hakkab neid naisi piirama. Ma mõtlesin, et raudselt võtab see mees end minu sappa. Ma olen nagu see… “s*ta-magnet” või kuidas nad seda ütlevad… Hüppasin kiirelt trollilt maha ja asusin kiirel sammul kodu poole liikuma.
Vältisin kõrvalisi tänavaid. Läksin suure tänava äärtpidi ja enne kodu keerasin kõrvaltänavasse. Hirm oli suur ja hoidsin oma kätt tasku ligi, selle tasku ligi, kus on mu pipragaas.
Mõtlesin, et alguses pelgasin ma Mustamäed ka. Aga lõpuks oli see mulle nii koduks muutunud, et võisin iga kell seal jalutada ohtu tundmata. Arvan, et selle piirkonnaga läheb sammuti. Lihtsalt aega on vaja.
Praegu ma tunnen, et see kodu on nii õige… Mõtlesin, et kui H helistab (seoses mu maha unustatud õpikuga) ja ma olen koolis, et siis võin ma ju pärast kooli tema juurest läbi astuda ja õpiku ära võtta (kui talle see sobib). Ma ei suutnud tema kodu korteri numbrit meenutada. Kaks päeva mõtlesin, et mis see nüüd oli. (Samas vaevalt nädal tagasi ma alles sealt kolisin). Eile õhtuks mõtlesin selle välja.
Siis kartsin ma, et äkki ma lähen valesse koju või äkki läheb mu pea nii sassi, et ma ei teagi, kuhu ma minema peaksin, et kus mu kodu on. Siis kartsin, et kaotan võtme ära ja mul pole kuhugi minna. Kass oleks luku taga ja väljas oli hirmus külm juba… Külvasin paanikat. (Ma ei tea, miks ma nii teen. Vahel on sellest kasu. Olen nagu ootamatusteks ja õnnetusteks nagu valmis. Aga vahel on see kohutavalt rusuv ja liigset pinget tekitav.)
***
Magistritööga tuli tõrge. Mudel, mille ma leidsin, ei töötagi. Eelnevalt panin ühe numbri valesti sisse, siis see nagu töötas, aga nüüd kui ma asjasse süvenesin, siis selgus, et ei tööta. Siis leisin kaks mudelit veel, aga need artiklid on tasulised. Ma ei tea, kas ma saan need kuidagi kätte. Siis vaatasin, et ajakirja “Financial Times” enam paberkandjal pole, st raamatukogus pole. Seega pean online-versiooni lugema, aga ma ei oska, kuidas ma sinna sisse saan. Koodid on olemas, aga ma ei saa hakkama. Tehnika ja IT näitavad mulle hambaid. 
Siis minu Microsoft Office programmiga on mingi jama. Mul on, kas mingi demo peal või oli aastane kasutamine ja nüüd on see läbi. Igatahes spell-checker ei tööta ja ma ei saa seda ka uuendada (terve esmaspäev kulus sellele, küsisin vendadelt abi ja nad ka pusisid, aga ei saandu seda tööle)… Proovisin, et TTÜ raamatukogus saan ma seda kasutada, aga üsna tülikas on sinna ronida ja siis vigu kontrollida… Aga tuleb see reis ette võtta, sest mingi 70-100 eurot ma selle programmi eest maksta ka ei taha. Ma saan ju ka ilma. Muud asjad saan tehtud ja ühe funktsiooni jaoks lähen liigun natuke. Ega ma ju ei pea seda igapäev kontrollima.
***
Ma püüan neist takistustest üle olla ja vaatan, mida teha annab. Magistritöö puhul on oluline, et ma tegutseks. Teen neid asju, mida ma saan ja oskan. Järgmine nädal hakkan jälle õppejõudu püüdma. Mulle meeldiks asju kohtudes arutada, aga õppejõud vist eelistaks telefoniteel suhtlemist… Noh, vaatab seda asja.
