Ma ei saa aru, mis selle kevadega lahti on. Ma pole varem sellist asja küll tajunud ega märganud (enda juures).
Mu postkasti (in real life) tuli ühe varasema üürnikule kiri. Helistasin omanikule, kes helistas sellele kunagisele üürnikule. Üürnik ise ei saanud tulla, aga tema poeg tuli kirja järgi.
See noormees tundus 30+ (A2 pidi olema 30+, aga välimuselt oli 20+). Igatahes. See kirja järgi käinud noormees oli ka nii nummi. Tal oli habe, tundus enesekindel, lonkas ühte jalga. Hääl oli mõnus. Silmad olid sõbralikud… Ühesõnaga, meeldis mulle.
Seega… Minnyl on nüüd jooksuaeg ja Minny tuleb panna tuppa kinni. Ei tohi lasta isaste sekka, sest muidu võib kogemata juhtuda, et Minny saab kutsikad. On seda jama siis veel vaja. 
(Jama Minnyle, kutsikate kaas-autorile, ühiskonnale.)
Öeldakse, et lahkuminekust ülesaamiseks kulub pool koosoldud ajast. Ma olin eksmehega koos 8 aastat, seega 4 aastat kulub (peaks kuluma) temast üle saamiseks. See neli aastat ongi täis saamas (muidugi vist novembris saab ametlikust lahkuminekust see aeg täis).
Aga see on küll kummaline, et kõik noormehed mulle toredad ja sümpaatsed tunduvad… Järjest… Nagu kuulipildujast tekib see säde ja huvi (noormehe vastu).
See on minu jaoks küll midagi uut. Tavaliselt on ikka üks meeldima hakanud ja siis tugevalt, aga nüüd…
Vast läheb kiirelt üle see asi. Ma ei ole sellise olukorraga varem kokku puutunud. Ma ei ole sellises situatsioonis varem olnud. Ei oska kohe kuidagi käituda ega olla.
Praegu peaksin hoopis magistritööga tegelema. (Fail on lahti ja midagi olen juba teinud. Püüan jätkata.)