Tedretähnid

Kunagi (kui ma väike olin) ma häbenesin oma tedretähne. Kui keegi neid mainis, siis läksin näost punaseks ja peitsin end ninani, salli sisse või kampsuni krae sisse…

Asi oli isegi nii hull, et ma proovisin ära sellise ebameeldiva asja, nagu konnakullestega näo hõõrumise. Vist isegi hapupiimaga sai nägu hõõrutud.

Kusagilt kuulsin, et keegi oli oma nägu põletanud nende pärast. Nii kaugele ma ei soovinud minna. Sain isegi aru, et põletusarmid näol on mitu korda hullemad, kui need tähnid.

Üks kord klassiõde ütles, et ta tahaks ka teretähne. Tahaks mõndagi, et talle minu omad väga meeldivad. Pärast seda ma enam neid nii väga ei vihanudki. Aga kui keegi mainis, siis näost punaseks läksin ikka.

Nüüd olen ma peeglit vältinud. Vaatan sinna siis, kui meik on peal, muidu eiran seda. Ja olen need tedretähnid unustanud. Keegi pole neid nagu maininud ka. Mitu aastat ma isegi ei mõelnud nende peale.

Nüüd kui L seda ütles… Olen juba vana, sellest annab märku asjaolu, et mulle meenusid vanad mälestused (ammustest aegadest).

Mõtlen, et äkki ma ei meeldinud R-le nende tähnide pärast. Ja siis mõtlen, et kes veel on neid märganud ja keda veel on need häirinud…

Ma olen ajaga nii paljukest muutunud, et enam ei põe ma selle pärast väga. Ma olen eeskujuks võtnud Pipi Pikksuka ja Maža ning mind ei hirmuta mõte, et olen väheke erinev oma tähnidega. Kuid nüüd mõtlen, et ma peaksin sellega arvestama, et mul on need tähnid ja mõnda inimest need jätkuvalt häirivad. Mõni inimene peab neid koledaks.

Pean olema valmis, et saan negatiivset tagasisidet oma tähnide kohta.

Kusjuures mõte sellest on hirmutavam kui olukord ise. Nt. kaaluga. Kui ma mõtlen, et keegi ütleb mulle, et olen paks, siis kujutan ette, et hakkan nutma ja loobun kuudeks toidust ning mida kõike veel… Aga kui reaalselt keegi ütleb, siis päris nii hull olukord ei ole. Suudan selle üle elada. Seega usun, et suudan oma tedretähnide solvamise ka üle elada. :D

Tegelikult suutsin juba. Mulle küll tundus, et L-i häirivad mu tähnid. :D

Kusjuures ühiskonna suhtumist on muudetud neisse. Kui ma olin väike, siis narriti tähnidega multikategelasi ja lastefilmide tegelasi. Neid kiusati ja mõnitati. Aga nüüd nendes uuema aja multikates ja lastefilmides on tähnidega punapead väga kuum kaup. Nad on ägedad ja kõik tahavad nende sõbrad olla.

Seega ongi. Vanem põlvkond (k.a. mina) naeravad tähnide üle ja peavad neid koledaks ja nooremad ei pane neid tähelegi. (Suur üldistus, sest omal ajal ju minu vanusele klassiõele need väga meeldisid. Teisalt, erand pidigi ju kinnitama reeglit.)

Rubriigid: Määratlemata. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

4 kommentaari postitusele Tedretähnid

  1. Roland kirjutab:

    Mina ei tea küll kedagi, keda oleks tedretähnide pärast narritud. Ma tean, et mul klassiõde oli kuum kaup (üks ilusamaid), hoolimata, et nägu oli tedretäppe täis. Kas ma kohe alguses ei maininud Sinu tedretähne? Ma vist ei jõudnud?

