Nohu on läinud hullemaks. Ma ei mõista, kuidas mahub mu ninna nii palju nohu. Võiksin panna nina alla ämbri. Paberit poleks küll vaja nuuskamiseks raisata.
Võiks arvata, et nohu on läinud hullemaks, sest ma eile käisin jooksmas või selle pärast, et H tõi mulle õpiku ära ja ma olin natuke väljas (sussides ja dressikaga. Ma püüdsin olla viisakas ja kutsusin teda kohvi jooma. Ta ei soovinud, ma ei saa ju teda sundida, kui ta ei taha, siis ei taha. Muidugi, sõnastuse ja ajastuse osas oleks saanud veel ühteist teha, kohendada, parendada.)
Kuid mina arvan, et nohu läks hullemaks, sest ma külmetasin, kui ajasin seda pesukuivatusresti taga. Kaks korda sõitsin Mustamäele (esimenekord tellisin kassile konservid ja teine kord läksin seda resti ostma, sest minu Maximas seda polnud). Kulus mitu tundi, vist isegi neli tundi.
Ajast on kahju, aga ma olen õnnelik, et ma lõpuks sain sell resti 9,99 euroga. Kõige soodsam hind, mis ma leidnud olen. (Seal oli ka üks väiksem ja odavam pesurest, aga mul on suured linad ja mul oli just seda vaja.)
Tõin selle ära bussiga. Ronisin oma pesurestiga bussi. Natuke piinlik oli, aga sain hakkama. Ei julgenud H-le helistada, sest ta on ülbe ja naudib seda, kui ma temalt abi palun, aga mina ei taha talle seda naudingut pakkuda. Pealegi ma sain ise täitsa hakkama.
Kuid seda bussidega sõitmist oli palju ja eile vihma sadas ning võtsin kindaid käest ära. Usun, et külma sain sellest. Täna ei plaani enam välja minna. Täna on suurpuhastuse päev. (Olen tähele pannud, et põlised tallinlased koristavad igal nädalavahetusel. Ma püüan ka sulanduda sellesse massi.)
Aga jooksmise juurde tagasi tulles… Hommikul äratus helises. Nii ootamatult minu jaoks. Olin nii kohutavalt väsinud. Nägu oli paistes, nohu ummistas hingamisteid. Kass põõnas ja keeras teist külge.
Aga kuna eilne jooksmine tegi olemise heaks, siis sundisin ma end täna ka jooksma. Mõtlesin, et pean WC-paberi rulli nööriga kaela panema, et siis on hea kohe võtta ja nuusata. 
Võtsin viis lehte majapidamispaberit kaasa.
Esimesed sammud tundusid enese piinamisena. Mõtlesin, et mida kuradit ma endaga teen. Kelle ees ma siin kangelast mängin, kedagi pole isegi mitte mind vaatamas.
Sain sellest mäest üles joostud. Uskumatu, aga sain hakkama. Siis jalutasin, sest olin väsinud ja jalad tundusid nõrgad ning tudisesid all. Pidin juba nuuskama. Mõtlesin oma jooksuraja pikkusele ja kardsin, et juba joostud vahemaa peale üks paberrätik nuuskamiseks on natuke palju (mul oli veel kaks taskurätikupakki kaasas, aga kartsin, et ka neist jääb väheks), aga täispika raja jaoks mul neid ei jagu. Mõtlesin, et agasi jõudes tuleb vist sülitama hakata või lasta ninal joosta, nagu kevadel kasemahl jookseb puu seest.
Õnneks poole tee peal hakkas minu seesmine ahi tööle. Sain kere kuumaks. Nina sai puhtaks, kurgu sain puhtaks köhida ja nuuskamine muutus harvemaks. Enesetunne muutus paremaks. Korraks tundsin end täiesti inimesena.
Peaaegu poolele teele jõudes sain aru, et kella oli keeratud. Seepärast ma olingi hommikul nii väsinud. (Hommikul tundus see väsimus kahtlane, sest kohvi ma enam ei joo)… Aru sain seetõttu, et vaatasin, et taevas peaks nüüd juba valgemaks minema, aga ikka veel on kuidagi pime ja tänavavalgustus veel põleb. Seega, mul läks üle tunni aja, et aru saada, et kella on öösel keeratud.
Jooksmine läks hästi. Enesetunne läks heaks, aga istuda ei kannata, siis läheb nina umbe ja pea hakkab valutama.
Püüan naabreid mitte häirida. Seega plaanin tolmuimeja tööle panna alles kell 12:00 ajal ja pesu hakkan ka siis pesema (sest pesumasin teeb jubedat häält).
Ma usun, et nad (naabrid) on mul kurjad juba, sest ma lähen kell 5:00 jooksma ja kui ma ärkan, siis ma köhin palju ja nuuskan. Päeval ka köhin. Inimesed tahavad ju pühapäeval magada ja puhata. Minu all on ju ka ühetoaline korter (seal elab üks vanem naisterahvas, eile silmasin), tal pole ju kuhugi minna. Ta ei saa minna teise tuppa või kaugemale, et mitte minu köhimist kuulda.
Ma saan hakata tolmu pühkima ja voodit kokku panema. Kassiga peaks ka mängima (temaga pole ammu tegeleda jõudnud). Püsti saan lugeda artikleid, mida on magistritöö jaoks vaja. (Püsti, sest istudes tunnen end nii haigena ja õhk ei tule ninast läbi)…
Tahtsin veel kirjutada oma nutikusest. Mul on köögis prügikastiks üks ämber, mille sees on prügikott. See on selline mitme funktsiooniga ämber. Nt hetkel ligunevad seal ämbris mu jooksmise riided. Aga kui vaja, siis võib see olla põrandapesu ämber ja vabal ajal on ta mu prügikast kraanikausi all. Küll ma olen ikka nutikas tüdruk. 