Kommenteerin küll pisidetaili, aga praegu on ju koolivaheaeg, noored võivadki linnas ringi tuiata
.
Ära sellel omanikul liiga ülbeks ka lase minna – kui tema oma korteri välja üüris, siis tal ei ole enam midagi seal üle vaadata. See on nüüd sinu kodu ja nii kaua, kuni leping kehtib ja sina omalt poolt seda täidad, ei saa ta midagi seletama ega kobisema hakata. Ja mis tapeeti ja kassi puutub siis võib-olla tasuks mingid pildid teha, et milline tapeet praegu on, või siis kui omanik tuleb, siis talle ka näidata (mitte, et ta ei teaks) kui tapeet kuskilt katki on, muidu hakkab pärast sinu kiisule süüks ajama kõiki asju:)(kuigi ta oli täiesti teadlik, et sina koos kassiga tulid ja tema seda lubas).
Aga loodetavasti pole asi nii hull üldse, räägin lihtsalt oma Tartu ja Tallinna üürikates elamise kogemusest. Nii palju kui on hulle üürnike on hulle omanikke. Kusjuures, üks asi, mida täheldanud olen, on see, et just nimelt selliste mitte-just-kõige-glamuursemate korterite (no offence:)) omanikud jälgivad eriti kiivalt, kas niigi kooruv vannitoa seinavärv on veel rohkem koorunud jne. Samas kui korralike korterite omanikud võtavad kogu asja tunduvalt rahulikumalt ja suhtuvad üürnikusse ka nagu inimesse, mitte metslasesse.
Pildid tegin. Enne sisse kolimist tegin igast seinast pildid ja nurkadest ka (selles kõrgudes, mis kassile kättesaadav on). Muidugi nüüd on mööblit ka ja kass saab natuke kõrgemale ronida, aga minu arust on need kohad ka pildil. Need pildid panin arvutis spetsiaalsesse kausta.
Sinu soovitus “ära sellel omanikul liiga ülbeks ka lase minna” – täiega hea soovitus. Ma väga kardan, et lasen endale pähe astuda. Minu taktika on see, et alguses olen ma hästi tagasihoidlik (püüan poolehoidu võita või inimesega sina-peale saada) ja siis hakkaksin ma enda õiguste eest seisma (ka karmilt seisma). Aga tavaliselt ma ei suuda ära tabada seda momenti, kuna tuleks karm olla. Üldiselt olen karm liiga hilja või liiga valel ajal.
Mulle tundus, et korteri omanik ei omanud oma korterist väga detailset ülevaadet. Nt postkastivõtit tal polnud ja teda nagu ei huvitanudki see, kas võti on või pole, kus võti on. Korteril on kaks ust ja neli lukku, aga mul on vaid üks võti ja mulle tundub, et ega temalgi rohkem võtmeid pole (kui vaid selle ühe luku võti). Kui maakleriga tulime (omanik ka), siis ta ei rutanud ise uksi lahti tegema (tundus, et tal ei ole selle korteriga väga tugevat sidet). –> Sellest järeldan, et igat väikest tapeedi-auku ta otsima ei hakka. Mulle jäi mulje, et ta mõtleb ka üle ja kujutab ette, et elan koos tiigriga, kes võtab pool seina tapeedist tühjaks.
Aga teisest küljest. Ta suhtus minusse kuidagi üleolevalt. Kohtumise lõpuks ta muutus juba sõbralikuks, aga siiski. Nt esimesel kohtumisel ta ütles, et tema küsib esimesena küsimusi (mina juba küsisin küsimuse). Selline tunne jäi, et tema on boss ja mina olen see väike neeger, kes peab talle alluma. Kuna ma seda korterit väga tahtsin, siis hoidsin madalat profiili. Siis maakler ütles, et maksan märtsi kuu kommunaalkuludest päevade järgi, mis ma siin sees elan (või leping on), aga omanik nõudis, et maksan 100% arve. (Ma ise olin ka seisukohal, et maksan 100%, need viis päeva ei ole suur kadu). Aga omaniku selline suhtumine viitas sellele, et oma tagatisraha ma ei näe (ja see ei lähe viimase kuu üüri katteks).