  2. Rick T kirjutab:

    Ja nüüd, peaaegu veel viimasel hetkel tuiskab kurvist välja lõpusirgele Minny Blogiaator, meie koondise üllatusnaine kuumas grupis. Sitke neiu suusamüts on jäänud raja kõrvale, helesinise kombinesooni käised on üles keeratud ja ilusa, rütmilise uisusammuga on Minny alustanud viimase 200 meetri läbimist. Veel viimane pingutus! Minny, lisa nüüd hoogu juurde! Põhjamaade Magistriaadimängude suusavõistluste viimane ala, naiste maraton on saamas eriti põnevat lõpulahendust. Kuid-kuid-kuid kell on halastamatu, veel kolm kilomeetrit enne finišit edestas Minny nelja sekundiga Marta Parviaist, kes on praegu finishis kolmandana ja kinni pronksikarva medalis. Ja ekraani alla serva tulebki suur plaan Marta Parviaisest, kes on surunud hambad huulde ja naelutanud pilgu ajatabloole. Veel on Minnyl 150 meetrit tulla, võtame siin Rauliga ise ka aega selle oranži tulba juurest, kuid Minnyt näitab režissöör nüüd juba suures plaanis ja nii me ei näe täpselt, millal Minny tulbast möödus. Ja viimased sada meetrit, Minny on praegu lausa hammastega kinni selles pronksmedalis, ta pole hetkeksi alla andnud oma eesmärgi poole rühkimisel. Kui ei oleks olnud vaid seda seda väikest õnnetut kukkumist suusastaadionile siseneval kurvilisel laskumisel! Kuid mis teha, lumi on praegustes ilmaoludes juba väga raskeks muutunud ja eessõitja suusajälge jäi Minny suusk kinni, kui ta korra selga sirutas, et enne viimast pingutust korra jalgadele puhkust anda. Nii ja nüüd viimased 50 meetrit! Päästev finishijoon on juba peaaegu käeulatuses. Ja mida näitab kell, kolm, kaks…, Minny on kohal, justkui slaalomisõitja keerab ta nüüd suusad vasakule ja langeb lumele – kuid mis nüüd, mis nüüd, kell on kinni kiilunud! Kuulus Seiko ajavõtusüsteem on just nüüd rikki läinud! Oh imet, oh imet! Kuidas see sai just nüüd juhtuda?! Minny on tõusnud küünarnukkidele, lükkab kollase klaasiga suusaprillid laubale ja uurib samuti ajatablood. Seal aga puudub tema aeg, näidatakse vaid kohta 3.-4. No sellist asja pole mina küll oma pika karjääri jooksul näinud kas sina oled, Raul?
    -Ei ole Vambola, ei ole.
    Ja Marta Parviainen, mida teeb tema?! Oi-oi, alles äsja pehmel villatekil saaniserval istunud põhjanaabrite suusaneiu on, tundub et minestanud ja ree pealt maha kukkunud! Oh-oh! Milline draama! Soome suusakoondise treenerid tõttavad oma tüdrukut toibutama, koondise arst Kesko Maunoperä, minu hea tuttav on võtnud arstipaunast pudeli nuuskpiiritusega ja tundub et soomlanna ongi juba toibumas, vahepeal on Minny end püsti ajanud, päästab suusakepi rihmad lahti rannete ümbert ja võtab suusad jalast ja juba näemegi neiu näol tuttavat laia naeratust ning äsjasest hirm-metsikust pingutusest pole enam märkigi järel, justkui polekski äsja 20 kilomeetrit selja taha jäänud, vaid pargis ainult väike jalutustiir tehtud. Just nii peabki! Aga, aga, mis siis nüüd ikkagi saab, ma kordan, minu pika karjääri jooksul pole sellist ajavõtusüsteemi riket mitte kunagi juhtunud. Ja kuna meie ülekandeaeg saab nüüd kohe-kohe läbi, ei saagi me praegu teile kallid televaatajad öelda lõpliku tulemust. Aga üks on kindel, kõigil suusasõpradel on nüüd vaja uus nimi selgeks õppida, Minny Blogiaator, Tartust pärit suusaneiu, kes on tulnud selleks et jääda! Isegi, kui nüüd ei peaks seda kolmandat kohta tulema, on meie suusasõpradel jälle põhjust loota, et paremad ajad on tagasi tulemas. Selle meeldiva tõdemusega lõpetamegi praegu oma ülekande siit Kuntavuori mägede ja metsade vahelt, Põhjamaade Magistriaadi suusamängudelt

    • Avatar minny minny kirjutab:

      Super. Lihtsalt vaimustav. Fantastiline. Ma olen sõnatu. Väga meelitatud olen.
      See on 110% praeguse olukorra kirjeldus.

      Igatahes. Suured tänud selle kommentaari eest.
      Ja rõõm on sind jälle näha, st lugeda.

  3. Rick T kirjutab:

    heia, heia

Leave a Reply to Rick T Cancel reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>