Ma kirjutasin (paar päeva tagasi), et kaardiga makstes läks mu kontolt topelt summa maha.
Kui selle avastasin kirjutasin panka. Tuleb kirjutada läbi interneti panga. Ma olin hästi konkreetne, panin kirja kuupäeva, mil poes käisin ja kuupäeva, mil topelt makse maha läks ja summa ka.
Kartsin, et saan vastuseks, et unustage ära, see summa on ebaoluline või viisaka venitamise, et ma loobuks.
Aga tegelikult sain positiivse üllatuse osaliseks. See summa maksti tagasi ja paluti ilusti vabandust ebamugavuste tekitamise pärast. (Ma polnud oma kirjas kuri, esitasin lihtsalt faktid.)
Minu pisike summa (2,91 eur) oli neile nii palju oluline, et nad viitsisid sellega tegeleda. Nüüd mu raamatupidamine klapib.
Loodan, et päeva järgmine osa läheb sama hästi.
***
A2-le kirjutasin ka kirja, sooviga bike-sõitu saada. Eile silmasin, et ta oli Flirticus, aga vastust mu kirjale ei tulnud. Eeldan, et ma vastust ei saagi. Või äkki olen ma liiga ennatlik?
Kui vastust pole kuu aega tulnud, kas siis võin olla juba kindel, et seda ei tulegi? 
Kusjuures minu puhul ei saa siis kindel olla. Ma olen ka kaks kuud vastusega viivitanud. Flirticus ikka tuleb ette.
Ideaalne oleks see, kui ma jätaksin asja A2-ga nii nagu see on. Et rohkem ei kirjutaks. Aga arvestades mind, siis ma arvan, et ma kirjutan talle veel (vähemalt mõned korrad). Viimased kirjad oleksid üsna ahastava sisuga, midagi sellist “Miks sa minuga ei suhtle? Olen ma siis tõesti nii kole, paks ja loll?…”
Ja lõpuks ta blokeeriks mu konto. Aga mul on tema telefoni number (kui ta ikka andis oma isikliku numbri)… Seega… Õhtused kõned, telefoni ohkamine…
Ok. Ma liialda. Ma loodan, et ma rohkem talle ei kirjuta, sest nii paljukest mul veel on mõistust, et saada aru, et inimene ei taha minuga suhelda. Mind väga huvitaks miks ta seda ei taha teha. Et mida ma valesti teen? Samas, kui ma saan teada, mis talle minu juures ei meeldi, siis ma ju ei hakkaks end ümber muutma. Kui end muudan, siis see poleks enam mina, see oleks tehis ja võlts inimene.
Püüan loobuda oma must-valgetest prillidest ja näha hoopis värve. Temal minuga klappi ei tekkinud (mulle tundus, et minul temaga küll). Aga sõber ei saa ühepoolselt olla, seega…. Las-minna. (Kibestunult: ta ei tea, millisest pärlist ta ilma jääb.)
Lastes lahti valedest inimestest ja asjadest, teed sa ruumi nendele õigetele.
Kusagil peab ju olema ka selline inimene, kellega on mul hea klapp ja kellel on minuga hea klapp.
Ma ükspäev mõtlesin, et kui ma oleksin suhtes. Kujutasin end suhtesolevana ette… Kui aus olla, siis ei oskagi seda ette kujutada. Mõte sellest, et ma suudlen kedagi (võõrast) ja ütlen, et armastan teda, tundub nii kummaline või vale või ebaloomulik.
Mõtlen, et kuidas saab üks inimene muutuda mulle nii lähedaseks nagu eksmees kunagi oli… Ma ei tea.
Aga selliste asjade peale ei pea üldse mõtle. Armastus lihtsalt juhtub ja siis hakkavad asjad ka lihtsalt juhtuma ning loogikat, ratsionaalsust, mõistetavust seal ei ole.
***
Olen jälle oma rutiinist väljas. Kass hakkas täna öösel märatsema. Jooksis ringi, lõhkus mu kappi. Varsti saan küljepealt asju välja võtta.
Kell 6:00 oli akna all mingi pere-draama. Hästi ei kuulnud, ei saanud tekstist aru ja vaadata ei julgenud, sest kartsin, et nad näevad ja siis tulevad mulle kallale. Hakkab pihta see kesklinna “suvehooaeg”.
Mees oli joonud ja väga agressiivse hääletoonida. Mulle meenus mu eksmees ja suhte algus. Sellist suhet küll ei tahaks. Pigem olen koos oma kassiga ja talun tema kräunumist.
Ma käin prillidega jooksmas, aga mul need uduseks küll pole läinud ega maha kukkunud. Jama on ainult siis kui vihma sajab, siis peab aeg-ajalt käisega pühkima neid. Aga tavaliselt ma ei lase end häirida. Mingis mõttes isegi hea, mõtled jooksu ajal rohkem sellele, et kas puhastada prille ja siis puhastad neid ja siis jooksed niisama ja siis jälle puhastad ja lõpuks ei pane tähelegi kui juba oma distantsi täis oled jooksnud.
Mõtlen sellele. Võib-olla ka katsetan. Mu praegused prillid on nii õrnakesed, et hoian neid nagu kristalle. Kui tooli tukkuma jään, siis võtan ka eest ära.
Issand, vabandust, täiesti vale postituse all on mu kommentaar.
Mul sama lugu. Üks päev käisin ilma prillideta poes (3 minutiline käik) ja kõik oli hull udukogu – minu jaoks oli see päris hirmutav. Siis vaatasin terve tee maha, et nii hirmus poleks – sest no mida lähedal asuv asi seda selgem.
Appi, ma lugesin täiesti valesti ja kirjutasin teemast mööda. (lugesin midagi sellist, et sa näed nii halvasti prillidega, et kui eest ära võtad, jääd tukkuma). Ahh, see on see reede õhtune hajameelsus.
Aga ma saan aru, kui tahad prille hoida. Kuid ma arvan, et kui need sul peas ei logise, siis võiksid proovida.
Ahjaa, head reedet ja edu lõputööga!
Tänan edu eest! Seda on kuhjaga vaja.