See korteri ülevaatamine on ka selline (natuke nagu minu õiguste rikkumine, selline piiripealne asi), sest tegu on tõesti ju minu koduga. (Ma juba mõtlen ja kardan, et tuleb ja hakkab ütlema, kuidas ma peaksin oma asju paigutama.)
Mõtlen üle (tean). Samas ma saan omanikust aru. Tal olevat olnud eelmise üürnikuga jamasid (too ei maksnud ja vist ei hoidnud ka korteris puhtust… ma oletan. Köögi tapeedil on vist ketšupi jäljed).Seega ma võin talle natuke vastu tulla, et ta maha rahuneks ja mind usaldaks. Ehk siis, ma annan järele (oma õigustes) ja vastutasuks saan usaldava omaniku. (See on minu loogika ja taktika, mida kasutan.)
Minny, sul ikka veab, et sul on FT loginid. Mu meelest väga tüüne väljaanne. Sisselogimine ei tohiks ülemäära keeruline olla, kui lähed FT koduka avalehel väljaande nime viimasest tähest “S” neli sentimeetrit kella poole kolme suuas, näed silti “Sign in”. Toa dekoreerimise asjus, et pilku ülespoole suunata, nagu sa väga tabavalt märgid, läks minu mõte kohe traadist kalakeste peale. Nägin neid ükskord koolinoorte näitusel, täiesti lihtlabane traadijupp oli kunstipäraselt väänatud kalafiguuri kujuliseks ja niidi otsa riputatud. Sellise saaks kupli külge riputada või kuidagimoodi tapeedikindlalt seinale. Ja mahub tasku, erinevalt dekoratiivpadjast. Aga see lookas traadiga kardinapuu ei kõlba küll kuhugi. See oleks sobiv kaart, kui pead vajalikuks omanikule signaali edastada, et see leping elamispinna asjus on siiski kahesuunaline diil. Kardinapuusisse võiks akna poolt keskele kasvõi ühe kruvi keerata, et traati keskelt toetada. Juhul muidugi, kui see on selline kardinapuu, nagu ma mõtlen, et on.
Kardinapuul on üks nael, aga mul on plaanis kaks kardinat panna. Seega saan vist ainult ühte traati sellele naelale toetada. Ma vaatasin, et minu toas on need traadid ristis, seega pean ma nagunii ühe otsa lahti tegema ja siis ühtlasi pingutan ka traati. Võib-olla üks kardin on kerge, siis ei tõmba seda traati nii looka. Hetkel on raske kardin ja metallist rõngakesed koos nende krokodillidega (nagu metallist näpitsad, mis hoiavad kardinat). (Võiksin ju pildi lisada.)
(Uued kardinad peaksin kätte saama reedel. Aga teatist vist ei saa, sest postkastile ei saa ma veel ligi. Aga õnneks lähedal palju postkontoreid pole, seega käin ma need kaks tükki läbi ja küsin oma pakki.) 
Lambi külge ei saa ma midagi riputada, sest see on vildakas ja koledam kui mu põrand.
Seina osas… Saaksin osta pikliku lõuendi. Nt Jyskist ja ise mingi efektse maali teha. (Värvid on vanaema juures.) Toetaksin otsaga maha ja kui see on u 160 cm kõrgusega (aga kitsas), siis ajaks asja ära. Ma juba näen sellele kohta. Kolima ma seda ei hakkaks. Võtsin venna juurest kaks tassi ka kaasa, noid ka ei plaani kolida. St kui kolimise transpordivahendis ei ole ruumi, siis need tassid ja lõuend oleksid esimesed, millest ma loobun.
Need traadist kalakesed on hea mõte. Vaatan, mida teha annab.