Mis riigis me elame?

Kusagil on tehtud suur viga, aga ma ei tea veel kus.

Riik peaks tagama kaitse, aga see ei suuda seda.

Politseis pole ressursse: raha ega tööjõudu. Seega toimub laus-tapmine ilma karistuseta, mis omakorda suurendab tapmiste hulka, sest on üks osa inimesi, kes on saanud seda karistamatult teha. Tapmise eest saab ju suure summa ja kui inimene ei taju tagajärge või sellega ei kaasne riski, sest politsei ei alusta uurimist vaid kirjutab, et tegu on õnnetusjuhtumiga.

Mõned näited:

http://pluss.postimees.ee/3164277/ehitaja-kummaline-surm

Hardo Aasmäe (vist Urmas Ott?)…

Huvitav, kas see inimene, kes otsustab uurimise lõpetada tekstiga “tegu on õnnetusjuhtumiga”, tunneb mingit ebamugavust ka. Ta ju näeb, et tegu on tapmisega. Kui seda näeb kogenematu silm, siis kogenud silm peaks selle juba varakult tabama. Seega ta teab, et kusagil liigub ringi üks mõrvar ja kirjutades sellise teksti paberile alla, teeb ta otsuse, et see mõrvar pääseb puhtalt. Aga kas ta ei mõtle, et järgmine ohver võib olla tema lähedane. Miks ta arvab, et see tema lähedaste teed ei ristu selle mõrvari omaga?

Või oletab, et tegu on illegaalse äriga ja et las see äri õitseb. Tema lähedased selle jamaga ei tegele. Aga kui mustäri õitseb ja seda ei takistata, siis hakkab see ju kasvama. Ja kui see business kasvama hakkab, siis varsti tegeleb sellega terve Eesti. Siis on see elu sarnane nende ülerahvastatud Ladina-Ameerika vanglatega. Kui meie Jaanus siin on, siis tema võib korraldada meile neid ellujäämise kursusi.

Mina ei tunne enam end siin riigis turvaliselt.

Ma ei usu kaitseväe jõudu (võimekusse). Inimesed ei taha seal olla. Ma pole veel kohanud inimest, kes kindlalt väidab, et tema läheks Eesti eest sõtta. Vähemalt sellise Eesti eest mitte. Maksukoorem tõuseb, ministrite autod lähevad aina uuemaks, kallimaks ja võimsamaks, neile antakse õigus rikkuda liikluseeskirju (seadused neile ei kehti). Lisaks veel see puutumatus. Ministrite palgad kasvavad. Aga rahvas. Rahva reaal-sissetulekud kahanevad. Toetused kahanevad topeltkiirusel (arvestades inflatsiooni). Arstiabi muutub kättesaamatumaks. Politsei teeb valikuid, millega tegeleb ja millega mitte, sest kõigega ei jõua tegeleda.

H-l käidi autos sees. Varastati rahakott. Aken tõmmati alla, seega midagi ei lõhutud. Politseist küsiti, kui suur on kahju. Kahju väga suur polnud, sest rahakott oli ammu ostetud sellel nagu väärtust polnud, uute dokumentide tegemine ei lähe arvesse, raha seal sees ka palju ei olnud. Ei võetud isegi avaldust vastu. Ja ilma avalduseta tuleb dokumentide eest 100% maksta. Oleks saanud avalduse kirjutada, siis oleks saanud dokumendid soodsamalt.

Selles piirkonnas on palju varguseid. Politseil on ka info. Nad usuvad, et saavad kohe-kohe need pätid kätte, aga pole saanud. Neid nagu tuleb juurde.

Relvataolise esemega vehkimine on muutunud juba tavaliseks. Päris püstolid on ka juba tänaval ja pauguvad. Seega “Chigago”-taoline olukord pole kaugel. Varsti saame kõik elada Ameerika märulifilmis. Iga üks saab endale n-ö peaosa…

Mingi saade oli vist, kus kogenud võmmid käisid teise piirkonna võmme õpetamas või treenimas. Või käisid teised end treenimas, nendes kriminaalsetes piirkondades. Äkki peaks Eesti ka selliste programmidega liituma. Meil küll tehti koostööd Soomega, aga meie olukord hakkab juba lähenema Ameerika kriminaalsetele piirkondadele.

Tegelikult võiks keegi hakata pakkuma erasektori politsei või uurimisteenust. Kui audiitori (erasektori üksuse) ülesanne on anda objektiivne, sõltumatu hinnang, siis võib ju meil olla ka erasektori uurimiskeskus. Sellised inimesed, kes koguvad tõendusmaterjale ja on usaldusväärsed, et nende esitatud faktidele võib ka kohus toetuda. Muidugi.. njah… meil ei oleks vist sellel mõtet, sest kui need faktid saada, siis kohtus asi nagunii takerdub. Üks inglane ju tappis oma naabri ja pääses minema. Jõudis ilusti oma Eestis asuva vara maha müüa ja siit lahkuda.

