Millega ma hakkama sain?
Täna oli ilus ilm. Õppisin. Kirjutasin juhendajale kirja. Aga siis tuli mingi blokk peale. Vaatasin seda ilusat päikest väljas. Unistasin merest, mere nägemisest.
Tekkis suhtlemise vajadus. Läksin Flirticusse. Üks noormees kirjutas. Vastasin. Pakkus väljaminemise. Kuigi mul polnud plaanis välja minna, siis… Päike oli ilus, ettepanek oli ahvatlev. Ta küll pakkus kaugemale minekut, aga ma tahtsin mere äärde minna.
Ma vahest teen selliseid välk otsuseid. Igatahes. Ma läksin väljas. Ma küll mõtlesin, et mere ääres saame kokku, aga ta ütles, et tuleb mulle autoga järgi. Kuna päike oli ka looja minemas (st valget aega nappis), siis olin nõus.
Võtsin oma pipragaasi kaasa. Lootsin, et noormees on meeldiv ja mitte PUA.
Nimesid ja numbreid vahetasime pärast kohtumise kokkuleppimist. 
Ta helistas mulle. Ohh… Nii armas. Nii äge… See hääl oli nii meeldiv ja pärast minu hääle kuulmist kõlas tema hääl läbi nina (flirtis minuga). Minnyl on kevad südames.
Jõudsin natuke varem kohale. Mõtlesin, et noormehe hääl oli ilus. Jutt ka hakkas nagu klappima. Ta ütles, et ma olen nii äge. (Ma kirjutasin, et kõik ok, et võiks kohtuda küll, aga et mul on üks probleem. Et olen küüslaauku söönud. Ta kirjutas, et pole hullu, et ta sööb siis ka. Ma kirjutasin, et võtku paar ampsu sibulat ka peale. Ja siis ta kirjutaski, et ma olen nii äge.)
Igatahes. Hääl oli ilus, jutt klappis, esitatud vanus sobis, üleslaetud pilt oli ka ok. Mõtlesin, et mis selle noormehega mäda võib olla. Mõtlesin, et tuleb kohale Ladaga, Nivaga või mõne muu uunikumiga.
Aga ei, ta tuli mingi väiksema Mersuga.
Mõtlesin, et äkki on tegelikult mingi vana mees. Või mingi pervert. Aga see ka välja ei paistnud.
Välimus oli nii nunnu.
Kui ma teda nägin, siis tahtsin kohe teda kallistada ja suudelda. See on uskumatu. Mul oli tükk tegemist, et ma talle oma käsi külge ei paneks.
Mingi viga peab temas olema. Aga ma ei tuvastanud seda.
Ta väidab, et ta nimi on A. Seega oleks tegemist A2-ga. Aga ma arvan, et tema nimi algab M.-ga. Ma mõtlen, et äkki tal on naine olemas… Midagi peab olema valesti temaga. Ei saa nii olla, et mitte midagi pole valesti.
Me jalutasime kusagil Pirital. Mingi muuli peal. Siis tõi ta mind koju tagasi. Rääkis, et ise läheb kuhugi grillima ja sauna. Vist püüdis mind ka kaasa kutsuda, aga ma ei võtnud vedu. Mulle oleks pidanud konkreetselt ütlema. Aga ma poleks vist läinud.
Lihtsalt nii tore õhtupoolik oli. Ma ei oleks tahtnud seda ära rikkuda. Ma ei tea, kuidas talle, aga mulle jäi mõnus tunne sisse.
Ta küll ütles, et suhtleme veel ja läheme veel kunagi kuhugi välja. Aga ma ise arvan, et tema enam ei suhtle.
Ma arvan, et ta otsib seksisõbrannat. Ma ei oska praegu muud pahet talle külge mõelda. Seega ta peab pettuma, kui ta seda pole juba teinud.
Meie jalutamisel rääkisin mina rohkem kui tema. Ta küsis minu käest igasuguseid asju. Tundis nagu huvi. Ma ei osanud temalt midagi küsida. Ega ma ei teagi temast midagi. Ta küsis mu perekonna kohta, ma ei jõudnud temalt seda küsidagi.
Mis mulle tema juures veel meeldis. Ta sõidab hästi, ta tunnetab oma autot hästi. A, see esimene A ei sõida nii kindlalt. Tema autos ma natuke kardan olla. Aga A2 sõidab hästi. A2 tegi paar järsemat pidurdust, aga ma tundsin end turvaliselt. Tundsin, et ta kontrollib oma autot. (Ma olen friik, aga minu jaoks on oluline, et mees oskaks hästi sõita. Et ma tuuneks end autos turvaliselt. Asi võib olla lihtsalt minu tundmises, et teglikult oskused on samad.)
Täitsa uskumatu kui kiiresti võib üks väike säde tekkida. Ma parem ei puutu enam seda asja, sest äkki tärkab (süttib leek) leek. Seda pole mulle küll vaja.
Las see jääb (vähemalt esialgu) lihtsalt ilusaks õhtuks ühe tundmatuga.
Ta rääkis, et elab Nõmmel ja mingist eramajast ja hoovist, reisimisest (kohtadest, kus ta on käinud) ja suhetest natuke ja oma tööst ja pooleli jäänud õpingutest. Ma ei uskunud midagi. Mõtlesin, et see võib nii olla, aga ei pruugi nii olla. Mul oli täitsa suva. See jutt läks mul ühest kõrvast sisse ja teisest välja.
Mulle meeldis too hetk. Kõik oli supper… Mõni inimene kogub asju, mõni inimene kogub marke, aga mina kogun emotsioone ja ilusaid hetki. Täna sain ühe ilusa hetke. Ma olen õnnelik. Vist liiga õnnelik, varsti tuleb vast pisaraid valada (elu on ju tasakaalus). Aga et pisarad oleksid asja eest, siis ma naudin seda mõnusat tunnet.
Tüüp oli (ja on) mulle totaalselt võõras, aga ma tundsin ennast nii vabalt. Selline tunne nagu oleksin teda kaua aega tundnud. Tegelikult ka ma oleksin teda suudelnud. Aga kuna ta hoidis minuga distantsi (ma ei soovinud temaga kaugele sõita, sest ütlesin, et siis ei ole mul kuhugi joosta kui miskit ei meeldi, võib-olla selle pärast ta hoidiski minust eriti eemale ja tõi kohe koju tagasi).
Ma isegi ei tea, kas ta ütles enne enda tutvustamist veel midagi. Ma lihtsalt olin lummatud temast. Vaatasin teda selle totaka armunud naeratava näoga. Vana Minny teeb trikke. Mängib siin teismelist tüdrukut.
Võib-olla tahtis tüüp minust lahti saada. Tavaliselt, kui mind nii kiiresti koju tuuakse, saadetakse, siis ma mõtlen, et minust taheti lahti saada.
A1 puhul mõtlesin ka, aga siis ilmus ta välja, kuid nüüd on jälle kadunud. Äkki ma ei ole piisavalt aktiivne. Ega ei ole küll. Aga ise ju ei saa aru kui passiivne ma olen. Ennast ei näe ja ma kardan inimesi liialt koormata või piirata või muutuda selliseks järgi jooksvaks truuks kutsuks (kes ma olla ei taha)… Igatahes, natuke nagu teadlikult ei võta esimesena kontakti.
Vahet pole. Täna oli tore. Päis päikse loojangut merel ei näinud, enne tõi ta mind koju, aga tore oli ikka. Meri oli rahulik ja päike paistis. Täitsa super oli… Võib nüüd magistritööga edasi tegelada.