Täna tegi Minny ekstreemi

Käisin hommikul rulluiskudega sõitmas. Üleelmine aasta vist sõitsin nendega ühe korra ja eelmisel aastal ei sõitnud üldse. Käesolval aastal püüan ikka mitu korda sõita.

Jooksmisega võrreldes läheb kaks korda rohkem aega. Täna kulus kaks tundi (jooksmisele kulub 1 tund ja 12 minutit). Tahtsin minna ka kolmandale ringile, aga “takistusi” (kepikõndijad, jalutajad, tervisesportlased) ilmus teele liiga palju.

Mul on üks niru pidur, kuid ma ei oska sedagi kasutada. Seega olen ma ilma piduriteta pime kihutav angry bird (ma tõlgin “kuri lind”). Pime, sest prille ma pähe ei pane. :D

Kuigi mul on täisvarustus (kiiver, põlve-, randme- ja küünarnuki-kaitsmed), siis ikkagi kardan, et neist on vähe ja oleks vaja veel patju igale poole (kõhule, seljale, tagumikule ja näo ette ka). :D

Mul tuleb sõita tunneli teele (päris tunnelisse ei sõida, aga selline alla laskumine ja kohe otsa mägi tuleb läbiga). Seal on veerennid või midagi taolist (asfalti paisumiseks ja kokkutõmbumiseks metallist asjad). Esimesel korral ma ei teadnud, kuidas ma neist üle saan. Hüpata ma rullikutega ei oska, pidurdada ei oska, kukkuda kardan, üle astuda ka ei oska (kui tuleb äärekivist üles minna, siis ma alati vehin kätega nagu tuulelohe või teen seda Hitleri tervitust).

Selle järsu laskumise juures oli adrenaliini laks käes. Kartsin ka, et keegi äkki astub ette, hoog läks ikka päris suureks. Ma hulluke hoidsin ka hästi betoonist seina lähedale, et vigastused oleksid ikka maksimaalsed. :D

Õnneks kedagi ei tulnud ja ma ei kukkunud ka (veel). Need tee-ehitajad on minu peale mõelnud ja kõik hästi sidelaks teinud.

Trenni mõttes rulluisutamine. Higiseks sain, aga mitte nii väga pingutusest, pigem oli see hirmu higi. Hirm kukkumise ees või kellelegi otsa sõitmise ees.

Ei tundnud vajadust ka lihadeid venitada pärast seda. Küll näha ja tunda saab, kas oleks olnud ikkagi vaja end venitada.

Üks koht on selline, kus aed läheb kohe autoteeni välja ja ma ei näe kuidagi, kas auto tuleb. Kui aia äärde jõuan, siis seal on kallak ja ma lihtsalt veeren auto teele. Õnneks sealt kedagi ei tulnud. Seal peaks olema märk, et üks pime piduriteta angry bird veereb, laske ta läbi. :D Minu eest ei hoiata seal mitte ükski silt. Peaksin vist oma sildid kaasa võtma ja enne oma raja ära märgistama ja siis kimama hakkama. :D

Rulluiskudega läheb kaua, esmalt seetõttu, et kaitsevarustus tuleb selga panna. Siis tuleb päris pikalt jalutada. Mäkke, nt ma kõnnin (samas ma võiksin ju sõjaväe treeningut teha ja täisvarustuses mäkke joosta). Ma oleksin poole mäe peal laip. :D Ja aega võtavad ka need tee ületused rullikutega. Võtan hoo hästi maha, et kui tõesti on vaja pidurdada, siis saan end pikali visata. Suure hoo pealt oleks see vist väga valus.

Aga mulle meeldib rulluiskudega sõita. Võiksin isegi pikemalt sõita, kui oleks selline koht, kus keegi mulle jalgu ei jää ja kus mina kellelegi jalgu ei jää ja kus poleks neid teede ristumisi. Ma arvan, et ma ei saa kunagi rullikutega nii sina-peale, et ma suudaksin nendega pidurdada, hüpata või muid trikke teha. :D

Kuid ikkagi oli tore päeva algus. Kõige selle jama keskel oli täitsa tore ja mõnus olla. Seega pole mu elu midagi nii paha ja ebaõiglane jne… :D

Rubriigid: Määratlemata. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>