Kõik see kokku annab signaali, et Eestis on tapmine lubatud. Ainult, et ole kena, ära loomi ega lapsi tapa ja ära väga massiliselt inimesi tapa, et liik sureb muidu välja. Noh nii, üks inimene nädalas kamba peale tappa on täitsa ok. Oleks selline pensioniealine või hooldekoduasukas, siis pääseks pensionimaksmisest, toetuse maksmisest ja riigil jääks rohkem raha, saaks ministri palka tõsta selle arvelt. (<- Sarkasm.)

Ühes korteriühistus varastati mitu kümment tuhat eurot ära. Inimestel oli kogutud kõik materjalid, tõendusmaterjalid. Varas oli teada. Aga politseist öeldi, et pole aega menetleda. Seega, varastamine on ka lubatud. Terve Tallinna korteri võtad, siis saad karistada, aga kui pool korterit võtad ja mõne kuu või aasta pärast teise poole, siis on ok. Alusetu rikastumine, aga aeglases tempos, ei hakata uurima.

Kui su vara liiga suureks kasvab, hakkad juba peaministriga võidu sõitma (võistlema) ja kui sa poliitikasse (riigikokku) pole läinud, siis võid kindel olla, et politseis see ressurss leitakse, (et leida tõendusmaterjal), et sinult see vara ära võtta. (<- Sarkasm.)

Miks ma arvan, et mujal on parem? Ega ei arvagi. Lihtsalt suures linnas võib-olla see ei mõjuta mind nii palju. (Nt NY-s.)

Ma ei tea ka… Hetkel näen kõike nii mustades toonides. Ma täitsa mõistan neid (edukaid) inimesi, kes on otsustanud kõigest loobuda ja vaimseks hakanud (vihje buddha).

H rääkis, et tal oli üks sõber, kellel oli ettevõte ja kõik läks hästi. Raha tuli hästi, ostis kinnisvara kokku, uhked autod ja käis reisimas. Oli tipus ja võiks arvata, et oli rahul (H oleks küll olnud), aga see noormees läks buddha-mungaks. Jättis kõik oma vara vanematele ja läks tühjade kätega ning on rahul selle eluga seal.

See on vist see koht, kus inimene saab aru, et raha pole õnn. Üks teooria on ka (palgaga seoses, tagasipöörduv palgakõver?), et alguses palga tõstmine paneb inimesed pikemalt tööle, ollakse nõus vahetama oma vaba aeg raha vastu, aga ühest hetkest hakatakse hindama oma vaba aega ja mitte ükski summa ei pane ületunde tegema.

Rikkus tuleb tõsise tööga. Selles mõttes, et tehakse ületunde, vabal ajal mõeldakse, kust veel saaks raha juurde jne… Ja siis jõutaksegi ühest hetkest punkti, kus öeldakse, et raha ma ei taha, tahan puhata, tahan vaba aega ja lihtsalt olla. Kuid nendele n-ö alumises otsas rabelejate jaoks on see imelik (et mis mõttes puhata, kuidas sa raha ei taha, raha on hea ja kui pakutakse siis võta ikka vastu jne).

Mina kunagi olin lähedal sellele, vaba aja hindamisele. Aga nüüd hakkan muutuma tavaliseks. Ma juba mõtlen rahast, kuidas oma sissetulekuid suurendada, kuidas oma varandust kasvatada. Nagu ei tahaks selline olla, aga teitssugune äärmus pole ka nagu õige. Ei tundu õige.

See on vist see uus n-ö ülemineku periood. Et on see teismeiga, siis täiskasvanuks saamine ja siis nüüd, äkki keskiga või veel ei ole… :D Need on sellised suured pöördepunktid, kus tajud juba seda mõttemustri muutumist.

Rubriigid: Määratlemata, Minu mõtted. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

2 kommentaari postitusele Mis riigis me elame?

  1. äärelinna rohutirts kirjutab:

    Ma pole veel kohanud inimest, kes kindlalt väidab, et tema läheks Eesti eest sõtta.
    ***
    Mina olen. Isiklikult kuulsin. Asso Kommer, Aivar Riisalu,Hannes Võrno ja “Hommik Anuga” saates ütles seda viimati ka Indrek Taalmaa…:-)

Leave a Reply to äärelinna rohutirts Cancel reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>